Sini-must-hõbe tudengite MM

28055915_1571866489535889_3950058959614066734_n

Kaks aastat tagasi toimus Tuulas, Venemaal esimene suusaorienteerumise tudengite MM. Läksin sinna pisut ebakindlalt, kuna hooaeg polnud läinud kuigi hästi. Tegu oli minu esimese hooajaga pärast terviseprobleeme ning mu ettevalmistus oli alanud alles üksikud kuud tagasi. Ometi tulin ma Venemaalt tagasi pronksmedaliga, mis oli tolle hooaja eredaim sündmus. Tegin seal enda hooaja ühe parima soorituse – õigel ajal ja õiges kohas ning kindlasti oli tegu pigem üllatuse kui oodatud medaliga (pikemalt saab lugeda kahe aasta tagusest tudengite MMist siit).

Sel aastal oli MMile tulles kõik teistmoodi. Käimas oli viimase kolme aasta parim hooaeg, olin jaanuari- ja veebruarikuu jooksul teinud hulganisti häid starte ja teadsin, et peaksin olema ka nüüd heas hoos. Ehkki konkurents oli tänavusel tudengite MMil tugevam, olin ma veendunud, et kõik alla ühe pronksmedali võitmise on ebaõnnestumine. Pealegi toimusid võistlused Eestis – kes siis ei tahaks kodus hästi võistelda. Ma ei tundnudki nii väga väljastpoolt tulevat pinget, kuivõrd mu enda loodud pinget vähemalt üks medal võita. 

Ma pole olnud tihti olukorras, kus mulle langeks favoriidikoorem või kus ma ise end medalipingega üle külvaks. Euroopa ja maailmameistrivõistlustel on konkurents siiski hulga tugevam ning hetkel lähen ma eelnimetatud võistlustele pigem väikse autsaiderina, kes hea soorituse korral võib esikümnesse, miks mitte ka esikuuikusse sõita. Aga ma ei arva, et tudengite MMil endale teistsuguse pinge peale panek oli kuidagi halb otsus. Võib-olla ongi aeg juba sellise olukorraga harjuma hakata ja sobilikke strateegiaid otsida. Sest nagu ma olen ka varem öelnud, on pinge koos õige strateegiaga minu edu võti. Ehkki võistlusnädala hakul teadsin, et tahan lahkuda vähemalt ühe medaliga, siis ärge saage valesti aru – see oli see pinge tekitamise allikas, strateegiaks oli ikkagi keskenduda vaid ideaalse soorituse tegemisele.

28166945_1778100598886995_5415090609179118698_n
Foto: IOF/Donatas Lazauskas

Ma arvan, et ma sain sellega päris kenasti hakkama. Enne sprinti olin ma tegelikult päris närvis ja naljakal kombel veetsin enne võistlust voodis mitu tundi ärkvel enne kui lõpuks magama jäin. Ma ei mäleta, millal see viimati enne võistlust juhtunud oleks. Aga sellest polnud midagi, üks kehvasti magatud öö ei vähenda mu sooritusvõimet kui võistlustele eelnevad kuud ja nädalad on läinud hästi.

28279631_1572401686149036_4769258485176936733_n
Foto: Reigo Teervalt

Sprint võttis mult päris palju pingeid maha. Hõbemedal. Sel hetkel ei olnud mul erilist vahet, et kaotus võitjale kogunes päris suureks, et tegin mõned kehvad teevalikud ja ideaalsest sõidust jäi asi kaugele. Täna olid sekundid minu poolel, sest neli sekundit kauem võisteldes oleks ma olnud õnnetu neljas ning kogu võistlusnädal oleks võinud võtta hoopis teise pöörde.

Ma olin päris õnnelik, et päev pärast sprinti ei alanud mitte kohe jälitussõit, vaid sprinditeade. Ma arvan, et ma olin tol hetkel enda hõbemedaliga liiga rahulolev, et jälitussõidule agressiivselt peale minna. See olukord on kindlasti asi, mille kallal tuleviku mõttes vaja vaeva näha on, kuid las ta nüüd olla. Sprinditeade. See on minu arust üks lahedamaid suusa-o distantse üldse ning sprinditeate nimel olen ma alati valmis endast maksimum andma.

Sprinditeate puhul mõjutavad tulemust ka väikesed eksimused ning kui lühikese võistluse käigus tuleb sisse suur viga nagu meie tiimil sel korral, siis pole enam võimalust kaotatud aega heastada.

Ma mäletan väga hästi üht täiesti suvalist ja praktiliselt tähtsusetut esimese lume sprinditeate võistlust Soomes mitu aastat tagasi, kus ma tegin esimeses vahetuses 2-3 minutit viga ja sellelt võistluselt saadud pettumus oli suurem kui mõne MMi kehva sõidu järgselt saadu. Ehkki tegu oli tõesti treeningvõistlusega, kus midagi suurt mängus polnud, siis tekkis mul edaspidi sprinditeadete osas nii suur aukartus, et ma hakkasin põhjalikult analüüsima, kuidas esimeses vahetuses hästi sõitmise mõistatust lahendada. Ma pole enam kunagi hiljem sprinditeadetes samamoodi ära eksinud ja mõned eelnimetatud sõidu järgsed sprinditeated olid parimad mida ma üldse teinud olen.

Ma ei õpi kindlasti kõikidest oma vigadest, aga ma õpin mõndadest neist. Võib-olla oli see Kevini jaoks üks “mõni”, ja sellisel juhul oli see sprinditeade juba neid vigu väärt.

