Hooaja esimesed võistlused

ensilumen-rastit-finish

Juba enam kui kümme aastat olen suusaorienteerumise hooaja avavõistlused teinud Lapimaal. Tavaliselt kas Ylläsel või Saariselkal, korra ka Põhja-Rootsis, Kirunas. Tundub täitsa naljakas, et Ensi Lumen Rastit on mu hooaja avavõistluseks olnud alates sellest ajast, kui veel N14 klassis võistlesin.

Sel aastal läksin hooaja esimestele võistlustele vastu nagu alati – kerge elevuse, ootusärevuse ja põnevusega, aga samas ka väsimuse ja isegi väikese hirmuga. Viimane võistlus ja korralik suusa-o treening toimus ju enam kui pool aastat tagasi, millalgi märtsis. Kuigi suvel ja sügisel olen treeningutel korduvalt planšeti ette võtnud ja suusaorienteerumist imiteerinud, siis see pole ju ikka päris see. Ning kuigi hooaja avavõistlused pole iseenesest eriti tähtsad võistlused, on neil ikkagi mingis mõttes sümboolne roll – need juhatavad hooaja sisse ning annavad pärast pikka-pikka ettevalmistusperioodi esmase, üsna tõese pildi sellest, kuidas treeningud läinud on.  Kuna võistlused toimuvad alati lumelaagri ajal ning laagri eesmärgiks on mahutreeningute tegemine ja suusakilomeetrite kogumine, siis on võistluste ajaks arusaadaval kombel kehas väsimus juba sees.

Sel aastal alustasime lumelaagrit meile juba koduseks saanud Ylläsel, kuid esimese nädala möödudes kolisime Luostosse, 150km ida suunas asuvasse külakesse, kus toimusid võistlused sel aastal. Stardis oli nii Soome kui Rootsi koondislased, lisaks üksikud võistlejad Eestist, Šveitsist, Tšehhist. N21 vanuseklassis kokku umbes 40 naist. 

Peamine küsimus enne tänavusi võistlusi oli see, et kuidas mu põlv vastu peab. Oktoobri keskel saadud vigastus (link postitusele) on küll üsna tublisti paranenud ning näiteks kõndimisel või paaristõugetega sõitmisel tunnen valu minimaalselt, kuid uisusammu veel täitsa piiranguteta teha ei saa. Kuna oodata oli hästi järskude tõusude ja laskumistega rada, võtsin eesmärgiks kukkumiste vältimise ja eelkõige tervelt finišisse jõudmise. Esimese lume võistlused pole seda väärt, et põlve uuesti vigastada.

Võistlused ise olid rasked. Eelkõike just füüsiliselt, sest tundus, et korraldajate esimene eesmärk oli võistlused meeldejäävaks teha. See õnnestus neil lausa mitmel rindel ja mitte üksnes tõusumeetrite tõttu. Kahjuks aga eelkõige negatiivses võtmes. Nimelt oli korralduses palju puudujääke, millel ma aga siinkohal pikemalt ei peatuks. 

luosto-luhirada
Ensilumen Rastit lühirada. 03. detsember 2017.

Nagu kaardilt näha, siis etapp 5-6 pakkus korralikku ülesmäge ronimist. Mina valisin idapoolse variandi, kuigi tundub, et läänepoolne on isegi võidukam, kuna tõus kulgeb laugemalt. Kohati läks tõusunurk nii järsuks, et täitsa ausõna tekkis kartus tagurpidi alla veereda. Õnneks nii ikkagi ei juhtunud ja üles ma ka sain. Etapp 5-6 võttis minu jaoks aega üle 14 minuti (PS! Tove läbis sama etapi ajaga 10:44, olles sellega 1:18 kiirem kui etapi kiiruselt teine naine). Orienteerumistehniliselt läks hooaja esimene võistlus normaalselt. Suuri vigu ei teinud, kuid kaardilugemine oli pisut kohmakas ja aeglane. Enesetunne oli nii ja naa. Tasasel maal ja laugetel tõusudel tundsin end isegi päris hästi, aga järsud ja pikad tõusud ning laskumised mulle ei sobinud. 

Tulemused


 

luosto-tavarada
Ensilumen Rastit tavarada. 04.12.2017. 

