Parimate tulemustega Euroopa MV

sprint-2

Hooaja üks peaeesmärkidest on läbi – Euroopa meistrivõistlused Bulgaarias said nädal tagasi lõpu. Võistlusnädala järgselt olin väsinud, isegi kurnatud. Viis võistlust kuue päeva jooksul on karm programm, eriti kui igal stardil ennast maksimum välja pigistada.

Läksin EMile üsna enesekindlalt. Teadsin, et treeningettevalmistus on sel aastal kulgenud üsna kenasti, järjepidevalt ja suuremate tagasilöökideta. Šveitsis elades oli mul võimalus palju suusatada ning erinevatel võistlustel osaleda. Olin üsna kindel, et hooaja esimeste MK etappide rabe kaardilugemisvorm peaks nüüdseks palju parem olema. Ka füüsilisest küljest tundsin end üsna kenasti – kindlasti mitte medalivõitjate kiirusel, kuid olin enesekindel, et kui teen tehniliselt veatu soorituse, siis peaks esikümnesse jõudmine võimalik olema küll. See oli ka üks minu eesmärkidest – jõuda esikümnesse.

Võistlusreis ei alanud sellegipoolest eriti positiivselt. Reisile eelnev päev oli üsna stressirohke, kuna pidin Zürichisse reisima, seal veel viimased toimetused ellu viima ning viimaseks eksamiks õppima. Lisaks pidin veetma viimase päeva ja öö samades ruumides koos hiljuti viirusnakkusesse haigestunud inimesega. See lõi mind natuke rivist välja, kuna ma kipun olema inimene, kes korjab üsna tihti erinevad nakkused üles. Erinevate tegurite koosmõjul veetsin pea unetu öö ning reisihommikul tundsin end väga väsinult ja kehvasti. Kindlasti mitte ideaalne stsenaarium enne tiitlivõistlustele reisimist. Õnneks liikus reisipäev positiivses suunas ning pärast elu viimast ETH Zürichis kirjutatud eksamit proovisin teha kõik selleks, et jõuda Bulgaariasse terve ja puhanuna.

model
Võistluseelne treening ja oludega tutvumine

Eriti sujuvalt ei kulgenud ka võistluseelne treening. Esiteks ei saanud ma treeningkaardiga kuigi sinasõbraks ning ühel laskumisel kukkusin päris hullult. Teiseks oli väljas üsna kole ilm – päikselise ilma asemel tervitas meid külm, tuuline ning lume-lörtsisajune ilm ning suuskade testimisel selgus, et kõik mu suusad jäävad ikka kõvasti konkurentide omast maha. Doris, kes tuli Bulgaariasse uhiuute Madshuse suuskadega, tuhises minust igatahes testimisel mööda. Seoses sellega, et elasin kuni EMini Šveitsis, ei olnud minul võimalik uusi Madshuse suuski, suusasaapaid ja NNN sidemeid testida (varasemalt olen alati sõitnud SNS sidemega). Kuna tiitlivõistlustel esmakordselt uue ja harjumatu varustuse kasutamine tundus natuke riskantne otsus, siis sõitsin Bulgaarias enda „vanade“ suuskadega – lootsin, et kui need on siiani välja vedanud, küll veavad ka selle EMi.

Ehkki reisipäev ja võistluseelne treening ei olnud just teab-mis positiivsed, ei lasknud ma sellel end kuigi palju häirida. Treeningul ju aega ei võeta – selle jaoks on võistlused. Kuna võistlumaastikul valitsevad olud tundusid natuke erilised (kohati mitte üldse lund, kohati väga palju lund, muutlik ilm, väike teadmatus saabuva suhtes), siis olin kindel, et need olud ei mõjuta mu sooritust või siis mõne konkurendiga võrreldes mõjutavad isegi positiivselt, sest olen viimastel aastatel väga palju hulludes oludes võistelnud.