Foto: Reigo Teervalt
Foto: Reigo Teervalt

Sprinditeade ja puhkepäev andsid piisavalt aega, et jälitussõiduks valmis olla.  See oli väga-väga lahe päev, kuna võistlus toimus Eesti 100. sünnipäeval ja kogu tiim oli selleks maksimaalselt valmis. Meil olid lipud põskedel, nagu tavaliselt teatevõistluste ajal; meil olid EV100 õhupallid, mis ei saanud küll kellelegi märkamatuks jääda, kuna me tegime isegi soojendussõitu õhupallid küljes; meil olid Eesti lipuvärvides lipsud juustes ja ma arvan, et me olime kõik valmis nii hästi võistlema kui veel võimalik.

Minu jaoks oli korralik väljakutse võistluseks head õiget strateegiat ja häälestust luua, sest mida ma esialgu nägin oli see, et minu taga stardivad mõnesekundiliste vahedega tugevad venelannad ja poole minuti sees kokku üheksa tüdrukut, kes sprindis tugeva soorituse tegid. Kui aus olla, siis see hirmutas natuke, sest ma tundsin end jälitatava rollis. Võib-olla oli see EV100, mis mind võimestas, aga stardijoonele astusin ma ometigi teadmisega, et kõik need teised, kes minu selja taga stardivad, arvavad, et mina olen tugev ja neil oli selleks ka põhjus, kuna mina olin sprindis teine ja kõikidest tagapool startinutest kiirem. Nii et kui nad tahavad mulle järele jõuda ja mööda saada, siis toredat proovimist. Mina seadsin pilgu ettepoole ja see 30 sekundit, mis ma sprindi võitjast hiljem startisin, ei tundunudki enam kuigi suur vahe.

Jälitussõit oli täiega lahe võistlus, sest esiteks oli rada väga huvitav ja teiseks pole ma võib-olla veel kunagi varem ühisstardiga sõidus nii enda sooritusele keskendunud olnud kui nüüd. Ma nägin konkurente päris tihti, aga kuna ma ju ei tea, kuhu nad lähevad või mida nad mõtlevad, siis ei pööranud ma neile ka eriti palju tähelepanu. Ma alustasin agressiivselt ja suurendasin vahet tagantpoolt startijatega. Raja lõpuosas, kus ma sain aru, et sõidan kindlalt taas hõbemedali positsioonil, lasin ma hoo pisut vaiksemaks ja keskendusin kindlale kaardilugemisele. Teine hõbemedal ei maitsenud hästi mitte enam medali enda, vaid soorituse pärast.

pursuit-map

Ühisstardiga lühirajal katsusin ma teha kõike samamoodi nagu jälitussõiduski ning laias laastus see ka õnnestus. Ma alustasin agressiivselt, tegin alati enda teevalikud ja tehnilisest küljest sõitsin sujuva ja veatu sõidu. Ma olen väga uhke selle üle, et jäin alati enda teevalikutele kindlaks ja julgesin eelmise kolme päeva võitjaga koos olles erineva teevaliku teha. Lühirajal olin ma ehk kõige lähemal kullale, kuid selge oli see, et Anna suusatas minust kiiremini ning selleks, et ühel päeval kulda võita, oleks tema pidanud ebaõnnestuma. 

Foto: Reigo Teervalt
Foto: Reigo Teervalt

Kõik eelnev oli ülevaade minu sooritustest ja mõtetest tudengite MMi ajal, aga millest ma veel rääkinud pole on see, kui hea ja tore oli võistelda Eestis nii lahedatel võistlustel. Ma arvan, et Haanja on suusaorienteerumise võistlusteks väga hea koht ning lumeolud võistluse ajal olid lihtsalt super mõnusad. Ausalt, selliseid võistluseid ei ole palju, kus suusad ühtegi kriimu ei saa ja võistluse ajal kaardilt silmi tõstes ja ringi vaadates pähe torgatab, et issand, see koht siin on küll nii ilus, et kui mul praegu võistlus käsil poleks, siis hea meelega jääks seisma ja naudiks natuke kauem. Ma parem ei hakka arvamagi, kui palju üksnes radade ettevalmistus aega ja jõudu võib võtta, lisaks kõigele muule, mis võistluse korralduse juurde käib. Võistlustest on nüüdseks küll juba omajagu aega möödas, aga ma tahan omalt poolt kõikidele korraldajatele ja vabatahtlikele, kes mu blogi lugema juhtuvad, suured tänusõnad saata. Mina ja kõik teised sportlased, või vähemalt need, kellega ma rääkima juhtusin, nautisime võistlusnädalat väga ja seda nii suurte kui väikeste asjade pärast nagu näiteks ilus võistluskeskuse ülesehitus, huvitavad rajad, lahedad pildid ja videokokkuvõtted, suur soojendusala, hea stardikorraldus, kiired tulemused, õiged punktinumbrid, maitsev lõuna- ja õhtusöök, sõbralikud vabatahtlikud, GPS-jälgimise võimalus võistluskeskuses, äge avamistseremoonia, väärikad autasustamised, täpsel ajal väljuvad bussid ja palju palju muud.

Suur tänu ka kõikidele õnnitlejatele ja kaasaelajatele. Mina olen enda nädalaga rahul ja mul on hea meel, et suutsin enda elu viimasel tudengite MMil võistlustest maksimumi võtta.

Lisa kommentaar

WordPress spam blocked by CleanTalk.