MK Umeås (eestikeelne versioon)

thumb_est

Hooaja viimasest võistlusest on möödas juba mõned nädalad ja ma püüan leida aegamisi motivatsiooni, et enda mõtteid üles kirjutada – alustan sealt, kus eelmises postituses pidama jäin. Aeg on MK etappideks Rootsis, Umeås. PS! Sellest postitusest on ka ingliskeelne versioon.

See hooaeg oli tulemuste poolest kindlasti minu karjääri kõige edukam. Aastate jooksul olen ma üht-teist juba saavutanud, kuid MK etapi võit ning kaks medalit Euroopa meistrivõistlustelt ületasid kõik hooajale seatud ootused. Ma tean, et olin selleks hooajaks hästi ja suure pühendumusega treeninud ning võib-olla isegi uskusin, et selliste tulemuste saavutamine on võimalik. Aga kohe kindlasti ma ei oodanud neid! Sest orienteerumise ja spordiga üldse on selline lugu, et me võime pühenduda nii hullult kui võimalik, võime treenida ja valmistuda kogu hingest, võib-olla isegi jõuda väga heasse vormi, kuid ikkagi… tulemuste mõttes ei taga see miskit! Lõppude lõpuks loeb vaid võistlus ise ning need sajad või tuhanded otsused, mida võistluse jooksul teha tuleb. Alati on võistluse puhul asju, mida kontrollida ei saa, näiteks see, kuidas konkurendid võistlevad; või saanijälg maastikul, mida kaardil ei ole; või ettearvamatu kukkumine. Samuti on palju asju, mida kontrollida saab… kuid mida me siiski tihtipeale ei tee või teeme valesti. Ma usun, et kõik orienteerujad (või sportlased või inimesed, kes millekski oluliseks valmistuvad) on kogenud hetki kui me tunneme, et oleme heas vormis ja valmis võistlema, kuid rikume võistluse ära näiteks sellega, et oleme ülemotiveeritud ja keskendume liialt enda hea vormi näitamisele, mitte sellele, mida tegelikult teha tuleb. Või mõtleme liiga palju ja loome „geniaalseid“ ideid, mis lõppude lõpuks ei olegi niivõrd geniaalsed…. Või lähme starti vale võistlusstrateegiaga. Või mis veel hullem: valmistume hooajaks kogu hingest, treenides paremini ja rohkem kui kunagi varem, kuid olles võistluste saabudes täielikult väsinud ja läbi põlenud. Kõik need eelnevad asjad võivad juhtuda ja uskuge mind, on juhtunud minuga mitmeid kordi.

Seetõttu ma arvangi: lihtsalt jätka töötamist ja pühendumist ning tea, miks sa seda teed. Võistluste ja tulemuste mõistes: ära sea endale ootusi. Unista suurelt, püüa neid unistusi ja usu: kui sa annad alati endast parima, siis tuleb see võistlus, mil kõik puslejupid, mille kallal sa vaeva oled näinud, leiavad enda õige koha. Aga… kas sa oled kindel? Ei, aga ma usun.


Minu reis MK etappidele Rootsis algas väiksema grupi Eesti koondislastega 16. veebruaril – 6 päeva enne esimest võistlust. Meie esimene sihtpunkt oli Älvsbyn – väike linn Põhja-Rootsis, kus olid ideaalsed tingimused suusaorienteerumiseks. Suur tänu kohalikule suusa-o treenerile Sture Norenile, kes tervitas meid soojalt ja sõitis spetsiaalseid meie jaoks pärast lumesadu jälle suure suusa-o võrgustiku sisse. Kuigi reis Älvsbyni ei olnud mingi meelakkumine (ca 13 tundi autosõitu pidevas vihma- ja lumesajus), siis päevad Älvsbynis olid kindlasti seda sõitu väärt. Sealsed tingimused olid lihtsalt ideaalsed ning kolm keerulist suusa-o treeningut olid täpselt piisavad, et pärast üht kuud ilma kaarditreeninguteta meelde tuletada, mis suusaorienteerumise puhul kõige olulisem on. Päris raske oli treeninguid lühikese ja kergetena hoida, kuna tingimused olid niivõrd mõnusad, kuid alati on oluline jätta sisse ka natuke suusa- ja kaardinälga. Pärast nelja päeva hingele oli aeg minna!

