Ma pole vist ühelgi aastal oodanud hooaja algust nii pikisilmi kui tänavu. Aga sellega kipub ikka nii olema, et ühel hetkel kui see kätte jõuab, siis hakkab see liigagi kiiresti mööduma. Nüüdseks ongi hooaja esimese tähtsa tiitlivõistluse stardini vähem kui kaks nädalat ning kui Euroopa MV läbi saab, siis on pool hooaega möödas. Aga nii kaugele ette ma veel mõelda ei tahagi. Jaanuarikuus olen osalenud kokku viiel väga ägedal suusaorienteerumise võistlusel ning kõik stardid on olnud väga õnnestunud. Kahjuks olen lisaks õnnestumistele olnud ka mitu tagasilööki, kuna nimelt olen ma jaanuari jooksul juba kaks korda haigestunud ning seetõttu pidin ka kahest võistlusest loobuma.
Kõigest aga lähemalt.
Esimesel jaanuaril, mil olin just lõpetanud tugeva treeningnädala, tundsin, et haigus hakkas ligi hiilima. Hooaja esimeste võistlusteni oli jäänud alla nädala ning et tegu oli maailma edetabelipunkte andvate võistlustega Norras, siis oli haigeks jäämiseks küll väga halb aeg. Õnneks suutis mu keha üsna kena vastupanu osutada ning muud peale halva enesetunde ja suure kondivalu ma kannatama ei pidanudki. Reisisin Norra juba üsna normaalse enesetundega ja kui reedesel treeningul tundsin end veel natuke nõrgana, siis võistluspäeva hommikul üles ärgates teadsin, et olen terve ja valmis võistlema. Kes teab, äkki tegi poole nädalane puhkus kehale pigem headki.
Norras oli kavas üsna karm programm: laupäeva hommikul lühirada ning õhtul öine sprint; pühapäeval ühisstardist tavarada, mille puhul oli tegu ka Norra meistrivõistlustega.
Võistlused toimusid Sjusjoenis, kus olin varemgi käinud, sest seal osalesin ma oma elu esimesel suusaorienteerumise juunioride MMil. Mul olid 2011. aastast väga head mälestused, kuna tegin Sjusjoenis mitu väga tubli sõitu. Samas teadsin, et ees ootavad tehniliselt keerukad rajad ning et norrakad on siin maastikul kindlasti väga tugevad, sest neil toimuvad võistlused siin pea iga-aastaselt ja peaksid maastikku seega väga hästi tundma.
Lühirada oli tehniliselt päris nõudlik, aga olen hooaja avalöögiga väga rahul. 90% rajast sujus peaaegu ideaalselt, aga ühe punktiga (13-14) tegin kaks 30-sekundilist viga. Vead tulenesid sellest, et ma ei suutnud lülituda “lugemisetapi strateegialt” (kõik ülejäänud etapid peale 13-14) kiiresti “teevalikuetapi strateegiani”. Tiitlivõistlustel võiks see küll väga kurjasti kätte maksta, kuid hooaja esimese võistluse puhul ei lasknud ma vigadel tuju alla lasta. Pigem olin õnnelik selle üle, et suur osa rajast kulges väga hästi ning et saavutasin ka hooaja esimese võidu.
Öine sprint oli minu esimene öine suusaorienteerumise kogemus. Kindlasti jäid mul sellest väga positiivsed emotsioonid, sest maastik sobis öiseks võistluseks hästi: rajal ei olnud järske, kurvilisi ja jäiseid laskumisi ega palju tagasipöördeid, mis pimedas hirmsad võiks tunduda või suuri kukkumisi põhjustada. Võistlus oli kiire, tehniline ja igal juhul äge. Saavutasin ka teise võidu, ehkki edu oli väike: kõigest 10 sekundit.
Pühapäeval oli kavas ühisstardist tavarada. Norra suusa-o võistlused on sellisel tasemel, et rajad on praktiliselt alati MMi taseme väärilised. Ka sel korral ootas meid ees pikk ja nõudlik tavarada, mis pakkus ka paar huvitavat teevalikuetappi. Tundsin ennast sel päeval tugevalt ning minu eesmärgiks oli algusest peale julgelt liidriohjad haarata. Tunnen, et olen sel hooajal just vaimselt palju enesekindlamaks saanud ning tean, et saan grupi ees sõites hakkama küll. Täna oli võimalus seda harjutada.
