Hullud ajad

61633863_819175795128315_7427588142439333888_n

Nii ma enda postitust alustaksingi – talve lõpust kuni tänaseni on olnud ikka päris hullud ajad. Viimastel nädalatel küll juba rahulikumad ja mõnusamad, aga hooajale järgnenud kuud olid küll meeletult kiired, kohati päris pingelised ning pakkusid tegevusi ja kogemusi, mis tavaliselt minu elugraafikusse ei mahu. Siin postituses räägingi ma nii enda sportlikest tegevusest kui ka sellest, millega ma päriselt möödunud kuude jooksul tegelesin.

Minu talvehooaeg lõppes märtsi viimastel päevadel. Pärast viimase lume võistlusi Jõulumäel pakkisin enda suusad kokku, sest kuigi kunstlumeringe Eestis veel jagus, siis teadsin, et minu aega nende külastamiseks mitte. Järgmised kaks ja pool kuud oli minu prioriteediks vaid üks: ülikooli magistriõpingute lõpetamine. Nimelt oli mul vaja valmis kirjutada magistritöö, millega ma olin sügisel ja talvel juba õige pisut algust teinud, kuid suurem osa tööst oli siiski tegemata. Minu töö eelretsenseerimisele minev versioon (täielik töö, kuhu sai hiljem väikseid muudatusi teha) pidi olema valmis 26. aprillil ehk mind ootas ees 26 päeva hommikust õhtuni arvuti taga istumist. Sel perioodil oli vaid kaks päeva, mil ma enda magistritöö faili lahti ei võtnud ning need olid Peko Kevade ajal, mil ma orienteerumisvõistluse korraldamisega ametis olin.

Trenni ma sel ajal muidugi eriti ei jõudnud ja ega ei olnudki eriti vaja. Kui aprilli kahel esimesel nädalal käisin end siiski umbes 4h/nädalas liigutamas, siis viimase kahe nädala jooksul läks magistritöö kirjutamise aeg nii hulluks, et näiteks ühel päeval alustasin tööd kell 9 hommikul, tellisin vahepeal koju sushit ning lõpetasin järgmisel hommikul kell pool kuus. See tähendab, et ma ei leidnud aega magamisekski, rääkimata trennis käimisest!

Õnneks vaimselt ei olnudki magistritöö kirjutamine väga raske, sest olen ka varem mahukaid töid kirjutanud ning olin valmis selleks, et kirjutada tuleb hommikutest õhtuteni ja isegi siis kui üldse enam ei viitsi ja ei taha. Just do it ja nii ta ühel hetkel valmis saabki. Lisaks oli mul ka tore saatusekaaslane Doris, kes samal ajal enda bakalaureusetööd kirjutas. Saime nii üksteisele motivatsioonilanguste ajal toeks olla.

67300815_895995727430263_3117355553416806400_n

Aprillist sai mai ja minu jaoks algas siit alates palju raskem periood kui seda oli aprill. Nimelt arvasin ma naiivselt, et aprillis sai suurem töö tehtud ning nüüd võin aeg-ajalt magistritöö kallal nokitsedes lõpetamist oodata ja trenni tegema hakata. Ja nii ma hakkasingi – mitte küll meeletute koormustega, kuid piisavalt ambitsioonikalt, et nädal pärast alustamist juba motivatsioonipuuduse kallal vaevelda. Esiteks oli mul kuu ajaga igasugune vorm minema jalutanud, sest keskmiselt 14-tunnised magistritöö kirjutamise päevad ei olnudki, üllatus-üllatus, kosutava puhkuse eest. Olin väsinud, mul ei olnud motivatsiooni trenni minna ning, veel hullem, seal olla! Need, kes eriti trennis käia ei viitsi ütlevad tihti, et treenimise puhul on kõige raskem toast välja saamine. Noh, minu puhul see ei kehtinud, sest pärast viit minutit sportimist tahtsin ma alati juba kodus tagasi olla. Ma lihtsalt ei viitsinud, tahtnud ja jaksanud enam kogu aeg ennast motiveerida! 