IMG_20200219_174638 (2)

Viimane kaarditreening Älvsbynis. Suur tänu Sture Norenile. 

IMG_20200218_110923
Imelised tingimused Älvsbyn

Sprint

Mu ettevalmistus selleks MK-ks oli parem kui kunagi varem ja ma teadsin, et mul oli hea vorm. Aga nagu tihti enne esimest väga tähtsat võistlust – ma olin ülinärvis! Ma polnud täiesti kindel, mida sprindi maastikust oodata ja selle asemel, et olla enesekindel, et mul on olemas oskused ükskõik milliseks maastikuks ja rajaks, muutusin ma väga ülemotiveerituks. Tuletan siinkohal meelde, mida ma enne kirjutasin: mul võib olla väga hea vorm, kuid lõppude lõpuks loeb vaid võistlus ise ning need sajad või tuhanded otsused, mida võistluse jooksul teha tuleb.

Sprindirada oli kiire, keerukas ja ülilahe. See oli rada, kus oli kõige olulisem püsida peas rahulikuna ning leida sujuvus, flow. Täpselt see, mida ma ei teinud! See oli ilmselt minu hooaja üks kõige halvem sooritus, kuna tegin mitu väikest viga ja ei leidnud üldse mingit sujuvust.

Ma olin ülimalt üllatunud kui sain teada, et lõpetasin 6. kohal. Sel päeval oli palju tugevaid konkurente, kes palju viga tegid. Lisaks oli mul ju ikkagi ka hea vorm! Aga ikkagi… 6. koht, vau – kas ma just täitsin enda MKks seatud tulemuseesmärgi?

Asi on nii: tulemused on olulised, kuid pole alati see, mille nimel ma pingutan. Ma rühin hoopis sellise võistluse nimel, kus ma tunnen võistluse käigus, et ma olen justkui superwoman, kes liigub läbi väljakutsete, mida võistlus pakub. Ning et finišisse jõudes tunnen end nagu võitja enne kui üldse teada saan, mis kohale ma saavutasin. Täna ei olnud kindlasti üks nendest päevadest. Kuues koht on imeline, kuid ma teadsin, et ma suudan paremini.

MK sprint
  MK sprindi kaart koos minu liikumiteega. Ma ei teinud suuri vigu, kuid mitu vale teevalikut ning ei sõitnud eriti sujuvalt.

Tavarada

Kui aus olla, siis pole tavarada kunagi olnud minu lemmikdistants. Ma tunnen, et ma pole üldjuhul piisavalt kannatlik, et head tavaraja sooritust teha. Mulle meeldivad kiired ja lühikesed distantsid ning ma tunnen, et ma suudan enda keskendumist üleval hoida pigem lühikese perioodi jooksul. Seetõttu rikun ma tihti tavaraja kuskil raja keskel ära – ma jään vaimselt laisaks ja hakkan vigu tegema.

Irooniliselt oli kuni selle päevani tavarada ainuke individuaaldistants, kus mul oli mõni rahvusvaheline põhiklassi poodium: üllatuslik MK etapi 3. koht 2013. aastal. Ning nüüd, käesoleval aastal teine ja sama üllatuslik MK etapi võit tavarajal. Nii et ilmselgelt pole tegu puuduvate oskustega, vaid pigem tahtmisega. Kas ma tahan teha head tavaraja sooritust või mitte? Sest asi on nii: tavarada on piiiiiiiikkkk. Ja raaaaasssske. Ja juhul kui füüsiliselt pole tegu parima päevaga, tundub tavarada tihtipeale kui lõputu, pikk, piinav surm metsade vahel, selmet distants, mida mõned inimesed kutsuvad „kõige epicum ja lahendam võistlus üldse“. Nii et mul on isegi piinlik öelda, aga keset rasket ja intensiivset võistlusnädalat nagu meil suusaorienteerumises tihti kipub olema (5 võistlust 6 päeva jooksul), annan ma tihtipeale juba natukene alla enne kui tavarada pihta hakkab. Aga siinkohal jällegi küsimus: kas ma tahan head tavaraja sooritust teha või mitte? (PS, Daisy, palun loe seda enne igat järgnevat tavarada! =D)

