Minu Siat – lugu esimesest kohtumisest

 
Siat – umbes 200 elanikuga väike külake Alpide keskel. Argipäevadel vaikne ja veidi uinunud, nädalavahetustel ja pühade ajal elavam, kuid alati armas ja rahulik. Minu teine kodu.
 
Teatavasti on Šveitsis neli riigikeelt: saksa keel (peamine keel u 63% elanikkonnal), prantsuse keel (u 20%), itaalia keel (u 6,5%) ja retoromaani keel (u 0,5%). Siat, kuni 1943. aastani tegelikult retoromaani nimega Seth, asub just nimelt piirkonnas, kus kohalikud elanikud viimatinimetatud ladina ja itaalia keele sugemetega keeles suhtlevad. Tänasel päeval küll mitte enam kõik elanikud, kuna tegu on üsna hääbuva keelega, aga vanemad inimesed küll. Neljast riigikeelest jääb paraku šveitslastele veel väheks, sest tegelikult suheldakse omavahel peamiselt hoopis šveitsisaksa keeles – sakslastele üsna arusaamatus murdes, mis ka Šveitsis piirkonniti nii häälduse kui sõnavara poolest erineb. Lühidalt kirjeldades on tegu saksa keele väga mugavdatud variandiga, mis muidu hästi diktaatorliku ja terava kõlaga keele hulga pehmemaks ja sõbralikumaks muudab. Et tegemist pole “päris keelega”, siis puuduvad siin igasugused grammatikareeglid ning kirjutada võid seda nii kuidas aga tahad. Näiteks ich weiss nicht = i wais nöd; wirklich? = äuä? või Küchenschrank = Chuchichäschdli.
 
Nagu juba mainisin, on Siat hästi rahulik ja armas küla, ometi on see minu jaoks ideaalne koht, kus aega veeta. Isegi kui ma praegu kõvasti ei treeni, pole mul siin üldse igav. Igavaks võib minna aga siis, kui ma hakkan sellest kõigest kirjutama. 🙂 Sellepärast kirjutan ma hoopis teise loo, alustades kõige algusest. Sellest, kuidas ma esimest korda Siatis käisin.
 
 
 
 
Esimest korda külastasin ma Siati pea aasta tagasi, Šveitsi iseseisvuspäeval 1.augustil. Esimene kohtumine jäi mulle üsna selgelt meelde. Esialgu üsna vastuoluliste emotsioonidega, nüüd juba humoorika seigana.
Nimelt oli Siat mu esimese Šveitsis tehtud treeningu (rullsuusatamine) lõpp-punkt. Teadsin küll, et Šveitsis tähendab rullitrenn ainult mäest üles sõitmist, nii et ootasin seda treeningut põnevuse, aga ka väikese hirmuga. Gion oli marsruudi välja valinud ja lasi mul otsustada, kas sõidame uisku või klassikat. Mina, rumaluke, arvasin, et kuna ma sõidan vabatehnikat rohkem ja paremini, on see ka kergem variant. Nagu ma hiljem mitmeid kordi veendusin, siis on klassikatehnikas mäest üles hulga kergem sõita. Trenni pikkus pidi Gioni sõnade järgi olema umbes 1h 45min, nii et suvise treeningu kohta täiesti paras pikkus. Okei, lähme!
 
 
Päev algas Zürichis, kus me sõime hommikusöögiks šveitsipäraselt saia ja juustu. Mina, suure hommikusöögi fänn nii palju saia ja juustu muidugi süüa ei jaksa (olgu see Šveitsi juust nii hea kui tahes), et kõht raskeks trenniks korralikult täis saaks, aga mis seal ikka. Zürichist Siati sõitmine ja treeninguks valmis sättimine võttis omajagu aega, nii et rullid saime alla kuskil keskpäeva paiku.
Juba üsna alguses sain aru, et kerge see olema ei saa. Jahe ilm hakkas muutuma kuumaks keskpäevaks, tõusunurk hakkas järjest tõusma, asfalt järjest kehvemaks minema ning … pean ka mainima, et olin otsustanud jätta koju sportlase jaoks vist kõige elementaarsema asja – joogivöö veega. See otsus oli üsna teadlik (ja nagu selgus, vale), kuna pidime läbi sõitma mitmest külast, kust saab küla keskel asuvast kraanist puhast joogivett (ja nagu selgus, oli neid vaid kaks: raja algusosas ja täitsa lõpus), lisaks oli väljas üsna jahe ilm (ja nagu mainitud, siis muutus see mõne hetkega väga palavaks) ja pealegi lasi Gioni joogivöö vett läbi (mu enda oma ei mahtunud pagasisse) ja ma ei tahtnud terve trenn märja selja ja tagumikuga sõita. Ning nagu mainitud, siis pidi trenn vaid 1h 45min kestma.
 
 
 
Nojah, reaalses elus tähendas see seda, et asfaldi lõppu jõudsime me kuskil kahe ja poole tunni pärast. Selja taha jäid 1200 tõusumeetrit ja ei mäleta küll täpselt, kuid kõigest u 14 kilomeetrit. Viimased kilomeetrid üsna kehval teel, kuhu oli palju kivisid kukkunud ja kuna mu rullsuusad pole mõeldud kivisel teel sõitmiseks, siis tegi see sõitmise väga raskeks. Mu suusatehnikast oli järele jäänud vaid üsna abitu tahan kuidagi sellest tõusust üles saada punnitamine ja Gioni varsti tuleb natuke laugem osa polnud ka kuigi suureks lohutuseks. Ja kui me lõpuks üles jõudsime ning ma veekraani juures mõne tänuliku minuti olin veetnud, selgus see, et me peame nüüd ligi tund aega mäest alla ka jalutama, et Siati jõuda. Ega see jalutamine eriti kergem polnud. Esiteks olin ma päris väsinud ja teiseks väga-väga näljane.  Ma arvan, et ma polegi enda elu jooksul kunagi nii näljane olnud, sest lõpuks kui kell oli umbes kolm ja Siat oli juba silmapiiril, ei suutnud ma mõelda mitte millelegi muule, kui et saaks vaid süüa. Gion üritas mulle küla tutvustada, kuid ma ütlesin üsna otsekoheselt, et sorry, ma ei saa su jutu kuulamisele keskenduda, sest mul on lihtsalt  k õ h t   n i i   t ü h i. See võib kõlada üsna naljakalt, aga ükskõik kui palju ma ka sellele mõelda ei püüdnud, ei suutnud ma minema ajada tunnet, et mul on nüüd ja kohe süüa ja energiat vaja. Nii palju siis paraja pikkusega suvisest trennist.
 
 
 

Ehk Siatis sain ma enda esimese ja siiani ainsa valusa kogemuse mägedes treenimisel. Olgugi, et selline täiesti tühjaks sõitmine polnud tol korral ette nähtud, oli sellest mõnes mõttes isegi kasu, sest nädala pärast algavas laagris nautisin 1000 tõusumeetriga rullsuusatreeninguid väga. Üllatus-üllatus, aga selleks ei lähegi kuigi palju vaja, lihtsalt mõned elementaarsed asjad – söök, jook, õige tempo ja puhkus. :)Sel aastal pole ma nii tõsiseid retki ette võtnud, aga ka rahulikuks jalutamiseks ja matkamiseks on Siat supermõnus. Ometi ootan ma juba aega, mil saan eelmisel suvel tehtud treeningu uuesti ette võtta ja seda hoopis positiivsemate emotsioonidega läbida!

 

Lisa kommentaar