SPRINT

Sprint andis võistlusnädalale positiivse stardi. Ehkki kohalist eesmärki ma ei veel saavutanud – olin 12, siis võistlus kulges kenasti ja olen sellega väga rahul. Rada oli tehniliselt pigem kerge ja keegi eriti palju vigu ei teinud. Seda enam olen ma enda soorituse, vormi ja kohaga rahul – kui hooaja alguse MK etappide peale mõelda, siis seal saavutasin ma sprindis nõrgemas konkurentsis alles 19. koha, kuigi tegin ka tehniliselt hea sõidu. Nüüd jäi küll natuke jäi kripeldama see, et jätsin kasutamata ühe väga kiire lõike, kuid see poleks mu kohta muutnud. 

sprint-1

SPRINDITEADE

Sprinditeade on alati võistlusnädala üks põnevamatest võistlusest ning seda ka nüüd. Võistlesin koos Mattisega, kellega saavutasime eelmisel aastal 5. koha. Starti minnes oli meil kindlasti eesmärgiks sõita nii hästi, et saavutada vähemalt sama hea positsioon. Teadsime, et kerge ei saa see olema, kuna konkurents oli nüüd vaat et tugevamgi.

Sprinditeate teeb huvitavaks see, et kasutusel on hajutused, mis võivad ajaliselt omajagu erineda. Meil Mattisega juhtusid võistluse esimeses pooles olema lühemad hajutused, mis viis selleni, et me sõitsime kuni viimase vahetuseni 3-4. koha positsioonil. Medalimaiku mul kindlasti veel suhu ei tulnud, kuid ülilahe oli nii kõrges konkurentsis uutele ringidele minna. Tundsin end enesekindlalt ning ehkki kiirematest naistest jäin küll pisut maha, siis üldiselt oli tunne väga hea. Kui Mattis jõudis finišisse riikidest 6. positsioonil, siis alguses tundus see väikse pettumusena – neljas koht oli käeulatuses, kuid viimasel ringil said meist mööda Bulgaaria ja Norra. Tegelikult aga olimegi mõlemad grammi võrra neist kehvemad ning viimase ringi kaotuse põhjustas lihtsalt pikem hajutus. Sprinditeatest võtsin kaasa palju ülevaid emotsioone, enesekindlust enda orienteerumisoskuse ja vormi suhtes ning teadmise, et headel päevadel on meil kindlasti võimalik sprinditeates ka medalite peale võidelda.

sprint-relay

LÜHIRADA

Need, kes on mul blogi järjepidevalt lugenud, on ilmselt juba kuulnud sellest, et tihtipeale on mul pärast mitut edukat starti pisut raske end sama hästi võistluseks ette valmistada kui esimeste distantside puhul. Üks põhjus on ilmselt see, et esimesed pinged on maas, kuid minu jaoks on pinged koos hea strateegiaga edu võti. Teiseks põhjuseks on see, et võistlusettevalmistus on minu jaoks vaimselt väga väsitav – kui ma tunnen, et tegu on olulise võistlusega, siis olen ma terve hommikupooliku meeletult närvis ning pean väga palju vaimset tööd tegema, et see närvilisus “õigesse kanalisse” suunata. Kui lisada siia juurde võistluse ajal toimuv vaimne töö ning hilisemate emotsioonidega toime tulek, siis on kogu see tiitlivõistluse päev vaimselt väga kurnav. Nii et kui tegu on kolmanda või neljanda järjestikuse stardiga, siis võib juhtuda, et ma lihtsalt ei jaksa või viitsi enam end samamoodi häälestada. Eelmisel aastal astusin esimesed sammud selle olukorra parandamiseks ning sel aastal katsusin sama teekonda jätkata.

middle

Lühirajal ma mitte ainult ei täitnud EMi kohalist eesmärki ja saavutanud elu parimat EMi lühiraja kohta, vaid suutsin võistluse käigus muuta enda nõrkuse tugevuseks ning teha seetõttu pea ideaalilähedane sõit.

