Nädala Parim Treening #43 & Mäesuusatamise MK etapi võlud ja valud

NPT_41

Kohe on käes novembri keskpaik, nii Šveits kui Eesti on näinud oma esimest lund ning ka minul on hooaja esimesed suusasõidud tehtud. Käesolev postitus viib meid aga tagasi oktoobri lõppu, mis kostitas Šveitsi aeg-ajalt suvesoojade ilmadega. Tagasi vaadates jäidki need vist selle aasta viimasteks tõeliselt soojadeks päevadeks.

Oma postituses räägin ma 26.-27. oktoobri nädalavahetusest, mis algas spontaansest reisist Austria ning lõppes toreda matkaga Šveitsis Pontresinas.

Austria sõitsime me Gioniga sel põhjusel, et seal toimus hooaja esimene naiste mäesuusatamise MK etapp. Me kumbki polnud varem oma elu jooksul ühtki mäesuusavõistlust oma silmaga näinud, rääkimata siis MK etapist. Kuna trenni mõttes oli käsil üsna rahulik ja taastav nädal, siis Austria minek huvitav ettevõtmine. Viimase paari aasta jooksul olen ma naiste mäesuusatamise MKl ja MMidel pisut silma peal hoidnud, sest see saab Šveitsis üsna suurt meediatähelepanu. Mulle meeldib väga spordivõistlusi jälgida ja kaasa elada, kuid üldjuhul teen ma seda alati telekaekraani taga. Et MK etapp oli nii sobival ajal ning Siatile võrdlemisi lähedal (3-tunnise autosõidu kaugusel), siis… gömmer! (= šveitsisaksa keeles “lähme” ehk siis mugandust saksakeelsest väljendist gehen wir)

MK etapp ise oli täielik pidu. Mitte isegi niivõrd spordipidu kuivõrd lihtsalt pidu. Ma arvan, et kui liustikul, kus võistlused toimusid, liitrite viisi alkoholi ei müüdaks, siis tuleks võistlust vaatama ka poole vähem rahvast, päriselt ka. Aga sellest veel natuke hiljem. Võistluse atmosfäär oli üleüldiselt väga meeleolukas ja äge – kogu aeg lasti kõlaritest tuntuid laule ning see tekitas väga rõõmsa meeleolu. Võistlusdistantsiks oli suurslaalom ja kuna ma ei eelda, et kõik mu eestlastest lugejad mäesuusatamise distantsidega väga hästi kursis on (paar aastat tagasi mina ise küll vähemalt ei olnud), siis kirjeldan lühidalt ka lahti, et mäesuusatamises jagunevad distantsid laias laastus tehnikaaladeks ja kiirusaladeks. Tehnilisemad distantsid on slaalom (ingl k slalom – väravad on üksteisele lähedal ja rada on tehniline, aga kiirus mitte eriti suur) ja suurslaalom (ingl k giant slalom – slaalomist veidi kiirem ala, sest on vähem tehnilisem) ning kiirusalad on ülisuurslaalom (ingl k super-G – suurslaalomist kiirem ala, aga võrreldes kiirlaskumisega on rajal rohkem kurve) ja kiirlaskumine (ingl k downhill – põhimõtteliselt distants, kus tüübid sõidavad suuskadega 100 kuni 150km/h kiirusega mäest alla). Võistlus koosneb kahest laskumisest: teise laskumisse jõuavad tavaliselt 30 kiiremat, võitja selgub kahe laskumise aja summas ning esimese laskumise kiiremad stardivad teises laskumises viimasena. Okei, see läks nüüd päris põhjalikuks…

Igatahes, iga võistleja stardi- ja finišihetkel pandi kõlaritest tööle mõni tuntud laul ning kahe laskumise vahelisel enam kui tunniajasel pausil toimus võistluskeskuses konkreetne disko koos DJ, tulešõu ja muude eriefektidega. Minu arust oli see väga äge. Arvan, et siin oleks ka teistel spordialadel, sh orienteerumisel  nii mõndagi õppida. Kindlasti on küll neid, kes igasugu muusika laskmist võistlustel ei poolda ning kindlasti on ka selliseid tulihingelisi fänne, kes tulevad võistlusele kaasa elama ka siis kui konkreetselt mitte midagi võistluskeskuses ei toimu, kuid see, kui palju oli siin MKl pealtvaatajatele hea atmosfääri loomiseks pingutatud, oli miskit märkimisväärset.

