500 000 sammu Iirimaal – osa 2

No nüüd on küll Iirimaa reisi esimesest postitusest rohkem aega möödas kui ma seda ootasin ning mõtete settimise faasist olen nüüdseks juba täiesti uutele lainetele liikunud. Kirjutamata ei saa aga jätta, kuna lubasin seda teha. Pealegi on reisi magusam osa alles ees. Nagu eelmises postituses juba mainisin, siis viis matkareisi teine pool meid mõnevõrra üllatuslikult üle piiri ehk Suurbitannia kooseisus olevasse Põhja-Iirimaale. Täpsemalt oli meie kaheks suuremaks sihtpunktiks esmalt maailmakuulus Giant’s Causeway Iiri põhjarannikul ning saare idaosas asuvad Mourne mäed, mis on just see koht, mis mulle kõige eredamalt meie selle suve seiklust meenutama jääb. Sel korral leiate siit aga vähem juttu ja rohkem pilte!


Giant’s Causeway & Causeway Coast

Giant’s Causeway, mida eesti keeles kutsutakse Hiiglaste teeks, on küll vist Iiri saare üks kuulsaimaid loodusobjekte. Kohaliku legendi järgi on tegu hiiglaste kätetööga, sellest ka niisugune nimetus. Tegelikult on tegu aga vulkaanilise tegevuse järel tekkinud basaltsammastega, mis on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Meie jaoks ei olnudki sihtpunkt see koht ise, vaid pigem kogu Causeway Coast, kuna seal pidavat kulgema 51km pikkune matkarada mööda Põhja-Atlandi rannikut. Pärast mitut päeva mägedes, kus matkaradu ei olnud, tundus tähistatud rajal kõndimine päris mõnus vaheldus. Etteruttavalt mainin, et päris suur osa sellest “matkarajast” kulges mööda asfaltteid, mis ei olnud ka just päris see, mida me ootasime. Samas vaated olid kohati väga võimsad ja kindlasti on mul hea meel, et seal käisime.

DCIM100GOPRO
Hiiglaste teel

Hiiglaste tee ise oli turistidest pungil, kuna selle loodusobjekti juurde sõitis umbes iga 10 minuti tagant uus 50-kohaline buss. Matkarajal oli mõnevõrra rahulikum, kuid sellist luksust polnud meil kindlasti nagu reisi esimeses osas, mil me Gioniga praktiliselt kahekesi matkasime.  Matkamise seisukohast ei olnud kaks Põhja-Iirimaa rannikul veedetud päeva üldsegi mitte väga kerged – kell näitas sammude põhjal, et esimesel päeval kõndisime me pea 45 km, kuigi ise me kilomeetrite osas nii optimistlikud pole. Esimesel päeval liikusime väiksemate peatustega järjest umbes 10h ning järgmisel päeval 8h. Ilmad olid väga mõnusad – jahedad, kuid peamiselt päikselised ja kuivad. 

p1010986-1280x719

p1020068-1280x719-2

p1020076-1280x719


Mourne Mountains

Põhjarannikult lõunasse liikumiseks kasutasime ühistransporti – esmalt rongiga Belfasti ja seejärel bussiga Newcastle’isse. Kuna oli vihmane päev ja vähemalt mina olin kahest pikast päevast päris väsinud, siis oli super mõnus lihtsalt päev rahulikult veeta, järgmist marsruuti planeerida ja iiri friikaid süüa. Järgmine plaan oli minna Mourne mägesid uudistama. Kuna varem ei olnud ma sellest paigast midagi kuulnud, siis seda suurem ja positiivsem oli kohale jõudes üllatus.

Meie plaan oli üsna lihtne – järgida Mourne müüri, mis kulges üle mäeaheliku 15 tipu, moodustades 35km ümbermõõduga ringi. Müür ehitati aastatel 1904-1922 eesmärgiga hoida loomi eemale alast, kuhu loodi reservuaar Belfasti linna joogiveega varustamiseks. Minu arust oli see müür ülimalt muljetavaldav, kuigi vahel tekkis pähe küsimus, et kas seda müüri oli tõesti vaja ehitada just üle kõikide nende tippude, millest mõni oli ikka hullult järsk. Müüri ja Silent Valley veereservuaari ehitamine andis tol ajal aga tööd paljudele kohalikele ning piirkonda kerkis lausa uus Watertown, mis sai koduks üle 600 inimesele ja mis oli näiteks Iirimaal esimene paik, kuhu tänavavalgustus jõudis. 

p1020222-1024x575

Lisaks müürile ringi peale tegemisele kõndisime me selle müüri sisse jääva ala ka läbi ja seda kokku kahe päevaga. Kella järgi kogunes matkatunde 7.30 + 6.30, mille sees vallutasime kõik need kõrgemad (800+m) või madalamad (300-500m) 15 tippu. Tõusumeetreid tuli mõlemal päeval pisut üle 1700. Matkaradu kui selliseid otseselt ei olnud, kuid mõnes osas olid matkajate poolt juba teerajakesed välja kujunenud. Samas mõned nõlvad olid ülikivised või märjad või heinased, ehk siis maastik oli vahelduv ja kohati oli ka seiklemist. Loodus oli üliilus ning vaated müürile, mis katkematult järgmiste mäetippude poole rihtis, olid kohati ikka väga muljetavaldavad.

p1020418-1024x575

p1020322-1024x575
Lisaks põhi- ehk Mourne müürile oli piirkonnas ka väga palju väiksemaid kivimüüre

p1020324-1024x575

p1020391-1024x575
Silent Valley reservuaar, mis loodi selleks, et Belfasti linna puhta joogiveega varustada

p1020414-1024x575

p1020473-1024x575
Vaid mõnes kohas oli 100-aastane müür kokku vajunud, valdavalt oli see aga väga hästi säilinud. Siin pildil on näha, et kohati oli müüre isegi rohkem kui üks. Originaal on parempoolne, ei oska öeldagi, et miks neid siin kaks on.

Mourne mägede juures meeldis mulle väga see, et seal oli hästi rahulik ja vaikne. Matkates kohtusime ka teiste matkajate ja isegi jooksjatega, kuid neid ei olnud üldse häirivalt palju. 


Kusjuures mõlemad piirkonnad – nii Causeway Coast kui Mourne mäed on olnud Troonide Mängu (Game of Thrones) filmimispaikadeks. Kohalikud on muidugi selle üle uhked ja reklaamivad kuulsamaid ja äratuntavamaid võttepaiku kõvasti. Kui seriaali vaatama hakkamine oli meil Gioniga juba ammu plaanis, kuid lükkus mingil põhjusel alati edasi, siis nüüd pärast reisi tegime me algust ja mina ootan juba põnevusega, mil tuttavaid kohti näen.

Pärast Mourne mägedes matkamist  veetsime mõned kerged päevad külades ja linnades seigeldes ning enne ärasõitu vaatasime ka Dublini üle. Kui kõige eelkirjeldatu põhjal võis tunduda, et meie reis koosneski vaid pikkadest ja rasketest matkapäevadest, siis tegelikult jäi nende vahele ka piisavalt palju kergemaid päevi, et jõud ja motivatsioon ikka kõrgel püsiks.

Kokkuvõtvalt oli kaks nädalat väga mõnus aeg, et piisavalt palju kogeda, matkamisest rõõmu tunda, sellest tüdida, taas uut hingamine leida ja lõpuks rõõmsana tagasi kodumaale lennata. Ju see nii peabki olema. 🙂 

Lisa kommentaar