500 000 sammu Iirimaal – osa 1

DCIM100GOPRO

Mõnikord on hea lasta mõtetel natuke settida, kehal ja vaimul puhata ning emotsioonidel selgineda, enne kui toimunust kirjutada. Värsked mõtted võivad olla küll kõige vahetumad ja tõetruumad, kuid tunnen tihti, et tahaks neid esialgu endale hoida ning alles siis vaadata ja mõelda, et mida ja kuidas neid edastada.

Igatahes. Augusti esimeses pooles käisime mina ja Gion koos oma esimesel matkareisil. Iirimaal. Tegelikult soovisime me sinna minna juba eelmisel suvel, mil me koos Šveitsis elasime, kuid kuna Gionil oli enne Eestisse kolimist palju tööd ning minul Šveitsis palju uut ja huvitavat avastada, siis jäi meie matkaplaan ajapuudusel teostamata. Kindel plaan sel aastal matkama minna sai paika pandud eelmise aasta 17. detsembril, mil Gion kinkis mulle sünnipäevaks lubaduse, et teeb mulle Iirimaa reisi välja. Suveplaane tehes selgus, et sobivaimaks ajaks on augusti kaks esimest nädalat. Nii oli otsustatud, et sel aastal ei veeda ma augustit mitte treeninglaagris treenides-süües-magades, vaid Iirimaal matkates… ja süües ja magades. Arvasin seda enne ning arvan ka nüüd, et seljakotiga matkamine teeb mu vormile ainult head, kuna tundsin eelmisel talvel ja ka sel suvel, et mu aeroobne võimekus vajab pärast eelmise suve treeningpausi suurt järeleaitamist.

Reisile läksime ilma suurema ettevalmistuseta. Kindlat plaani, kuhu minna, ei olnud. Valisime välja vaid piirkonna – Iirimaa põhjaosa, kuna see tundus natuke vähem turistidest pungil ning natuke rohkem eraldatud ja seega matkamiseks pisut mõnusam koht. Iirimaa kesk- ja lõunaosas on küll palju must visit kohti, sest kes poleks näiteks kuulnud või näinud pilte Cliffs of Moher’ist, aga arvan, et see oligi peamine põhjus, miks me sinna eriti minna ei tahtnud. 

Asusime Tallinnast teele 2. augustil ning päev enne väljasõitu leidsime 29 EUR maksvad lennupiletid Dublinist Donegali lennujaama, kust oli hea matkamist alustada.


Slieve Snaght ja Seven Sisters

Seven Sisters ehk seitsmest tipust koosnev mäeahelik oli ainus Donegali maakonnas asuv sihtpunkt, millest me kodus lugenud olime ja kuhu me kindlasti minna tahtsime. Kuidas sinna minna, kas seal on ka matkarajad, kas ja kust me kaardi osta saame – see kõik jäi kohapealseks otsimiseks.

Juhtus aga nii, et reisi kahel esimesel päeval näitas Iirimaa ilm enda tõelist palet – lakkamatu vihm, ligikaudu 13 soojakraadi ja selline udu, et piirkonna suurima mäe jalamil seistes ei oleks osanud arvatagi, et siit kuskilt maapind tõusma hakkab. Pärast mõnetunnist vihma käes kõndimist leidsime ühe mõnusa ja suure kaminaga turismikeskuse, kust saime piirkonna kaardid osta ja riideid kuivatada ning tegime otsuse, et lükkame seitsme õe külastamise homseks – ilm lubas selgineda. Et me aga tervet esimest päeva kamina ees kooki söömas ei veedaks, valisime välja ühe teise tipu. Reisi alguse motivatsioon oli ju laes ning ei vihm ega tuul hoidnud meid mäetippude vallutamisest.