Võrreldes eelnevate võistluspäevadega oli ilm muutunud ning olin valmis selleks, et ka olud maastikul on teistsugused. Küll aga polnud mina ega ilmselt ka keegi teine valmis selleks, et lühirada kujuneb täielikuks kooriku-suusatamiseks. Suur osa rajast kulges aga just lagedatel ning seal oli nii tugev koorik, et igalt poolt sai otse sõita! See selgus juba esimesse punkti minnes ja mul on hea meel, et ma:
1) sain aru, et koorik kannab ja sõitsin otse punkti
2) sain aru, et mul pole eriti kogemust ja loomulikku annet maastikust nii hästi aru saada, et ma võiksin igalt poolt kartmatult otse sõita ja sealjuures veatult punkti jõuda. 

Seega lõin ma esimeses punktis endale strateegia: sõita otse nii palju kui võimalik, kuna see on kindlasti kiirem kui vaid radu mööda; sõita kiirelt ja julgelt, kui olen 100% kindel, et tean kus olen ja kuhu minema pean; võtta alalhoidlik tempo, vajadusel pidurdada ja sõita kindlamaid variante (vajadusel ka mööda radu), kui ma pole 100% kindel, et tean kus olen ja kuhu minema pean. 

Lihtne, eks, ja see ei erine kuigi palju sellest strateegiast, millega ma tavaliselt starti lähen. Hävijaid oli aga sel rajal oi kui palju. Väiksemad ja suuremad vead olid väga kiired tulema ning mul on ülimalt hea meel, et suutsin sellisel rajal kiirelt kohaneda ning enda strateegiat järgida. Nagu tulemus näitas, siis see tõi ka edu: 10. koht! Tegu pole küll elu parima EMi kohaga (olen olnud kaks korda sprindis üheksas), kuid lühiraja parim koht sai igatahes üle sõidetud – siiani oli see euroopakatel alles 21.

Super sõidu tegi ka Doris, kes võttis väsinud enesetundest hoolimata rajast maksimumi. Kindlasti sõitis Doris minust sel päeval julgemalt, kuna riskis rohkem ja sõitis rohkem “suvalt punkti suunas”. Lahe, et see tema puhul ära tasus ning 16. koha tõi. 

kaart

TAVARADA

Tegin kõik, mis minu võimuses, et tavarajaks võimalikult hästi valmistuda. Alustades suvest ja sügisest, mil ma tegin pikki treeninguid ja võistlusi, EMi tavarada silme ees sihiks.  Näiteks osalesin ma isegi karmil o-jooksu MK etapi tavarajal Šveitsi mägedes, kus ma jooksin end nii energiast tühjaks kui veel võimalik, eesmärgiga olla valmis ka kuni kahetunniseks võistluseks talvel. Pärast EMi kolme rasket võistluspäeva andsin ma puhkepäeval enda kehale puhkust, kuid hoidsin seda siiski väikese treeningu ja jalutuskäiguga aktiivsena; püüdsin võimalikult hästi toituda, et keha glükogeenivarud taas täituksid; hoidsin head tuju ja positiivset meelestatust tavaraja osas. Korraldajad otsustasid muuta tavarada eraldistardist võistluseks, et vältida võimalikke kukkumisi ja varustuse murdmist nendel aladel, kus just kuigi palju lund polnud… Mul oli selle üle siiralt hea meel ning tundsin võistluseelselt seda sama elevust, mida kolme eelmise distantsi puhul.

Aga see päev ei olnud lihtsalt minu päev. Võib-olla oli tegu puhkepäevale järgneva väsimusega, võib-olla oli see “see X päev mägedes”, mis kehvaks kujunes, võib-olla hoopis miskit muud. Juba esimesse punkti sõites oli tõusul raske, teise punkti minnes veelgi rohkem. Lisaks jõudis mulle juba teises punktis pea kahe minutiga järele tagantpoolt startinud sportlane, mis tähendas, et ma olin teinud vale teevaliku…

Veel üks vale teevalik, pidevalt raske enesetunne, … Kui aus olla, siis juba kuskil 4-6 punkti juures oli mu tuju üsna halb. Tahaks ju kõike hästi teha, aga keha ei tööta ja pea ka mitte eriti hästi. Ma ei suuda kohaneda hästi olukorraga, kus kaardivahetus tuleb ca 5km varem kui info põhjaks oleks oodanud. Kaotasin veel aega, tegin taas vale teevaliku, tagantstartija sai lõplikult mööda, tundsin, et suusad ei tööta samuti paremini kui mina ise, jne, jne.

