Daisy Šveitsis: Õppimine ja töötamine Zürichis

daisy-sveitsis

Doris kirjutas eelmises postituses (link), et märkamatult on käes juba septembri algus ja seljataga on üks meeldejääv ja teistsugune suvi. Ma ei saaks temaga rohkem nõustuda. Kui Doris veetis enda suve Eestis treenides ja töötades, siis mina tegin sama Šveitsis – treenisin ja töötasin. Nüüd, kui tagasi Eestisse kolimiseni on jäänud vaid üksikud päevad, kirjutan enda Šveitsis veedetud ajast ka pikemalt. Et korraga liiga palju lugemist poleks, kirjutan ma enda kogemustest kolmes postituses:

  1. Õppimine ja töötamine Šveitsis
  2. Sport ja treeningud Šveitsis
  3. Orienteerumine Šveitsis

Vahetussemester ETH Zürichis

Minu Šveitsi tuleku peamiseks põhjuseks oli vahetussemester Šveitsi ülikoolis ETH Zürich. Ma olen alati olnud (üli)koolioõpinguid spordiga siduv inimene ning minu arust avab selline eluviis palju uksi, mis ilma õpinguteta võib-olla suletuks jääks. Välissemester on ühelt poolt suurepärane viis enda CV-d täiendada ja tulevase karjääri jaoks vajalikke kontakte ja teadmisi koguda, aga teisest küljest on see ka hea viis uues keskkonnas enda treeningutes update või hoopis restart teha ning uue hingamise, uute teadmiste ja uute treeningkaaslaste abil sammuke edasi astuda. Muidugi nõuab see head planeerimisoskust ja selgeid eesmärke, kuna tüüpiline Erasmuse pidutsemissemester ilmselt sporditeel edasi liikumist ei toeta. Kuna välisõpingud on tavaliselt mingi programmi  abil (näiteks Erasmus) finantsiliselt toetatud, polegi vaja muud teha kui kandideerida ja minna.

Processed with VSCO with hb2 preset

2017. aasta augustis suundusingi Zürichisse, et kogeda, milline on tudengielu maailma ühes tugevaimas ülikoolis õppides. Ehkki läbisin vaid 23EAP-d, oli see üks paras katsumus. Olen nüüdseks läbinud vähemalt ühe semestri kolmes erinevas ülikoolis ja võin tuua näiteks, et kui Vaasa ülikoolis (Soome) tulid heade hinnetega 30EAP-d täiesti naeruväärselt lihtsa pingutusega ja Tartu ülikoolis tuleb heade hinnetega 30EAP jaoks parajal määral vaeva näha, siis ETH Zürichis peab end keskmiste hinnetega 23EAP saamise jaoks hulluks õppima. ETHs on koolist väljalangejate protsent väga suur ning seega olen uhke, et sain kõik ained positiivse tulemusega läbitud.

Õppeainetest, mida ma sügisel läbisin ning minu üleüldisest elukorraldusest kirjutasin ma ka eelmise aasta oktoobris: link postitusele.

See, mis saab pärast vahetussemestri lõppu ja suusaorienteerumise hooaega, oli minu jaoks algusest peale pisut lahtine. Teadsin, et pean Tartu ülikooli õppekava täitmise jaoks läbima vähemalt 1-kuulise praktika, kuid kus ja mida, oli Šveitsi minnes lahtine. Olen väga uhke, et suutsin omaenda jõududega välisriigis ühe väga-väga asjaliku praktikakoha leida ja sellega oma esimese erialase ja väga kasuliku töökogemuse hankida.