Kellel on huvi võistluse täpse käekäigu vastu, siis saab seda näha GPS jälgimise kaudu. Minu vaatevinklist kulges võistlus nii: võtsin alguses juhtohjad, aga juba teise punkti minnes tegi Doris targema teevaliku ning nii said tema juhtimisel 4 naist minu ette. Kuna rajad olid kitsad, siis möödasõidu võimalust ei olnud ja sõitsin rahulikult nende taga kuni teel neljandasse punkti laiale uisurajale jõudsime. Sealt alates mulle vastast ei olnud ning sõitsin juhtides võidukalt finišisse. See ei tähenda kindlasti, et ma poleks pidanud pingutama või pidevalt keskenduma, et väga head sõitu teha. Võistluse huvitavaim etapp oli kindlasti 14-15. Mina võtsin väikese riski ja läksin laia uisurada mööda suure ringiga, sest teadsin, et uisurajal on laskumised väga kiired ning ka punktile saab peale sujuvalt. Mida ma teevalikut tehes ei märganud oli see, kui palju rohkem tõusu ma sõitma pidin – üle 60 tõusumeetri enam kui need, kes otsustasid otse kitsaid radu mööda alla tulla. Tõusul hakkasin kahtlema, kas minu variant väga hea on, ja panin tempot juurde. 15. punkti juures vaatasin veel hoolikalt ringi, et ega ühtegi konkurenti näha pole. Ma ju ei teadnud kui suur mu edu järgmiste ees oli. Hiljem analüüsides aga selgus, et tegelikult ma teistele selle variandiga ei kaotanud ja et minu puhul võis olla tegu isegi kiirema teevalikuga.
Raja lõpuosas tundsin ma end juba üpris väsinuna ning kuna mul ei olnud mitte ühtegi konkurenti, kellega heidelda, andsin ma viimaste punktidega ka mõned sekundid tagasi. Finišis olin aga sellegipoolest sõiduga väga rahul, kuna rada oli äge ning mu enda sõit läks ka enesekindlalt ja hästi. Rõõmu andis juurde ka see, et ka teised eestlased tegin täna enda nädalavahetuse parimad sõidud: Doris oli 2., Mattis 3. ja Kevin 10.
Minu soov, et tahaks ikka Norra meistrivõistlustel võita, täituski. Natuke kahju oli muidugi sellest, et Norra kiireim tüdruk Anna ei startinud ühelgi päeval terviseprobleemide tõttu. Tema oli just see, kes eelmisel aastal tudengite MMil Eestis mulle kolm korda pähe tegi. Lootsin, et nüüd Norras avaneb mul võimalus talle kodumaal selga näidata. =)
Tagasi Eestisse jõudes ootas mind ees selle semestri karmim koolinädal. Nädala lõpuks oli vaja esitada kolm pikka ja päris keerulist kodutööd ja kaks ettekannet. Olin üht-teist juba pärast jõule teinud, ent nagu ikka osutusid kodutööd mahukamaks kui oskasin arvata. Võistlusväsimus, aina lähemale liikuvad tähtajad, unetud ööd ja pinge viis selleni, et kolmapäeva õhtul, mil tulin tagasi rahulikult suusaringilt, tundsin kurguvalu. Ei tahtnud uskuda, et jälle haigeks jään, ent kurguvalu liikus edasi kogu keha haaranud viirushaiguseks. Tagasi vaadates on ju selge, et organismile oli seda kõike liiga palju. Kohe pärast haigust võistlemine, seejärel uus pinge ning ebapiisav puhkus. Tuli vaid mõelda, et tegu pole karistusega, vaid lihtsalt keha märguandega, et STOP, nüüd on vaja puhata, kõik kooliasjad rahulikult valmis teha ning alles siis treenima ja võistlema hakata.
Väga kurb oli Põlva meistrivõistlustest loobuda, väga kurb oli see, et terve imelise jaanuarikuu vältel olin Eestis vaid kaks korda suusatamas käinud, ent terve hooaeg on veel ees. Küll ma veel jõuan.