Tagasi Umeåsse: tavaraja hommikul olin ma ülimalt elevil ja tahtsin väga seda tavarada võistelda! Ma ei tea isegi, kuidas või miks mul järsku selline tavaraja elevus sisse tuli, aga ma tundsin, et mul oli väga hea tuju ning võistlusstrateegia, millesse ma uskusin. Tahaksin järgnevalt kirjeldada kaht väikest, kuid olulist punkti, mis mind eesootaval tavarajal väga palju aitasid:

  • pärast sprinti sain ma aru, et ma pean natuke vabamalt võtma. Nagu… relax! Naudi ja ära muretse nii palju. Aga mis päriselt aitas mul sellest aru saada oli lühike füsioseanss õhtul enne tavarada. Tänu Epule oli Eesti suusa-o koondisel võimalus võistlusnädala esimeses pooles kasutada New Yorgist pärit, maailmaklassi kuuluva füsioterapeudi teenuseid (jaaa, see on pikk jutt!). See oli meie kõigi jaoks üsna lõbus kogemus. Lisaks sellele, et füsio aitas mu lihastel lõdvestuda, peitus lühikese sessiooni peamine võlu selles, et ta lihtsalt soovitas mul lõdvestuda ja õigeid sõnu kasutades pingetest vabaneda. Võib-olla on seda niimoodi naljakas lugeda, aga tol hetkel ma tundsin, et see oli täpselt see, mida mul oli vaja kuulda. Ja see oli ka mu peamine tavaraja strateegia: Daisy, relax! Ja selle eest ütlen ka füsio Peterile veel kord ühe suure aitäh!
  • detsembris osalesin ma Šveitsi suusa-o koondise treeninglaagris Val Müstairis ning seal oli mul tore võimalus osaleda tavaraja võistlusanalüüsi koosolekul, mida juhtis Gion. Seal koosolekul õppisin ma ühe aspekti, mis mind sel hooajal väga palju aidanud on, eriti just pikematel võistlustel. See on „uuesti keskendumine“, refocus. Ühe võistluse jooksul on väga raske konstantselt keskendunud olla ehk kogu aeg ühte keskendumist hoida. Aga tegelikult polegi see nii oluline. Oluline on lihtsalt uuesti keskenduda. Koosoleku ajal sõnastas Gion selle mõtte niimoodi, et mul läks tõesti „pirn pea kohal põlema“. Aitäh selle eest. Selle kontseptsiooni enda jaoks läbi mõtlemine ja tööle rakendamine töötas sel tavarajal nagu võlukunst. 

Minu arust oli see tavarada väga lahe ja väljakutseid pakkuv võistlus. Ilmastikuolud olid väga jäised, aga need sobisid mulle hästi. Ma tegin rajal paar kehva teevalikut, kuid üldjoontes oli see sooritus nii ideaalne kui üks sooritus olla saab. Ja ideaalse soorituse all ei mõtle ma seda, et ma olin kogu aeg ülikeskendunud, ülimalt enesekindel, ülilõdvestunud ja ülikiire. See võistlus oli nii pikk, et selle jooksul oli mitmeid hetki kui mu keskendumine mõneks ajaks kadus, kui ma muutusin natuke närviliseks või ebakindlaks enda teevaliku suhtes – ja see on normaalne! Võistluse tegi ideaalseks just see, et ma tabasin need hetked ära ja keskendusin lihtsalt uuesti enda ülesandele.

