Matk koduradadel

IMG_20200421_164519

Loodan, et kõigil lugejatel läheb hästi ja et peate koroonakriisis ilusti vastu. Tunnen, et olen väga privilegeeritud, et saan praegu üldse sellist postitust teha – et elan kohas, kus kodust välja minek on lubatud ja võimalik, et ümberringi on nii palju kaunist ja inimtühja loodust, kus saab rahulikult oma toimetusi teha, et kõik lähedased inimesed on terved. 

Mõned nädalad tagasi tundsin, et kui olud lubavad, siis tahaksin käia väiksel seiklusel – võtta seljakott selga ja üksinda Setomaa piirkonnas kaks päeva ringi matkata. Ma ei ole veel elu jooksul kordagi üksinda mitmepäevasel matkal käinud, kuid see tundus parajalt mõnus väljakutse. Aprilli kolmandaks nädalaks olid ka ilmad juba parajalt soojaks läinud, nii et oli hea aeg minna. 

Marsruudi valikul lähtusin ma sellest, et jääksin kodukanti, kuid et näeksin teel ka uusi paiku ning et matk oleks vaheldusrikas ja põnev. Juba etteruttavalt võib öelda, et nii ka oli, eriti just matka esimesel päeval.

päev1
Päev 1: 37,5km ja 8h 18min liikumist

Esimesel päeval matkasin ma RMK Aegviidu-Ähijärve 628km matkateed mööda. Alustasin enda teekonda Matsurist  ning lõpetasin Make lõkkekoha juures – kokku 37,5km ning 8 tundi ja 18minutit liikumist. Täitsa aus olles – päris raske oli! Pärast kaht tundi hakkasid jalad vaikselt ära väsima, pärast nelja tundi tuli motivatsioonilangus ning kui kuuenda tunni juures saabus uus motivatsioonilaeg, siis päeva lõpetasin ikkagi üsna kurnatult. Aga matk oli minu jaoks väga põnev ja äge, sest matkatee kulges mööda väga vaheldusrikast ja loodukaunist maastikku ning ma nautisin väga looduses üksi liikumist. Kindlasti julgen ma sama marsruuti ka kõigile teistele soovitada – nii neile, kes on ise siitkandist pärit kui ka kaugemalt tulijatele. 

Kui mainida lühidalt peamiseid põnevamaid kohti, mis teele jäid, siis esmalt mainib ära märkimist vana raudteetamm, kust minu matk ka algas. Esimesed kilomeetrid kulgesidki mööda kiviklibust raudteetammi – kuna jalad olid veel värsked, siis polnud kõndimine üldse probleem, aga usun, et väsinud jalgadega võib seal kivide sees kõndimine üsna tüütu olla. 🙂 Matkarada ületas ka 1930ndal aastal ehitatud Piiroja raudteetruupi, mis oli infotahvli sõnul kõige esinduslikum ennesõjaaegse Eesti Vabariigi ajal ehitatud truup. 

Järgmine märkimisväärsem koht oli Piusa. Matkarada ise läheb Piusa koobaste juurest mööda, kuid mina tegin seal enda esimese puhkepausi, kuna Piusa liivaväljad on nii ilusad ning selleks ajaks tuli ka muidu pilvises taevas päike välja.

IMG_20200421_120714

IMG_20200421_120312 (2)

Piusa kandis olid ka super ilusad metsad – nagu Värskaski, ainult palju võimsama reljeefiga. Nautisin sealsetes metsades matkamist väga, sest maastik oli väga vaheldusrikas. Lubasin endale, et käin kevade jooksul Piusas paar korda jooksmas või immi tegemas – selliseid tõuse ei saa kasutamata jätta.

IMG_20200421_122341

Piusale järgneb – Tuderna ja Tamme kant oli minule selles mõttes võõras, et ma polnud kunagi seal matkamas käinud või palju ringi vaadanud, kuid tundsin nii mitmedki kohad Peko võistlustest ja päevakutest ära – lisaks ilusale loodusele on Tudernas ju ka väga lahe orieteerumismaastik.  

IMG_20200421_130958

Pärast veidi igavamat lõiku Lindora kandis, millest väike osa tuli ka asfalteel kõndida, jõudsin ma matka kõige ägedamasse osasse – Härma müüride kanti. Piusa jõe äärne lõik kuni ööbimiskohani Make lõkkeplatsil on ausõna väga äge. Väga kaunid vaated, ilus mets, vahelduv maastik ning ägedad rajakesed. Härma müüride juures plaanisin teha pikema puhkepeatuse, aga kuna ilm oli üsna jahe ning mul hakkas peatselt külm, siis piirdusin vaid üsna kiire suutäiega. Sooja toitu ma selle matka jooksul ei söönud – võtsin kodust koduküpsetatud leiba, pähkleid, rosinaid jm kaasa. Eriti palju seda küll ei olnud, aga energiat andisid need hästi.

