Ootamatu vigastus ja esimesed suusasõidud

Elu pakub vahepeal ikka ootamatusi. Olin saanud hea ja mõnusa rütmi sügisestes treeningutes,  nautisin enda treeningplaani, mis sisaldas peamiselt rullsuustamist, jõutreeningut ja suusaimitatsiooni ning tundsin, et intervalltreeningute najal on vorm liikumas õiges suunas.  Septembri keskel osalesin Ihastes rullsuusaorienteerumise treeningutel, mille esimene päev pakkus supermõnusa intervalltrenni huvitavatel radadel. Sarnane treening toimus ka eelmise aasta sügisel ning julgen väita, et sel aastal olin samal ajal ikka päris palju paremas vormis. Võib-olla oli see elu hoiatus, et aeg on pidurit panna, aga järgmise päeva rada ma lõpetada ei saanudki. Kivi, asfalt, põlv, põmm! Kõhuli maas lamades ei saanud hoobilt arugi, et mis nüüd juhtus, aga natuke piinlik ja koba tunne oli. Püsti ei tahtnud aga tulla, sest kuidagi valus oli.  Põlv tuikas, aga kuna verd ei paistnud, siis mõtlesin, et kui hull see ikka on – mõni minut valu ja läheb üle. Kuna aga kukkumisega lõhkusin ka ühe suusakepi otsa, siis pidasin paremaks ikkagi treeningu starti liikuda. Mõne aja pärast sain aru, et ega ma sellise jalaga edasi  treenida niikuinii ei saaks. Adrenaliin kõrgel, ukerdasin ühel jalal ja ühe suusakepiga stardipaika ning mõni minut pärast peatumist oli selge, et omal jalul ma täna enam ei kõnni. Põlv oli saanud tugeva põrutuse ning ei kannatanud enam mitte mingit raskust.  

Säästan teid vahepealsest ning jõuan tänasesse. Kolm nädalat hiljem on olukord minu arust juba täiesti okei ning ma muutun juba pisut pahaseks kui keegi ikka veel küsib, et miks ma lonkan, sest enda arust pole mul häda midagi.  Õnneks oli tegu vaid põrutusega ning midagi hullemat ei juhtunud. Joosta ma muidugi veel ei saa ning uisusamm on ka pisut konarlik ja ebakindel, kuid võrreldes ajaga, mil ma pidin endaga koos liikujaid pidevalt paluma, et nad veel natuke  aeglasemalt kõnniks või trepist ennast praktiliselt käte jõul üles ajama, olen ma üsna tublisti paranenud. Suurt rolli on selles mänginud ka pidev taastusravi, mille puhul tahaksin ma öelda ülisuured tänusõnad Margitile, Andersile ja Marionile, kes mind selles osas väga palju aidanud on. Lisaks on mul hea meel, et suutsin praktiliselt kõik need kolm nädalat optimistlikku meelt hoida ning näha seda vigastust tõesti kui ajutist piduritõmmet, mitte kui ränka kukkumist. Hooaja alguseni on veel aega, MMini on aega lausa neli kuud ning oma varasematest tagasilöökidest olen õppinud, et tõepoolest – iga asi on millekski hea. Treenida sain ma ju ikkagi edasi, nüüd lihtsalt pisut teistmoodi – jõusaalis vaid ülakehale keskendudes ja nädal pärast kukkumist julgesin ja suutsin juba rullidel paaristõugetega sõita. Kuna sel aastal toimuvad tiitlivõistlused Venemaal ja Soomes, ongi ülakeha jõu arendamine ülivajalik, suurema osa rajast sõidame nendel maastikel paaristõugetega. Igatahes loodan väga, et ka paranemise lõpufaas kulgeb edukalt ning võistlushooaja käigus põlv midagi takistama ei hakka.


14875412_10154671510328914_569653879_n
25. oktoobri esimene suusasõit Martinaga

Nüüd aga rõõmsamatel teemadel. Talv saabus sel aastal eriti vara! Minu hooaja esimene suusasõit toimus juba esimese lumega 25. oktoobril. Kusjuures tegu polnud üldse mitte ukerdamisega, vaid Tähtvere pargis sai täitsa ilusti paaristõukeid suruda. 

Kuna ma ei osanud arvata, et täitsa korralik suusalumi juba novembri alguses maha sajab, olime Gioniga juba varakult otsustanud enne hooaja algust Soomes tunnelis suusatamas käia. Nii me veetsimegi 5 mõnusat päeva Helsingis, ööbides klubikaaslaste Anu ja Andersi juures ja käies iga päev ühe korra Helsingi suusahallis. Minu arust oli see igati korda läinud laager, sest suusatada oli hästi mõnus ja treeningud edukad. Viis suusatamist jagunesid järgnevalt: kaks pikka rahulikku treeningut, kaks intervalltrenni ja üks treening lühikeste sprintidega. Kuna ma sõitsin kõik treeningud paaristõugetega, siis laagri ainuke mõru hetk oligi vist siis kui ma pärast paaristõukelist intervalltreeningut mõtlesin, et homme pean ma siin tunnelis kaks tundi sõitma…. paaristõugetega. 🙂  

Helsingi suusahall on muidu täitsa okei ja viis päeva ringiratast sõites veel suusaisu ära ei kaotanud. Olen varasemalt käinud ka Jämi ja Paimio tunnelites ja võin julgelt väita, et Jämi tunnel jääb endiselt mu lemmikuks. Samas asukoha mõttes on Helsingi hall eestlastele lähemal ning võimaldab seal näiteks nädalavahetuse laagri korraldada. Huvitav fakt on see, et kui tunnel 2009. aastal Helsingis avati, kandis see nime Ylläs-halli, kuna koha omanikuks oli Ylläse suusakeskus. Kuna järgnevad aastad olid väga lumerikkad ning külastajaid vähe, siis halli püsimiseks võttis selle üle Helsingi linn. Nüüd on koha nimeks küll Kivikon hiihtohalli, kuid ühes seinas on ikkagi suur Yllästunturi pilt. Ylläs on just see koht, kus me suusaorienteerujatega viimased 5-6 aastat lumelaagris käinud oleme ja seetõttu tekkis päris kodune tunne. 🙂

DCIM101GOPRO
Gioniga Helsingi suusahallis

Pärast Soome reisi olen ka juba mõned korrad Eestis suusatanud. Täitsa uskumatu, et novembri alguses on siin nii mõnusad suusarajad. Tavaliselt on november just kõige hullem kuu treenimiseks – pimedad õhtud, lund ei ole, asfalt on märg ja külm ning rulle sõita ohtlik. Praeguses olukorras justkui ei tahakski 18 päeva pärast Põhja-Soome sõita, sest hetkel on sealsed lumeolud kehvemad kui Värskas.

Hooaeg aga läheneb ning elevus kasvab. Vähem kui 1 kuu esimeste võistlusteni, vähem kui neli kuud MMini. 

15033725_10154498920930325_1322505937_n
Värska suusarajad 08.11.2016

Lisa kommentaar