Läksime – ja see on minu elu siiani kõige ekstreemsem matkakogemus! Isegi Gion ütles, et see oli päris hull, ja šveitslase suust tulnuna annab see argumendile ilmselt kaalu juurde. Esiteks ei viinud mäetippu mitte ühtegi rajakest, mis tegi kõndimise füüsiliselt palju keerulisemaks. Esialgu liikusime paar kilomeetrit laugel maal mööda märga heinast orgu, seejärel algas esimene tõus – väga libe, järsk ja suurt väljakutset pakkuv. Iga samm pidi olema läbimõeldud, pea terve tõusu vältel pidi kasutama ka käsi, sest nagu juba ütlesin, siis oli see väga järsk ja libe. Poole tõusu peal läks sadu üsna tugevaks, aga kuna meil mõlemal oli energiat küllaga, siis saime kiirelt ja muretult esimesest tõusust üles. Sealt algas pisut laugem osa, kus oli oluline navigeerimisoskus. Ühtegi rajakest ega tähistust ei olnud, meil oli vaid kaart ja sõnaline juhis, mis selgitas, kuidas tippu jõuda. Seal oli rõhutatult kirjas, et halva ilmaga on navigeerimine väga keeruline. Hullemat ilma oleks aga raske otsida – tuul oli läinud nii jõhkraks, et raske oli hingata ja soovitud suunas edasi liikuda. Udu tõttu oli raske midagi näha ja aru saada, kui kaugele me juba jõudnud oleme ja millal on õige aeg suunda muuta. Üldiselt ma Gioni orienteerumisoskuse osas viriseda ei saa, kuid pärast 4-5 tundi vihma käes matkamist (millele lisandub hommikune 2-3h) kaldusime me nõlval natuke liiga vasakule ja olles oma veast aru saanud, otsustasime selleks päevaks matkamise lõpetada, tuulevaikse koha otsida ja telgi püsti panna. Tegime telgi varjus õhtusöögi. Maitses hästi. Ja jäime magama.

DCIM100GOPRO
Vaieldamatult päeva kõige ilusama ilmaga hetk. Ees on näha esimene tõus.

Hommikul ärgates ei olnud ilma osas midagi muutunud ning üle ei jäänud muud kui eilsed läbimärjad riided selga panna, telk ja asjad kokku pakkida ning edasi minna – ikka veel tipu suunas, nüüd oli see juba aimatavas kauguses. Külmade ja märgade riiete selga ajamisel on minu arust kõige raskem see mõte, et ma pean nüüd soojade magamisriiete asemel läbimärjad püksid ja tossud jalga panema. Tegelikult pole pärast kümmet minutit vihma käes kõndimist enam vahet, kas riided on märjad eilsest või tänasest. Peaasi, et keha saab sooja kiiresti sisse.

Üles jäi minna kuskil 100 tõusumeetrit, mis oli jälle libe, kuid mitte raske. Nagu arvata võib, siis üleval meile erilist vaadet ei jätkunud. Väike high five tippu jõudmise puhul ning suund teiselt poolt mäge alla. Hull matkaseiklus jätkus – teekond alla oli jõhkralt kivine. Kivide vahel olid lõpmatu sügavad augud. Maapind oli hullult porine ja libe. Laskumine järsk. Oleksime pidanud alla natuke vasakult poolt tulema, kuna seal pidavat (kirjelduse järgi) kergem olema, aga jällegi oli udu sees raske tajuda, kus me täpselt oleme. Taas pidi iga samm olema läbimõeldud ja mõte täielikult hetkes.  Saime alla, jäime terveks ja tegelikult oli hästi lahe kogemus. Lõpetuseks veel paar kilomeetrit tasasel maal märjas ja heinas kõndimist koos mõne jõeületusega. Tagasi maanteele jõudes oli selline tunne nagu käes oleks reisi kümnes päev ning motivatsioon edasi liikumiseks kadunud. Tegelikult teadsime, et vajame lihtsalt süüa.

Leidsime külast ühe tankla, kust ostsime lõunasöögi ja puhkasime natuke. Üldiselt oli meie eesmärgiks seda reisi nautida, nii et kui leidsime koha, kust kooki osta, siis tihti me seda ka tegime. Põhiliselt kokkasime enda kaasavõetud priimusel, kuid jaheda või vihmase ilmaga oli ikka super rõõmus tunne kui mõnes kohvikus puhata saime.

Nii et pärast kahetunnist puhkust ja riiete vahetamist oli tunne kohe teine. Ka päike oli välja tulnud. Motivatsioon oli laes ja nii seadsime sammud seitsme mäetipu suunas. Minule tegi muret alaselg, mille olin eelmisel päeval pisut ära külmetanud – õppetund. Esialgu kõndisime paar kilomeetrit mööda maanteed ning edasist liikumisteed võib näha juba kaardilt. 

