Reis Šveitsi ja minu elu kõige hullem suusaorienteerumise kogemus

Processed with VSCO with c1 preset

Pärast edukaid Eesti meistrivõistluseid Haanjas ei olnud mul palju aega puhata, kuna juba esmaspäeva hommikul alustasin reisi Šveitsi suunas. Kuna minu magistriõpingud on nii kaugele jõudnud, et loengutes ja eksamitel ma enam käima ei pea, on mul privileeg nautida kahe nädala pikkust EMi eel-laagrit. Nimelt toimuvad Euroopa meistrivõistlused umbes 2000m kõrgusel ning seetõttu on hea enne võistlusi natuke aklimatiseeruda. Šveitsi Alpides on hetkel suurepärased lumeolud ning seega ei tundunudki ilusast lumisest Eestist lahkumine liiga raske.

Processed with VSCO with hb1 presetLennureis Šveitsi algas väga meeleolukalt, kuna minuga samal ajal “hängisid” Tallinna lennujaamas ka USA murdmaasuusakoondise mõned liikmed ning mina suutsin võtta julguse kokku, et Jessie Digginsiga natuke jutustada.

Šveitsis oleku esimese nädala eesmärgiks oli uude keskkonda sisse elamine, rahulike pikemate treeningute tegemine ja ka igast muude spordiga seotud asjade, näiteks treeningpäeviku täitmise, võistlusanalüüside tegemise ja blogipostituste kirjutamise osas tagasi järje peale saamine.

Nädala lõpus ootasid ees ka viimased võistlused enne EMi: Ski-O Weekend Sparenmoos, mille üks võistluspäev oli ka suusa-o Šveitsi meistrivõistlused tavarajal .

Processed with VSCO with c1 preset

Võistlused toimusid Berni kantonis, Sparenmoosis. Ikka ja jälle imestan, et Šveits on küll väike, Eesti-suurune riik ning võistluskeskus asub Siatist linnulennult vähem kui 150km kaugusel, ent kohalesõit võttis autoga üle 4 tunni. Maastik asus 1600-1750m kõrgusel merepinnast ning oli seega hea ettevalmistus Türgis kõrgel võistlemiseks.

Tavarada

Tavarada oli minu arust täitsa äge, ent füüsiliselt väga raske ja tehniliselt natuke ebamugav võistlus. Ehkki kaardipildi järgi tundub Šveitsis võistlemine tehniliselt lihtsam kui näiteks Skandinaavias või Eestis, siis mina tunnen ennast kindlasti paremini maastikel, mis nõuavad natuke konkreetsemat lugemist (parem-vasak), mitte niivõrd laiadel uisuradade rägastikus järje hoidmist ning alpi nõlvadel erinevaid lõikeid tehes. Nimelt olid lumeolid sellised, et lõigete tegemine oli võimalik (ehkki läbi üsna paksu lume) ning laskumisetappidel (nt 5-6, 8-9) ei olnud radadel sõitmisel mingit mõtet, sest läbi lume punkti uhamine oli palju kiirem.

sveitsi kaart

sveitsi kaart 2
Juhin tähelepanu etapile 13-14, mis kujutas endast ette ligi 25minutit peamiselt laiadel uisuradadel tõusu sõitmist! Väkk =D (kaardi põhjaosast on kogemata jupp puudu, aga sealt me just sõitma pidimegi)

Üldiselt hindan ma enda tavaraja sooritust rahuldavaks. Võistlemise ajal ja finišis olin natuke negatiivne, kuna raja lõpuosas läksin väga lohakaks ning tegin kaks 30-sekundilist orienteerumisviga (sellisel maastikul ei tohiks neid tulla!) ning minus ei olnud terve võistluse jooksul erilist võitlusvaimu. Tundsin, et füüsiliselt on üks-kaks käiku puudu ning kuna mul puudus igasugune tahe end neid käike leidma sundida, olin ka vaimselt natuke laisk. Samas tean, et “käikude puudumise” võis põhjustada ka kõrgus ning ega nädal enne EMi polegi vaja end “külavõistlustel” ribadeks tõmmata.

Sellegipoolest õnnestus mul lisaks Norra meistrivõistluste tavarajale võita ka Šveitsi meistrivõistluste tavarada (küll aga ei saanud ma kummagi riigi meistriks, sest tiitleid saavad vaid riigi elanikud). Huvitav, kas  24. veebruaril õnnestub ka Eesti tavaraja tiitel võita?

Lühirada

Kui te ootate, et millal see kõige hullema suusaorienteerumise kogemuse kirjeldus tuleb, siis jah, palun väga, siin see on.