Lühidalt öeldes käis protsess nii: pärast rahvatrvishoiu alast loengust ETHs küsisin aine õppejõult praktikavõimaluste kohta. Pärast pikka jutuajamist saatsin talle enda CV ja motivatsioonikirja, mille ta koos enda soovitusega paarile kolleegile saatis. Tegu oli ilmselt üsna suure kokkusattumusega, et Zürichi ülikooli (mitte ETH Zürich, vaid teine ülikool) rahvatervishoiu instituudi üks professoritest otsiski parajasti praktikanti ehk tasuta tööjõudu, kes ühes projektis kaasa lööks.  Ehkki ülikoolis töötavatele praktikantidele tavaliselt tasu ei maksta (tegu on õppetöö kohustusliku osaga), siis õnnestus mul küsimise peale saada Šveitsi mõttes väikest majandulikku toetust, et enda peamised kulud katta. Kui vahetussemestri jooksul elasin Gioni õe pere juures Zürichist paarkümmend kilomeetrit eemal, siis nüüd rentisin endale toa, mis mu väljaminekuid märkimisväärselt suurendas (maksin ca 550EUR kuus ühe keskmise suurusega toa eest Zürichi mõttes mitte just luksuslikus piirkonnas ja korteris).

Seega umbes detsembris oli kindel, et jään Šveitsi veel pooleks aastaks ja läbin täiskohaga (42h/nädal) 5-kuulise praktika Zürichi ülikooli epidemioloogia, biostatistika ja ennetuse instituudis (Epidemiology, Biostatistics and Prevention Institute). Olin lootnud küll osalise koormusega (nt 60%) praktikat saada, kuna täiskohaga töö kõrvalt treenimine tundus olevat natuke liiga karm, aga pakkumine oli liiga hea, et ära öelda. Lohutasin end sellega, et tuleval talvel on MM alles märtsi lõpus – teadsin, et kui suudan suvel keskmise koormusega treenida ja enda vormi hoida, siis septembrist alates hooajale keskendudes võin MMiks ikkagi heale tasemele jõuda.

Etteruttavalt ütlen, et kartus, et treeningud jäävad tagaplaanile ning et olen tööpäeva lõpus treenimiseks liiga väsinud, osutus täiesti põhjendamatuks. Räägin sellest pikemalt aga järgmises postituses, sest nüüd keskendun enda praktikakogemuse kirjeldamisele.

Teaduspraktika Zürichi ülikoolis

Nagu öeldud, töötasin Zürichi ülikooli epidemioloogia, biostatistika ja ennetuse instituudi krooniliste haiguste osakonnas. Uurimisgrupp, kuhu ma kuulusin, töötas uuringu kallal, mille oli Zürichi ülikoolilt tellinud Šveitsi vähiliit. Projekti lõppeesmärgiks on arendada ja täiustada Šveitsi vähihaigetele pakutavat rehabilitatsiooniprogrammi. Et seda teha, oli meie ülesandeks:

  1. Analüüsida Šveitsi vähirehabilitatsiooni hetkeolukorda (kaardistada haiglad ja asutused, mis seda pakuvad ning nende programmide sisu)
  2. Koostada ülevaade vähirehabilitatsiooniprogrammidest teistes riikides ning koostada teaduskirjandusel põhinev kirjanduse ülevaade vähirehabilitatsiooni efektiivsusest

Uurimisgrupi töö tulemusena valmib lõppraport, mille põhjal Šveitsi vähiliit koos vastutavate arstidega vähipatsientidele loodetavasti parema ja sobivama rehabilitatsiooniprogrammi loovad. Näiteks südame- ja veresoonkonnahaiguste osas on patsientide süstemaatiline rehabilitatsiooniprogrammi suunamine juba ammu tavapärane praktika, kuid vähihaigete puhul kahjuks mitte.

Minu ülesandeks oli töötada teise punkti kallal ehk rahvusvahelise kogemuse ja olemasoleva teaduskirjanduse ülevaate koostamine. Kõige rohkem meeldis mulle töö juures see, et sain enda kanda päris vastusrikka ülesande. Üheks lahedaks kogemuseks oli juunis toimunud koosolek, kus ma pidin uuringu vahetulemusi Šveitsi vähiliidu ja erinevate vähirehabilitatsiooni eest vastutavate arstide ees ette kandma. Ettekanne läks väga hästi.