IMG_20200421_160141

Seda, kuhu ma ööbima jään, ma kodus ette planeerinud ei olnud. Mõtlesin vahepeal isegi, et kui jõudu jätkub, siis kõnnin kuni Vana-Vastseliinani välja ning korraks mõlkus ka peas mõte kõndida kokku maraton – 42,2km. Kuna selle matka eesmärgiks ei olnud aga end ribadeks kõndida (lisaks pidin ma ju järgmisel päeval ka tagasi autoni jõudma), mul polnud eriti toitu kaasas ja Make lõkkeplats oli ülimalt mõnus paik, kuhu oma telk püsti panna, siis lõpetasin rahuliku südamega enda esimese päeva just siin. Tegin kosutava supluse Piusa jões, panin telgi püsti, sõin natuke ja olingi valmis öö saabumiseks.

IMG_20200421_190120

Väga huvitav, kuidas öö saabudes loodus järsku vaikseks jääb. Linnud lõpetavad laulmise, loodus suikub unne. Aga samal ajal ei suiku ka – jõgi teeb oma hääli, taamal praksuvad mingid oksad. Kui neid hääli kuulatama jääda ja neisse keskenduda, siis on huvitav, mida mõistus ja võib olla ka hirm suudab kokku mõelda. Samas kui keskendumine jällegi mujale viia, siis ongi need lihtsalt jälle looduse hääled. Minu öö möödus rahulikult ning kuigi mul oli raskusi magama jäämisega (mul oli natuke külm – väljas oli umbes 0 kraadi – ning võrdlemisi ebamugav), kuid hommikul oli seevastu uni väga pikk ja magus.

See on mõnus kui hommikul on aega. Aega ringutada, kerge hommikusöök süüa, aegamisi telk ja muud asjad kokku pakkida ning siis ööbimispaigaga hüvasti jätta. Kui kuhugi pole kiiret ja terve päev on aega sinna kuhugi jõuda.

Matka teise päeva marsruudi valik toimus põhimõttel: võimalikult lühikest teed mööda tagasi autoni. Ka see võttis üle 24 kilomeetri. Olin kodus https://okaart.osport.ee/ põhjal piirkonna kaardi välja printinud ning marsruudi esimene osa Make lõkkekohast Obinitsa kulges suures osas metsateid mööda. See oli väga tore. Alates Obinitsast algas võrdlemisi ebahuvitav pool – kruusa- ja asfaltteid mööda Koidula ja tagasi Matsuri. Samas oli põnev lähemalt vaadelda tee ääres olevaid Setomaa talusid ja majapidamisi. Võmmorskis oli tore taaskohtumine ka Dorisega, kes oli juhuslikult samal ajal rattatrennis. Ilm oli mõnusalt soe ning minu jalad väga väsinud.

päev2
Päev 2: 24,2km ja 5h 3min liikumist

Kokkuvõttes on mul ülimalt hea meel, et ma selle väikse seikluse ette võtsin. Ega ma selleks erilisi ettevalmistusi just ei teinud – kogusin mõtte kokku, pakkisin asjad (õnneks oli mul kodus olemas korralik üheinimese telk ning soe magamiskott), valisin marsruudi ja läksin. Ma nautisin väga üksinda looduses olekut, oma mõtete mõtlemist, looduse jälgimist, lihtsalt hetkes olemist. Esimene üksinda telgis veedetud öö oli põnev kogemus, mida ma tõenäoliselt ka tulevikus veel ette võtan. Raskemaid hetk oli muidugi ka… aga nendest tuleb lihtsalt samm sammu haaval läbi minna. Nii nagu elus ikka. 

Lõpetuseks soovin ka kõigile lugejatele, et võtke ikka elus vahetevahel väikseid seiklusi ette. Kui praegune kriis on meid koduseinte vahele surunud, siis on parim aeg, et lasta loovusel lennata ja hakata plaane tegema, mis näiteks eriolukorra lõppedes ellu seikluslikkust tooks. Ning lisaks: hoidkem enda ja teiste tervist, järgigem seatud reegleid ja juhiseid, kuid laskem väikestel seiklustel ka igapäevaellu siseneda.

IMG_20200421_130756

Lisa kommentaar