Enne kui ma hakkan võistlusest endast rääkima ja ilmastikuolusid “süüdistama”, pean ma mainima, et seadsin selle lühiraja eesmärgiks leida enda alpimaastikul suusaorienteerumise enesekindlus, mis eile oli väga rabeda soorituse järel natuke kõikuma läinud. Tahtsin õppust võtta eilsest kogemusest: olla lühikestel etappidel nobedam (kiire otsus, kiire ellu viimine), olla vaimselt keskendunum ja võitlusvalmim (tekitades endas enne võistlus närvilisus/elevus, mis eile praktiliselt puudus) ning teha üks hea, õnnestunud võistlus enne Euroopa MVd. Kahjuks ei saanud ma esimesse punkti liikudes aru, et nende eesmärkide täitmine sellistes tingimustes ei ole võimalik, vaid ma ikkagi üritasin ja sedavõrd suurem oli mu pettumus kui ma ühtegi neist eesmärkidest täita ei suutnud.

sveitsi kaart 3

Mis mu enda ootused nii ebareaalseks ja võistluse nii kohutavaks tegi oli ilm. Nimelt oli väljas nii suur tuisk ja torm, et:

  1. Ca 80% radadest olid kadunud. Läinud. Sealhulgas suur osa laiadest uisuradadest. Metsa alla torm ei jõudnud ja sealsed rajad olid ilusti alles, ent lühike pilk kaardile näitab, kui vähe seda metsa maastikul oli.
  2. Kõik oli valge. Maa, taevas, lumi, tuisk. Igasugused kontrastid kunagi sisse aetud radade ja muu maastiku vahel olid nii hägustunud, et olid üksnes aimatavad.
  3. Lumel ei olnud tugevat koorikut, vaid punktideni jõudmiseks pidi reaalselt paksu lume sees sumpama.

Kui tegu oleks olnud mõne tiitlivõistlusega, oleks korraldajad kindlasti stardi mõne tunni võrra edasi lükanud, sest hiljem läks ilm tegelikult väga palju ilusamaks (see sama minut kui mina finišisse jõudsin :):):)) ning juba ainuüksi parem nähtavus oleks olukorra hulga paremaks teinud. Miks seda nüüd ei tehtud, ei tea. Võistluskeskuses ei tundunud olukord nii hull ja tegu ei olnud mingi eriti olulise võistlusega, nii et ilmselt arvati, et käib küll.

Nojah, minu jaoks ei käinud. Üksikud stseenid minu võistluselt:

Stseen 1. Suusatan enda arust laia uisurada mööda ja ühel hetkel (tegelt neid hetki oli mitu) kukkusin näoli lumme, sest ma sõitsin lumetormi sees peaaegu olematu nähtavusega laiast rajast välja ja vajusin suuskadega üleni pehmesse lumme.

Stseen 2. Kuskil paksu lume sees ukerdades läksime mina ja üks šveitslane mõlemad umbes 20-30 sekundiks kükki asendisse, kätega pead kinni hoides, sest järsku tuli nii jõhker vastutuul, et edasi liikuda ei olnud võimalik ja nii hullult tuiskas lund näkku, et see tegi haiget.

Stseen 3. Ühel hetkel hakkasin keset rada lihtsalt nutma, sest nii hull laskumine oli ees, aga ühtegi rada ei olnud alles ja lumi oli paks ja ma lihtsalt ei julgenud alla minna ja kartsin, et ma upun lume sisse ära (etapp 11-12). Kuidagi ma ennast ikkagi tagumiku peal alla veeretasin, aga suusad jäid nii hullult paksu lume alla kinni, et nende kätte saamisel lootsin väga, et need ka terveks jäävad.

Mõne šveitslase arust oli see võistlus naljakas, sest noh, see ei olnud õige suusaorienteerumine, vaid mingi naljakas murdmaasuuskadega keset tormi paksu lume sees punktide otsimine, aga minu jaoks oli see täiesti kohutav, hirmus ja täiesti ebanaljakas tund aega mägedes paaniliselt finiši ootamine. Kindlasti tegi asja hullemaks see, et mu eesmärgiks oli enesekindla võistluse tegemine ja ma ei suutnud raja alguses võistlust naljaks pöörata. Enesekindlast sõidust oli asi kaugel, sest ma kartsin ja mul ei olnud mitte üldlse fun. Kokkuvõttes oli ainukesteks positiivseteks aspektideks minu jaoks see, et 1) varustus ja mina ise jäime terveks (ja õnneks ka kõik teised võistlejad) 2) ei katkestanud vaid reaalselt läbi nutu kulgesin lõpuni 3) võtsin kõik õiged punktid.


Tänaseks olen ma vaimselt võistlustest juba taastunud (lihtsalt unusta ära see ebaõnnestumine ja hirmus kogemus) ja jõudnud selle kogemuse naljaks pöörata (erinevatele inimestele juba miljon korda seletades, kuidas ma ikka laiast uisurajast välja suusatasin). Praegu “töötan” selle nimel, et ka kehasse värskus jõuaks. Esmaspäeval algab reis Türki!

 

Lisa kommentaar

WordPress spam blocked by CleanTalk.