IMG_2704

Kogu sellel lõbul oli ka varjupooli, millest tahan siinkohal rääkida. Mainisin enne, et võistluskeskuses toimus konkreetne pidu ning kuna võistluse peasponsoriks oli kohalik õllefirma, siis voolas seda seal ikka ojadena. See, kas alkohol spordivõistluste juurde kuulub on hoopis omaette teema, aga mis oli eriti hämmastav oli see, milline nägi võistluskeskus välja võistluse lõppfaasis – nagu konkreetne prügimägi. Paljud inimesed viskasid lihtsalt tuimalt oma õllepurgid maha (jah, wtf!), massid kõndisid nendest tuimalt üle ning see oli lihtsalt niivõrd rõve. Mu enda telefon oli pildi tegemiseks tühi ning Gion keeldus seda pildistamast, aga platsil ei vedelenud mitte kümneid, vaid sadu ja sadu plastpurke ja muud prügi. Nägin isegi inimesi, kes kõndisid oma kümne õllepurgiga finišialast (koht, kus toimus peamine melu) üles võistlustrassi keskossa (kohta, kus oli vähem inimesi ja sai rahus võistlust nautida), istusid seal maha ning võistluse lõppedes lahkusid – ja jätsid enda 10 tühja õllepurki sinnasamma maha lumele vedelema. Nagu… misasja, palun? 😀 Jah, kindlasti tuleb hiljem keegi, kes selle prügi kõik kokku korjab, aga minu arust oleme me ühiskonnas jõudnud vähemalt nii kaugele, kus iga inimene, isegi lasteaialaps, saab aru, et prügi võiks prügikasti visata. Ei taha siin küll loengut pidada, aga me olime Gioniga mõlemad sellisest olukorrast liustikul niivõrd rabatud. Arvan, et isegi pidutsemine ei ole piisav ettekääne prügi maha pildumiseks ning veel vähem spordivõistlusel. Selles osas olen ma ise kindlasti pimeduses elanud, sest kindlasti esineb sarnaseid olukordi ka paljude teiste spordialade puhul (rääkimata igasugu muudest festivalidest) või vastupidi – võib-olla ei pruugi tavaliselt mäesuusatamise MK etappidel üleüldse selline olukord valitseda, vaid et see oli vaid see üks MK etapp Austrias. Kindlasti oskan edaspidi seda aspekti näiteks meie väikses orienteerumismaailmas rohkem hinnata.

Aga tagasi lõbusate teemade juurde tulles – MKst jäid mul siiski positiivsed kogemused. Olin Mikaela Shiffrini poolt, aga ta tegi teisel laskumisel paar viga ning võitis hoopis üllataja – 17-aastane uusmeremaalane Alice Robinson. Draamat sai ka – üks võistleja kukkus nii õnnetult, et talle tuldi helikopteriga järele ning viidi kohalikku haiglasse.  See oli päris ränk vaatepilt.

Ilm oli aga super ilus – päikse käes oli nii soe, et jope võis kõrvale visata. Kokkuvõttes olin mul igal juhul hea meel, et otsustasime võistlust vaatama minna ja nüüd võin rahus ülejäänud etappe jälle telekast edasi vaadata. 😉


Järgmisel päeval jätkasime me toredat nädalavahetust Šveitsis Engadini orus, kus elab ja töötab hetkel suusa-o tiimikaaslane Epp. Plaanis oli teha üks mõnus matk ja sihtpunktiks valisime Pontresina küla lähisel oleva Segantinihütte. Engadin on sügiseti väga tuntud selle poolest, et seal on palju lehiseid, mis sügisel kuldseks värvuvad. Seega olid vaated mägedele eriti ilusad. Minu pildid ei suuda kindlasti kõike seda kuldset edasi anda.

Nädal 43 (21. oktoober– 27. oktoober 2019)
Treening: rahulik matk, 4h
Kuupäev: 27. oktoober
Asukoht: Pontresina, Šveits
Treeningkaaslased: Epp ja Gion

DCIM100GOPROGOPR3956.JPG Processed with VSCO with c1 preset

Epu ja Gioniga oli koos väga tore matkata ning kuna ilm oli väga soe ja mõnus, saime hiljem Pontresinas ka jõe ääres piknikku pidada, priimusel lõunasööki valmistada ja Epu kaasa tehtud pannkooke süüa. Igati mõnus ja šveitsipärane pühapäev. Kuigi nautisime mõnusalt sooja ilma väga, siis jõudsime ka ühisele järeldusele, et nüüd oleks ka juba õige aeg talve saabumiseks. Oleme kõik juba lume, suusatamise ja võistluste ootel. 

Kokkuvõttes tänud Epule, kes enda kodukandi ümbrust tutvustas – Engadini org on tõesti ilus. Lisaks on alati tore välismaal olles sõpradega kokku saada, muljetada ning ka Šveitsis uusi kohti avastada. Sel sügisel pole ma kusjuures ringi reisimisele ja uute kohtade avastamisele eriti rõhku pannud, kuna olen nautinud ka väga Siatis askeldamist. Seetõttu oli eriti tore kodust mõneks päevaks välja saada. 😉 

DCIM100GOPROG0124011.JPG Processed with VSCO with c1 preset

Järgmise nädala parimaks trenniks oli aga juba suusatamine ehk siis järgmise postituseni!

Lisa kommentaar

WordPress spam blocked by CleanTalk.