Nädala Parim Treening on postituste sari, kus toon teieni nädala kõige meeldejäävama treeningu. Postituste eesmärgiks on kirjeldada lähemalt, milliseid treeninguid ma aasta jooksul teen ning tuua lugejateni erinevaid treeningutega seotud mõtteid.
Nädal 41 (07. september – 13. oktoober 2019)
Treening: rullsuusatamine
Kuupäev: 10. oktoober
Asukoht: Disentis – Oberalppass, Šveits
Treeningkaaslased: Gion
Ühel päeval tuli Gionil selline mõte, et võiks enda tavapärase pika treeningu teha Siatile kõige lähema mäekuru – Oberalppassi “vallutades”. Siin Alpides on ju üsna populaarne mäekuru rullidel vallutamine, näiteks eriti populaarne on Stelvio pass Itaalias. Muidugi ei saa seda võrrelda rattaga üle mäekurude sõitmise populaarsusega, sest rattureid on siinkandis ikkagi sadu kordi rohkem kui rullsuusatajaid. Mina olin selle ideega muidugi nõus, sest olin rullsuuskadel varem vaid ühe mäekuru vallutanud, kuid see oli ligi 5 aastat tagasi ja ma mäleta isegi selle koha nime.
Treeningut alustamise Disentisest, mis on üsna suur küla 1100m kõrgusel. Sealt alustasime tõusu Oberalppassi suunas. (Fun fact: Oberalppassi kandist saab alguse Reini jõgi.) Esimesel 15 kilomeetril oli tõus väga lauge ja mõnus. Tegelikult oli kogu marsruut väga mõnusa tõusunurgaga, eriti võrreldes Siati kandi teedega. Kui Siati teel tuleb võtta 5,7 kilomeetriga 540 tõusumeetrit, siis selles trennis 22 kilomeetriga vaid 1000 meetrit, mis tähendab reaalsuses seda, et ka rahulikus trennis on võimalik täitsa mõnusa tempoga sõita, mitte järsu tõusunurga tõttu vaid rollerhike’ida.
Rahulikes tõusutrennides kasutan ma peaaegu alati klassikarulle, sest nendega on lihtsalt palju kergem pulssi madalal hoida. Kuigi talvel ma peaaegu üldse klassikat ei sõita, siis Šveitsis tuleb mul paratamatult uisustiili asemel just palju klassikat sõita. Eks ma sõidan vahetevahel ikkagi uisku ka, aga seda peamiselt intensiivsete intervalltreeningute vormis. Käesolevas trennis oli klassikarullide plussiks ka see, et see stiil võtab vähem ruumi, mis pole liiklusele avatud teel üldsegi väheoluline.
Trenni alustasime Gioniga koos, kuid kuna ta on minust sellistes trennides väga palju kiirem, siis liikusime mõlemad oma tempos. Trenni lõpus sain teada huvitava seiga, et poolel teel peatas Gioni kinni politsei, kes päris, et kas Gion ikka teab, et see, mis me teeme, on keelatud?!? Gion: “äämhh, jah”. Nimelt on Šveitsis sellised reeglid, et rullsuusatamine on lubatud vaid valge märgistusega teedel (väikse liiklusega teed, mille sildid on valget värvi). Meie sõitsime aga sinise märgistusega teel (suurema liiklusega ja siniste siltidega tee), kus rullsuusatamine on keelatud, kuid näiteks rattaga sõitmine on lubatud. Gion argumenteeriski, et me ei võta rohkem ruumi kui ratturid ja politsei lubas meil ikkagi trenni jätkata. Täpsemalt öeldes olid ta sõnad, et: “ma ei luba seda, aga ei tee hetkel midagi selle keelamiseks.” Nii et trenn jätkus!
Vaated olid üliilusad. Lumised tipud, aga sügiseselt pruun ja värviline maastik. Ilm oli samuti mõnus – mitte küll soe, aga kuiv ja päikseline. Kuna tegu oli neljapäeva hommikupoolikuga, siis polnud ka liiklus eriti tihe ning asfalt oli suurepärases korras. Šveitsis on asfaldid tavaliselt liigagi siledad ja korralikud, sest kepiotsad ei taha tihti haakuda. 😉
Oberalppassi kohale jõudmiseks läks minul 2 tundi ja 40 minutit. Gion oli päris palju kiirem, nii et lõpuosas tuli ta mulle joostes vastu ja tegi ka palju ilusaid pilte. Kuigi trenni jooksul oli mul hea enesetunne, siis “tippu” jõudes (jutumärkides, sest kuru pole ju mingi päris mäetipp, aga pean silmas seda kõige kõrgemat kohta) olin ma päris väsinud. Kuna saateautot meil ei olnud ja rullidega sama teed mööda alla ju ei sõida, siis vahetasime üleval riided ja ootasime järgmist rongi, mis mis meid tagasi Disentisi viiks. Rongi oodates käisime ka kohvikus imehead ploomikooki söömas, mis oli mõnus lõpp lahedale treeningule.
Selle treeninguga lõppes ka Šveitsis treenimise esimene periood, kus tegin päris palju pikki ja rahulikke treeninguid. Ausalt öeldes jõudsin ma nendest pikkadest trennidest isegi ära tüdineda (jah, isegi selliste ilusate vaadetega!), sest talv on ju tulekul ning keha ja vaim tahaks hoopis kiireid trenne teha. Samuti on minu jaoks õige aeg üldist koormust natuke koomale tõmmata, et olla kindel, et keha talvist treeningperioodi alustades pigem puhanud ja värske oleks.