Lisaks hakkas ka pihta üsna korralik trall magistritöö lõpliku versiooni esitamise, proovikaitsmiseks (!!!) ja kaitsmiseks ette valmistamisega, mis oli kordades suurem töö kui ma oleks arvanud. Maikuus oli mul konkreetselt kõigest kopp ees ning kuna ka mu vorm ei näitanud mingeid paranemise märke, siis tundus see üldkokkuvõttes üks täiesti mõttetu kuu, kus ma sain olulised asjad normaalselt tehtud, kuid ega ma seda kuud eriti palju ei nautinud.

uus
Maikuu kõige huvitavam seik oli magistritööst kolmepäevase puhkuse võtmine ning selle veetmine minitreeninglaagris Viljandis, Haapsalus, Vormsil ja Jõulumäel. Vormsil käisime me Gioniga rullsuusatamas. =D See oli päris äge kogemus, aga ma lihtsalt pean ära mainima, et ma oleks seda trenni ilmselt 3 korda rohkem nautinud kui see poleks toimunud mul-on-kopp-ees-pingutamisest perioodi haripunktis. Selgus, et Vormsi asfalt on minu rullsuuskade jaoks veidi liiga halb ning seetõttu tundus see treening nagu 3,5 tunnine tõusutrenn! Aga muidu oli äge.

Saabus juuni ning koos sellega ka arusaamine, et mu motivatsioonipuudus ei kao iialgi ära kui ma samamoodi edasi pressin. Üleüldse, minu arust on korraliku treeningperioodi alguses (sel aastal juuli) parem olla alatreenitud kui üleväsinud ja kurnatud. Seega sai juunist täielik vabalt võtmise kuu, mis, päriselt ka, ülimalt kosutavalt mõjus. Eks ma käisin ikka trennis ka, aga üldiselt pole ma juba väga mitu aastat juunikuus nii vähe trenni teinud kui nüüd (kokku umbes 33h, mis on juuni kui tavapäraselt kõrge koormuse kuud arvestades ikka päris vähe).

Pärast magistritöö A-le kaitsmist polnud mul enam väga palju kooliga seotud kohustusi ning sain täielikult nautida juunikuu teisi kohustusi ja väljakutseid, näiteks:

Esmaspäev, 17. juuni – Tartu Ülikooli meditsiinivaldkonna lõpuaktus, kus mulle ulatati lõpudiplom cum laude rahvatervishoiu magistriõppekava eduka läbimise eest.

Tartu Ülikooli meditsiinivaldkonna lõpuaktus

Teisipäev, 18. juuni – Kerstini tüdrukuteõhtu, mis oli lihtsalt ülitore päev täis nalja ja naeru heade sõbrannade seltsis.

4-6
Foto: Piia Kivikas

Kolmapäev, 19. juuni – mingi suvaline hull päev arvuti taga.

Neljapäev, 20. juuni Värska OK Peko eliitsportlasi ühendava tiimi Peko Eliit koosolek Värskas.

Reede, 21. juuni – kalli Dorise bakalaureuse lõpuaktus ning õhtusöök pere ja sugulastega, lisaks veel Tartu Ülikooli rektori vastuvõtt cum laude lõpetanud tudengitele.

Tartu ülikooli rektori vastuvõtt cum laude lõpetanud õpilastele
Tartu ülikooli rektori vastuvõtt cum laude lõpetanud tudengitele

Laupäev, 22. juuni – Kerstini pulmapidu Otepääl. 

Pühapäev, 23. juuni – Võidupüha paraad, kus minul oli au koos Kauri Kõivuga Eesti Olümpiakomitee nimel võidutuli presidendilt võtta ning Pirita Olümpiaspordikeskusesse viia.

65268525_1285581654923441_6130450539500011520_n

Mida edasi juuni kulges, seda rohkem elujõudu ja motivatsiooni minusse tagasi tuli ning, üllatus-üllatus, seda paremaks ka vorm läks. Minu jaoks ebatavalise ja päris hullu üritusteperioodi lõppedes tundsin ma lausa ootust raskema treeningperioodi järgi – see ongi see motivatsioon, mida mul mitu kuud üldse ei olnud. Kusjuures üritusteperiood ei lõppenud üldse mitte eelnevalt kirjeldatud nädalaga, vaid lisaks oli mul juunikuu jooksul au käia ka presidendi vastuvõtul Kadrioru roosiaias ning nautida Seto Folki.

Juuli saabudes oli mul hea meel kooli lõpetamisega seotud ja kõiksugu muud üritused selja taha jätta ning selle hooaja esimesse treeninglaagrisse sõita. Kuigi ettevalmistusperioodil oli künklik ja hiline algus, siis nüüdsest olen enda prioriteedid jälle nii seadnud, et fookuses on saabuvaks talveks valmistumine ning selleks tugeva ja kvaliteetse suvise treeningettevalmistuse tegemine.

Lisa kommentaar

WordPress spam blocked by CleanTalk.