Mul oli hea meel, kui rada lõpuks läbi sai. Hea meel oli ka selle üle, et kuigi võistlus kulges juba algusest peale teist stsenaariumit mööda, kui ma seda oodanud ja lootnud olin, siis ei olnud mul kordagi peas mõtet katkestada. Võib-olla tundub see natuke naljakas asi, mille üle head meelt tunda, kuid ülisuur katkestajate arv paneb mind selle üle veel rohkem uhkust tundma. Oli küll kehv päev, kuid hoolimata halvast tundest ja halvast tujust pingutasin ma võistluse lõpuni. Võtsin selle õppetunni endaga kaasa ning jätsin muu selja taha.

 long

TEADE

Arvan, et mul õigus, kui väidan, et sel aastal oli meil viimaste aastate kõige tugevam naistetiim. Olen kindel, et nii mina kui Doris oleme hetkel paremas hoos kui viimasel kolmel aastal. Evely, kes on küll suuskadel väga vähe aega veetnud, valmistus teateks tõsiselt ning olin kindel, et ta suudab esimeses vahetuses teha hea soorituse – maastik polnud tehniliselt kuigi keeruline ning üldfüüsiline tase on tal ju hea. Medalisoosikud me ilmselt (veel) ei ole, aga… teade on ju endiselt teade.

Nagu oodatud ja loodetud, alustas Evely esimeses vahetuses hästi. Võib-olla liigagi hästi, kuna peamised konkurendid Tšehhi, Norra ja Soome tulid tema selja taga ning Dorisele langes raske koorem minna starti peamistest konkurentidest jälitatavana. Väga tublile algusele järnes paar viga, mis meid küll mõned kohad tahapoole lükkas, kuid siiski olime veel üsna kõrges konkurentsis. Sain kolmandale vahetusele üksikud minutid pärast peamisi konkurente. Kõik on veel võimalik.

Olen teatevõistluse sooritusega päris rahul. Enesetunne oli kõvasti parem kui tavarajal ning võitlejahing oli igatahes sees. Ma ei teinud küll ideaalset sooritust, kuid möödusin siiski paarist konkurendist ja tõin võistkonna finišisse riikidest viiendal kohal. Kolmas koht jäi kusjuures vaid minuti kaugusele.

Hiljem selgus, et korraldajad olid teinud kaartide kätte jagamisel andestamatu vea ning meie võistlus tühistati. Kahju. Aga usun, et nii nagu sprinditeates, näitasime me ka siin, et Eesti tiimiga tuleb nüüd ja tulevikus arvestada. Oleme hetkel küll siiski veel peamiselt 5.-6. koha pretendendid, kuid aastatega medalile aina lähemal. 

relay

2018. aasta Euroopa meistrivõistlused ei toonud küll karjääri parimat kohta, milleks on siiani 9. koht sprindis ja 5. koht sprinditeates, kuid tegu oli vaieldamatult kõige stabiilsema ja edukama tiitlivõistlusega minu jaoks. 10. koht lühirajal, 12. koht sprindis ja 6. koht sprinditeates on numbrid, mis toovad paberil seistes rõõmu. Veel suuremat rõõmu toovad aga võistlustelt saadud emotsioonid ja teadmine, et suutsin teha hooaja tähtsaimal võistlusnädalal hooaja senini parimad stardid ning et progressi jätkumisel on kõik veel võimalik.


Homme algavad Eestis selle hooaja teised tähtsad võistlused – tudengite MM. Ehkki suutsin EMi järel haigestuda ning füüsilise vormi osas ripuvad hetkel väiksed küsimärgid, siis annan ma endast parima, et ka kodumaal enda oskused realiseerida.

28167433_959427927549482_6609151085162066475_n

Lisa kommentaar

WordPress spam blocked by CleanTalk.