Kas see oli võistlus, kus ma tundsin võistluse käigus, et ma olen justkui superwoman, kes liigub läbi väljakutsete, mida võistlus pakub. Ning et finišisse jõudes tunnen end nagu võitja enne kui üldse teada saan, mis kohale ma saavutasin? Jah, absoluutselt! Kui ma kuulsin, et ma päriselt ka võidan? Misasja! Päriselt, mina? Kuigi mul on karjääri jooksul erinevatelt juunioride, tudengite jm tiitlivõistlustelt juba omajagu hõbe- ja pronksmedaleid kogunud, ei ole ma mitte kunagi ühtegi sellist võistlust tegelikult ka VÕITNUD. See tuli minu jaoks täiesti väga, väga ootamatult!

01233538
Foto: Henrik Asklöf

Aga kui täiesti aus olls, siis pärast lilletseremooniat, autasustamist, pärast kõigi siiraste ja imeliste õnnitluste kuulmist… on ikkagi see superwomani tunne see, miks ma seda sporti teen ja miks ma enda võistluse üle uhke olen. Tõenäoliselt kaotan ma kunagi võidetud auhinna, unustan lilletseremoonia mälestuse, kuid ma EI unusta seda tunnet, kuidas ma võistluse jooksul sõitsin! Ma ei taha nüüd uhkena kõlada, aga ma tunnen, et ma võin enda üle üliuhke olla. Puslejupid ei kuku enda ideaalsesse kohta iseenesest… aga kui sa jätkad targalt töötamist ja sa lihtsalt usud, et need ühel hetkel õigesse kohta paigutuvad – siis need teevadki seda! Kui see juhtus minuga, siis pole absoluutselt mitte mingit põhjust, miks see sinu või ükskõik kelle teisega ei peaks juhtuma!

Long distance

Lühirada

Okei, ma üritan nüüd lühidalt teha! Ma olin ka enne lühirada väga elevil ja ma olen uhke, kuidas ma raja esimese poole läbisin. Tegu oli ühisstardist võistlusega ja ma juhtisin enda (pisut lühemat) hajutust esimesel ringil, kuid kaotasin võimaluse medalile sõiduks juba raja algusosas, kuna ma isegi ei mõelnud teha selliseid lõikeid, mida mõned teised naised tegid! Kuigi kaotasin lõigete mitte tegemisega palju aega, oli mu sõit ikkagi väga hea… kuni ilma hajutuseta lõpuosani. Nimelt sattusin ma sõitma sellise tüdruku taha, kes sõitis minust aeglasemalt, kuid ei lasknud mul mööduda. Pärast mitut häälekat katset sain ma üsna pahaseks, sest minu arust käitus ta väga ebaviisakalt. Aga teate mis – sellisel kiirel lühirajal ei ole tark tegu keskendumisel niimoodi minna lasta, sest keskendumise kadumine viis mind koos teiste konkurentidega lollile veale. Ning mina sain õppetunni: ma ei saa kontrollida seda, kuidas teised inimesed rajal käituvad, kuid ma saan kontrollida seda, kuidas ma sellele enda peas reageerin.

Kokkuvõttes oli mul raja viimaste punktide võtmisel natuke õnne ning tänu väga tugevale lõpuosale sain ma paljudest konkurentidest mööda. Lõpetasin 8. kohal, mis pole üldse kehv. Võistlus ise oli lõppude lõpuks väga tore ja õpetlik.

87369308_268992037400130_8641844404258078720_n
Lühirada. Foto: Christian Aebersold

Teade

Teade on alati väga eriline päev ja niiiiiii lahe on see, et juba neljandat aastat järjest saame me sõita teatevõistlusel samas koosseisus: Epp, Doris, mina. Me kõik oleme traditsiooniliselt enne teadet ülinärvis ning kohe kindlasti olin ma ka sel korral, sest Epp ja Doris tegid enda vahetustes ülimalt muljetavaldavad sõidud, andes minule vahetuse üle väga heal positsioonil. Ka ma ise tegin hea sõidu, kuigi minu jaoks oli teade esimene võistlus, kus ma tundsin end nagu lehm libedal jääl. Eeee, kas ka eelmistel päevadel olid rajad nii jäised? Kas ka eelmistel päevadel olid kõik laskumised nii järsud? Miks ma seda alles nüüd märkan? Tegelt ka, ma ei tea küll miks, kuid täna tundus ülimalt keeruline suuskadel püsida! Sellegipoolest oli võistlusrada ise lahe ning meie jaoks oli tegu kõige parema teate sooritusega üldse – jõudsime finišisse kõigest 1minut pärast kolmandat riiki. Tegu oli väga toreda päevaga ning suur tänu Epule ja Dorisele, et te rajal nii vapralt võitlesite. Loodan, et meil tuleb veel palju, palju aastaid, mil saame ühes tiimis võistelda. 

