Daisy Šveitsis: esimesed muljed

img_0098-2

Kes on minu tegemisi sotsiaalmeedia või blogipostituste kaudu jälginud, on ilmselt kuulnud, et kevade hakul kandideerisin ma vahetusüliõpilaseks Šveitsi ülikooli ETH Zürichisse ning et mind on sinna ka edukalt vastu võetud. Nüüd olen ma jõudnud nii kaugele, et augusti esimeses pooles lendasin enda ülisuure suusakotiga Šveitsi ning olen ennast siia järgmiseks pooleks aastaks sisse seadnud. Kuna kool algab alles 4. septembril, siis on mul möödunud nädalatel olnud aega veel pikka suvepuhkust nautida ning muidugi usinalt treenida.

Koolist ja Zürichist räägin ma juba siis kui september käes ning esimesed muljed kogutud, hetkel peatun ma aga sellel, kuidas mu esimesed nädalad Siati mägikülas on läinud.

img_0092

Esimest korda külastasin ma Siati juba kolm aastat tagasi, nii et siinne ümbrus on mulle juba päris tuttav ja kodune. Naljakas on see, et iga kord kui ma siia jälle tulen, olen ma ühtemoodi ärevil ja lootusrikas, et kas sel korral tulevad need tõusud kergemalt? Sest Siatis muud moodi ei saa – isegi poodi leiva järele minnes tuleb mõnikümmend tõusumeetrit ronida, rääkimata siis väiksest jooksuotsast või rullitrenni marsruudist. Muidugi ma ei eelda, et kord-kaks aastas mägedes käimine mind pikkade tõusudega nii hästi ära harjutab, kuid väike lootus on ikka sees, et aasta jagu treenimist võiks ennast ka Siati tõusudel positiivselt märku anda.

siat

Siat asub ühel päris järsul nõlval, mis annab küll kauni vaate, kuid teeb treeningud raskeks. Seetõttu kulgevad minu treeningud ka peamiselt matkamise rütmis, mis pole ka sugugi paha. Pole ju Alpides midagi muud mõnusamat kui matkamine. Siiani olen ma jäänud üksnes Siati ümbrusesse ning ühtki suuremat matkaseiklust sel suvel ette ei võtnud. Meil oli Gioniga plaanis küll kolmepäevasele matkale minna, kuid pidin sellest kõhuprobleemide tõttu loobuma. Nimelt korjasin ma üles mingi viiruse või sõin midagi halba või olin lihtsalt hädas uude keskkonda kohanemisel ja pidin seetõttu veetma mõned igavad päevad voodis teki all. Õnneks sain ma neil päevadel jälgida rattaorienteerumise MMi, kus osalesid ka õde Doris ja ema Ingrit, nii et päevad möödusid üsna kiirelt ja juba peagi olin ma valmis uusi radu avastama. 

img_0054

Ehkki treeningpäeviku põhjal olen ma praegu Siati treeninglaagris, siis viimase kolme nädala elukorraldus on olnud palju muud kui traditsiooniline söö-treeni-maga laager. Päevad on paindlikumad ja rutiinivabamad kui tavaliselt, mis on minu jaoks kui viimane sõõm suvepuhkust enne sügist, mil päevad ja nädalad tuleb taas pidevalt ette planeerida ning loengud, treeningud ja muud tegevused võtavad päevast iga eksisteeriva minuti. Kooli ja treeningute rutiini vastu pole mul iseenesest midagi ja ma tunnen, et viimased Siatis veedetud nädalad oma spontaansusega on mind eesootavaks perioodiks hästi ette valmistanud. 

Kui nüüd nende tõusude juurde tagasi tulla, siis enda arengu jälgimiseks lõime me Gioniga ühe testjooksu ringi, mida me lume tulekuni igakuiselt läbime. Ühelt poolt selleks, et kontrollida, kas need Siati tõusud hakkavad siis mõnusamaks ja kergemaks muutuma, aga ühtlasi ka lihtsalt raske treeningu jaoks. 2,7km pikkune, 240 tõusumeetri ja 5 langusmeetriga testjooks kõrgusel 1450-1680m merepinnast oli vist selle hooaja seni kõige raskem treening ning täiesti ausõna ei ole ma meeletult vaimustunud mõttest, et pean seda kunagi veel jooksma. Aga mitte ei pea, vaid tahan, kuna eesootaval talvel ei tule võistlused kindlasti kergemalt. Hooaja eesmärk Euroopa MV toimub Bulgaarias, kus on sarnased pikad tõusud ja füüsiliselt rasked rajad. Ehkki mulle kõige sobivamaks suusa-o maastikuks jäävad ilmselt alatiseks Põhja-Euroopa ja Venemaa orienteerumistehnilised rajad, siis on aeg ka pikkade tõusude ja uisuradadega sõbraks saada. Laager Siatis ja eilne testjooks olid kindlasti üks samm sellele lähemale.

Kaks viimast päeva Siatis mööduvad matkates ning nagu öeldud, on seejärel juba aeg mägedest alla linna suunduda. Esimesele septembrile kohaselt on ka siin Šveitsis õhus tunda sügise märke, kuna akna taga on udune ja väljas on päris külm. Selle nädalaga saab ühtlasi läbi ka suvise treeningettevalmistuse periood, mis omakorda tuletab meelde, et talv on varsti ukse ees. Uskumatu, aga esimese MK etapini on jäänud juba alla kolme kuu! Ootan huviga sügise saabumist ning kindlasti katsun blogi kaudu enda muljeid Šveitsi elu kohta jagada. 

img_0147

 

2 Comment

  1. elina says: Vasta

    Issand kui armas sa oled!!! <3 edu Šveitsis!!

    1. Daisy Kudre says: Vasta

      awww aitäh!! 🙂

Lisa kommentaar

WordPress spam blocked by CleanTalk.