Seven Sisters
Seven Sisters – meie liikumistee

Marsruuti planeerides oli selge, et ka eesootavad tipud tuleb meil vallutada maastikul liikudes. Matkaradu tundus olevat osaliselt vaid kahe kõrgema tipu juures. Nii ka oli – lõuna poolt liikudes õde number 1 (Errigal) ja number 7 (Muckish) on piirkonnas võrdlemisi populaarsed matkasihtpunktid ning nende tippu viivad matkarajad. Ülejäänud viis tippu on küll üsna kergesti ligipääsetavad, kuid liikuda tuleb peamiselt heinas või kivide vahel. See oli igati lahe kogemus, aga mõnes kohas oli maastik ka päris nõudlik. Sel päeval jõudsime kolmanda tipu lähedale. Ilm oli ilus, sest õhtuks oli päike välja tulnud. Kuivatasime riideid, tegime süüa. Pastat läätsedega. Mina olin väsinud, kuna päev oli raske. Lisaks tegi selg tegi valu, nii et raske oli kummardada ja istuda.

New folder4
Küll on hea, et ma kollast jakki kandsin – nüüd on pildil värve ka. 😀 Kuigi mõned tipud olid udu sees, siis tegelikult saime me palju ilusaid vaateid ka! Pildid tehtud iga seitsme tipu otsas.

Äratus, hommikusöök, pakkimine, minek. Kolmas, neljas ja viies tipp tulid üsna kergelt, kuna olid lähestikku. Minu lemmikuks õeks jäi vaieldamatult number neli – Ardloughnabrackbaddy (mida nime, eksole! pidin selle kirjapilti isegi nüüd kolm korda üle kontrollima). Kusjuures mitte üldse ainult nime pärast – sealt avanes ka esimest korda vaade kõigile seitsmele tipule. Kuues tipp oli juba päris raske, eriti allatulek, sest see oli hästi järsk. Joogijanu oli suur, aga vesi oli otsakorral. Enne viimast tippu olin ma päris läbi ja ka Gion ütles, et ta on väsinud. Tegelikult oleksime pidanud söögipausi tegema – arvan, et oleksin nii viimast pingutust rohkem nautinud. Nüüd oli see ikka päris raske. Juba hästi varakult oli tippu näha, kuid üles jõudmine läks aeglaselt ja vaevaliselt. Üleval oli ilus vaade – ühelt poolt ookeanile, teiselt poolt mägedele. Pilti jõudsin teha ainult seitsmenda tipu tähistamise jaoks. Gion jäi üles veel uudistama, mina suundusin üsna kiirelt tagasi alla. Hiljem kuulsin, et õige tipp oli mäeharja mööda liikudes 50 meetrit eemal. Mind see väga ei morjendanud – olgu siis kuus ja pool õde, vähemalt jõudsin omal jalul alla. Hiline lõunasöök maitses küll jumalikult. 

Pärast söömist tundsin veel tugevamat joogijanu, nii et liikusime kiirelt edasi. Plaan oli jõuda Glenveagh rahvuspargi sissepääsu juurde, kuhu oli kaardi järgi maanteed mööda umbes 7 km. Reisi kõige frustreerivam hetk oli vist see kui olime juba tükk aega kõndinud ja teesilt näitas rahvuspargini 5 km. Kõndisime siis kuskil 15-20 minutit  edasi, tuli uus silt, mis näitas endiselt 5km. Kuidagi said need lõpmatud viis kilomeetrit siiski läbitud ning reisi üks raskeimaid päevi seljatatud. Õhtul tuli uni nii varakult, et magasin öösel 12 tundi.


Glenveagh National Park

Hommikut alustasime koogi ja kohviga rahvuspargi kohvikus. Kui palju rõõmu võib üks kook tuua! Plaanis oli pisut kergem päev, mille veetsime piirkonna tuntuimas rahvuspargis matkates. Kui eelnevatel päevadel kohtasime inimesi vähe, siis rahvuspargis oli jalutajaid palju. Ilm oli mõnus – meie mõttes mitte suviselt soe, aga kuiv ja vahepeal tuli päikegi välja.

DCIM100GOPRO

Reisi esimene kolmandik oli väsitav, aga põnev. Eesootavad päevad viisid meid aga veidike üllatuslikult üle riigipiiri ehk Suurbritannia koosseisus olevasse Põhja-Iirimaale. Kuna see postitus sai juba niigi hiiglama pikk, siis teen reisi teisest osast eraldi sissekande. Nii palju võin aga etteruttavalt öelda, et matka teises pooles veetsime me paar päeva erinevates linnades ning kõndisime pikalt nii tasasel maal kui mägedes.

PS! Pealkiri ehk 500 000 sammu Iirimaal tähendab seda, et minu Polar V800 kella järgi tegime me reisi jooksul just nii palju samme.

Lisa kommentaar

WordPress spam blocked by CleanTalk.