Tavarada oli taas üsna karm. Tõusumeetreid meile infos ei antud, kuid nagu kaardilt näha, siis on neid omajagu. Tegu oli maailma edetabelipunkte andva võistlusega, kuid kahjuks meeste ja naiste põhiklass tulemusi kirja ei saanudki, kuna meie võistlus tühistati. Pöörake nüüd korraks pilgud kaardile ja täpsemalt seitsmendale punktile. Olles raja esimeses pooles juba omajagu tõusumeetreid võtnud ning juba teist päeva järjest sellest suurest tõusust üles punnitanud, teatati meile mõnisada meetrit enne punkti, et võistlus on tühistatud, võistlus ei toimu. Nimelt oli punktide 7-9  piirkonnas nii hull lumetorm, et seal ei olnud ei radu ega punkte. Tõnis, kes oli üks neist, kes valis punkti tulekuks minule märkamatuks jäänud, kuid ilmselt võiduka tee mööda slallinõlva, kirjutas enda seiklustest ka Estonian Ski-O blogis (link), postituses pealkirjaga “Kui spordivõistlusest sai ellujäämisvõitlus”. Kuna kohtunikud peatasid põhja poolt tulijaid mõnisada meetrit enne punkti jõudmist, siis mulle tuli suure üllatusena, et pisut kõrgemal nii hullud olud valitsesid. Ümber pööramise kohas oli vaid kergelt tuuline.

Kui ausalt rääkida, siis olin ma ümber pööramise järel täiesti nõutu. Terve pika tõusu, umbes 20 minutit järjest olin ma motivatsiooniga võidelnud ning siiani võitjaks jäänud. Nüüd kadus see aga kolinal. Kuna mu põlv oli terve võistluse ebamugavat valu teinud, ma olin hullult väsinud ja teadsin, et kadunud motivatsiooniga pole mõtet isegi kaarditrenni teha, siis võtsid suuna finiši poole. Nentisin, et järsud laskumised tunduvad võistluse ning adrenaliiniga ikka kõvasti laugemad ja lahedamad. Läbisin veel punktid 13-14 ja lonkisin finišisse. Finišisirgel küsis Doris jahmunult, et mida ma pussan, sest ta ei teadnud, et meie võistlus tühistati. Lühemad rajad nii kõrgele ei läinud ja kõik peale põhiklassides võistlejate said tulemused kirja. 

Finišis oli kuidagi tühi tunne. Ootasin hooaja esimestelt võistlustelt mõnusa suusa-o feelingu saamist, aga rajal oli vaid üksikuid hetki, kus sai kiirelt kaarti lugeda ja sõita. Kindlasti ei taha ma ainult radu süüdistada, kuna super hea vormiga oleks võib-olla need järsud tõusud ja laskumised mõnusad katsumused olnud. Hooaja esimeste võistluste puhul on super head vormi aga vara oodata. 


Küll aga ootas meid kahe päeva pärast uus võistlus – sprinditeade. Tegu oli pigem treeningvõistlusega, kus võisid ühes vanuseklassis sõita ükskõik mis vanuses meeste-, naiste- või segatiimid. Mina võistlesin koos Dorisega, esimest korda Team Kudre nime all.  Üldiselt oli kõik tore, välja arvatud see, et minu esimese ringi esimene punkt oli maastikult puudu ning viies punkt oli vales kohas. Eks see oli jälle kerge motivatsiooni langetaja, kuna mina pean orienteerumiseks ikkagi punktide läbimist, mitte punktide otsimistTeine ring oli selle eest super mõnus ning lõpuks ometi sain ma taas kogeda seda õiget suusa-o tunnet, mida ma võistlustele otsima tulin. Kaarte pole mul teile näidata, kuid rajad olid huvitavad ja head – tõusu oli üsna palju, kuid kõik tõusud olid täiesti sõidetavad, mitte nagu eelmistel päevadel, mil kohati kartsin tagurpidi alla veereda. Oleksin hea meelega tahtnud samal maastikul veel kaarditreeninguid teha, kuid kahjuks pidime Dorisega õpingute tõttu laagrist mõned päevad varem lahkuma. Nüüd olengi juba kaks nädalat Eestis olnud ja lumelaagrist taastunud. Nüüd oleks juba viimane aeg lumekesel ka Eestisse jõuda, kuigi ilmaennustus on endiselt üsna nukker. 

Postituse lõpetuseks soovin kõigile mõnusat ja sportlikku jõuluaega! 

Lisa kommentaar

WordPress spam blocked by CleanTalk.