Kirjutan teile ka huvitavast ja isegi naljakast tähelepanekust eelnimetatud koosolekul. Teadaolevalt on Šveitsis neli riigikeelt: saksa, prantsuse, itaalia ja retoromaani. Täiesti tavaline on see, et saksakeelses piirkonnas elav šveitslane ei oska eriti prantsuse keelt ja vastupidi. Kõik olulised dokumendid ja isegi online-materjalid on tavaliselt tõlgitud kas nelja või kolme riigikeelde (kuna retoromaani keel on emakeel vaid ca 0,6% šveitslastele, jääb see tihti välja). Ka selleks koosolekuks pidime enda slaidiesitluse juba kaks nädalat (!) enne ettekannet vähiliidule saatma, et tõlkebüroo jõuaks kõik slaidid saksa keelest ka prantsuse keelde tõlkida. Kuna kõik Šveitsi itaaliakeelsest osast pärit arstid oskasid hästi kas prantsuse või saksa keelt, loobuti õnneks itaaliakeelsest tõlkest. Ka ettekannet tehes tuli mu praktikajuhendajal (kes on prantslane, aga oskab hästi saksa keelt) kõik slaidid kaks korda esitleda: esiteks saksa keeles ja seejärel sama slaid prantsuse keeles. Kõik arutelud toimusid samuti kaks korda: esiteks saksa keeles ja seejärel prantsuse keeles. Mina esitlesin enda osa õnneks vaid ühe korra – inglise keeles. Selleks, et tulevikus kõik üksteisest aru saaks ja et topeltarutelusid vältida, otsustati järgmine kord kogu ettekanne inglise keeles teha.

Ehkki oskan natuke saksa keelt (ja saan natuke šveitsisaksa murdest aru), oli mul hea meel, et uurimisgrupi töö- ja peamiseks suhtluskeeleks oli inglise keel. EBPI instituut on  väga rahvusvahelise seltskonnaga instituut, peamiselt seetõttu, et siin töötab palju PhD õpilasi, kes on pärit erinevatest riikidest. Uurimisgrupp, kuhu mina kuulusin, koosnes kahest šveitslasest, sakslasest, prantslasest, eestlasest ja hiinlasest. Septembris liitus grupiga ka uus liige Inglismaalt. Lisaks töötasin samades ruumides (tulevaste) teadlastega Itaaliast, Gruusiast, Hispaaniast ja Kreekast. Täiesti tavaline oli see, et kuulsin päeva jooksul viit eri keelt (saksa, šveitsisaksa, itaalia, prantsuse, inglise).

Kui rääkida ka muust kui erinevast keeletaustast, siis pean kindlasti mainima, et tööseltskond oli instituudis väga-väga tore ning inimesed erakordselt abivalmid, sõbralikud ja töökad. Šveitsi töökeskkonnas looderdamist just kuigi tihti ei näe, aga näiteks lõunapausil istusime alati kõik koos maha, et erinevatel maailma teemadel arutleda. 


Minu praktika lõppes 31. augustil. Juhendajatele ja töökaaslastele head aega ütlemine oli kurb, aga kuna ma olen selle projektiga tegelikult veel tulevikuski seotud, siis teadsin, et püsin kalliks saanud inimestega edaspidigi kontaktis. Olen ülimalt õnnelik, et otsustasin aasta tagasi Šveitsi õppima tulla, kuna esialgu pooleks aastaks planeeritud reis kujunes pikemaks, sündmusterohkemaks ja meeldejäävamaks kui arvata oskasin. Nüüd on aga aeg tagasi koju tulla. Septembris istun taas koolipinki ja alustan enda viimast magistriaastat Tartu ülikooli rahvatervise  erialal. Eestis näeme!

 

Lisa kommentaar

WordPress spam blocked by CleanTalk.