IMG_20200226_115204

Ja teatega saigi Umeå võistlusnädal läbi.


Ma rääkisin palju enda sõitudest ja tulemustest, kuid nüüd pean ma kasutama võimalust, et rõhutada ka seda, kui hea nädal oli see kogu Eesti suusa-o koondisele. Hooajal, mil Eestis ei olnud praktiliselt mitte üldse lund ning null suusa-o võistlust tundub see, mis Eesti koondis korda saatis, peaaegu imena! Olle hõbemedal M17 klassi tavarajal oli rohkem kui välja teenitud ning ülitore oli temaga samal päeval poodiumile jõuda. Mattise ühisstardist võistlemise oskused on imetlusväärsed ja 5. koht ühisstardist lühirajal on kindlasti inspiratsiooniks. Ka Sanderi 12. koht M20 klassi sprindis on esiletõstmist väärt, kuna tegu on viimaste aastate ühe parima meesjuunioride klassi tulemusega ning lisaks võistlesime me sel päeval samal rajal ning ta tegi mulle pika puuga ära.

Muidugi ei ole esile tõstmist väärt ainult kohalised tulemused. Ma olen kindel, et igal Eesti koondise sportlasel olid oma individuaalsed edulood, mille üle saavad ise uhked olla. Meie tiim oli küll väiksem kui möödunud aastatel, kuid see, et M17 klassis oli kokku 6 sportlast ja N17 klassis 3 sportlast on kindlasti suur edu, kuna just nemad on ju sportlased, kes on puuduvatest lumeoludest kõige rohkem mõjutatud. Suur tänu igale tiimikaaslasele, kes Umeås võistles – teiega oli ülitore! Ma ootan juba väga seda, et saaks jälle koos teiega treenida ja võistelda.

Samuti SUUR tänu Eesti koondise treeneritele Raulile ja Kaisale ning hooldetiimile Kunole ja Ertile. Aitäh teie suure pühendumise ja alati tippklassi kuuluva suuskade määrimise eest. Meie, sportlased, oleme väga privilegeeritud (jeah, see on sõna =D), et meil on nii suur ja professionaalne toetustiim. Loodan, et ka teie nautisite seda nädalat meiega.

Aitäh ka Eesti suusa-o koondise ja minu isiklikele sponsoritele: Sportland (Madshuse suusad), Nordenmark Adventure (kaardialus), Värska Originaal, Nevene (Rex suusamääred, Exel poles. Ma olen väga uhke, et saan teid enda toetajateks kutsuda ja mul on väga hea meel, et saan kasutada maailma tippklassi kuuluvat varustust, millele saan alati loota. 

Samuti ka suur aplaus ja tänusõnad korraldajatele. Kindlasti oli raske korraldada võistlusi nii keerulistel talvel ja lühikese etteteatamisega. Teil läks väga hästi ja ma nautisin kõiki võistluspäevi!

Ning lõpetuseks ka suur tänu kõigile, kes mulle edukate sõitude puhul õnne soovisid. Tänan ka suusa-o perekonda, kes Eesti koondise edu väga soojalt vastu võttis. Eriline tänu ka Šveitsi suusa-o koondisele, kes on väga lõbus ja toetav tiim, kes alati ka Eesti koondisele pöialt hoiab. Ma olen väga tänulik, et olen saanud Šveitsi koondisega mitmel aastal koos treenida ja ma ootan juba põnevusega, mil rohkem Šveitsi tüdrukuid eliitklassi jõuab – kui nad jätkavad samamoodi treenimist, on nad kõigile väga vinged konkurendid!

IMG_4607 (2)

Lisa kommentaar