Ski-O Tour 2017

img_5108

Sel aastal osalesin ma esimest korda Ski-O Touril, mis on alates 2009. aastast Kesk-Euroopas toimuv 6 võistluspäevaga rahvusvaheline suusa-o võistlus. Suusaorienteerumises kehtib üsna omapärane süsteem, mille põhjal on paaritud aastad MM-i aastad, mil MK etappe ei toimu ning paarisarvulised aastad MK-aastad, mil MM-i ei toimu (muutub alates 2020. aastast). Lisaks toimub igal aastal Euroopa MV. Selleks, et paaritutel aastatel (nagu näiteks nüüd) ei jääks kalender liiga lahjaks ning enne tiitlivõistlusi oleks võimalik mõnel kõrge konkurentsiga võistlusel WRE punkte koguda, hakatigi paaritutel aastatel korraldama Tour de Ski-st inspireeritud mitmepäevast võistlust, kus saavad osaleda ka mittekoondislased. Niisiis Ski-O Tour. Väga tore, sest kellele  ei meeldiks jaanuaris Kesk-Euroopas suusaorienteeruda?!?

Minek oli planeeritud juba varakult, reisiseltskonnaks Doris, Mattis ja Caius. Eestlased olid tuuril väga hästi esindatud, kuna esimestel etappidel osalesid ka Rimmo ja Kaisa. Lumeoludega oli keeruline, nagu ikka – nädal enne võistlust olid kõik maastikud rohelised, paar päeva enne hakkas sadama ning siis ei tahtnud sadu lõppeda, nii et viimased päevad võistlesime suures lumetormis.

Sel aastal oli võistlejaterivi üsna napp. Nii meeste kui naiste maailma edetabeli eesots oli küll kohal ning konkurents tugev, kuid kindlasti vähendas osavõtjate arvu samal ajal toimuvad Soome katsevõistlused, kus osalesid ka paljud rootslased. 

skiotour-grupipilt
Treening enne esimest etappi. Meie reisiseltskond: Caius, Doris, mina, Mattis

Enesetunne enne tuuri

Pärast detsembri alguses toimunud lumelaagrit tundsin pikka aega väsimust ning seega lasin treeningkoormused hästi alla. Päev päeva haaval umbes tunniseid suusaotsi tehes tundsin, et normaalne tunne hakkab tagasi tulema, kuid jõulude ajal jäin koos kogu perega viirushaigusesse, mis viis mind terveks nädalaks diivanile teleka ette… Vahetult enne ärasõitu saime Dorisega terveks ja igaks juhuks käisime ka perearsti juures vereanalüüse tegemas, et olla kindlad, et tuurile minnes mingit põletikku kehas pole. Õnneks olid vereanalüüsid korras ja 4. jaanuaril alustasime sõitu Šveitsi suunas.

Eks tunded ja ootused olid kahetised – ühest küljest ootasin tuuri väga, kuna suusaorienteerumine ikka ju. Samas olin ma enda enesetunde osas üsna skeptiline, kuna mu viimane võistlus ja üleüldse kiire treening toimus enam kui kuu aega tagasi! Raske on siit mingit vormi oodata.

Eesmärgid ja tulemused

Seadsin endale eesmärgiks keskenduda korralikult tuuri igaks etapiks ning sõita motiveeritult isegi siis kui väga raskeks läheb ja/või tunnen nagu võistleks viimase koha peale. Selleks, et igaks etapiks keskenduda, seadsin ka igaks päevaks väikesed eesmärgid, mille täitmist hiljem analüüsisin. Selles valguses olen tuuriga rahul, kuna suutsin tõepoolest iga võistluse eel ja ajal motivatsiooni kõrgel hoida ning omaette saavutus on ka see, et tuuri üleüldse lõpuni sõitsin (paljud tühistati, mõned jäid haigeks jne). Kaotused võitjale olid mõnel päeval küll lausa jahmatavalt suured, kuid ju see olukord siis selline ongi. Olen väga rahul, et ei jäänud ühelgi päeval tulemuste üle nukrutsema, vaid tegin igast sõidust omad järeldused ja proovisin järgmisel päeval paremini.

Räägin ka natuke lähemalt võistluspäevadest, mis pakkusid iga kord väga omapäraseid ja kohati ka erakordseid kogemusi.

Davosi etapid (Šveits), u 1500m kõrgusel merepinnast

Veel mõni päev enne tuuri algust polnud Davosis lumest jälgegi. Korraldajad olid valmis kasutusele võtma Pischa varumaastikku Davosi lähedal, mis asub 2500m kõrgusel merepinnast ning mille puhul oleks olnud vist kõige kõrgemal toimunud suusa-o võistlusega üldse. Juhtus aga nii, et lumi siiski tuli ning see muutis Pischal võistluste korraldamise võimatuks (god thanks) – seal oli lihtsalt nii hull lumetorm, et suusaliftide töö peatati ning korraldajad pidid 1-2 päeva ootama, et üldse enda rajamasinaid alla toimetada. Kuuldavasti pidid nad ka siis 3 tundi saane lumest välja kaevama. Igatahes – võistlused toodi tagasi Davosi. Mitte küll täitsa kuulsate murdmaasuusaradade ümbrusesse, vaid u 5km eemale.  

Esimeseks distantsiks oli ühisstardist tavarada, mida iseloomustas palju uisuradu mööda sõitu ja ka üsna palju peast sõitu, kuna kaks sõidetud ringi kattusid suures ulatuses. Siiski oli ka huvitavamaid osasid ja 1-2 huvitavat teevalikut. Minu eesmärgiks oli alustada pigem rahulikult – elada kaarti sisse; aru saada, kuidas keha kõrgusele ja pingutusele reageerib ning jagada jõudu jätkusuutlikult. Olen rahul enda tehnilise sooritusega, kuna vigu ma ei teinud. Füüsiliselt sõitsin raja esimesed kaks kolmandikku üsna kenasti, kuid lõpuosas väsisin täielikult ära – lihased olid lihtsalt täiesti tühjad. Kahjuks jäin ka enda rajale võetud HoneyPower geeli võtmisega u 10min hiljaks – olin selleks ajaks juba ära väsinud. Võitlesin aga lõpuni ja olen sellega rahul.

sot1_59_20170113_1135169352
Tuuri esimene etapp. Foto autor Martin Jörg

Järgmisel päeval võistlesime eraldistardist lühirajal, mis oli minu arust üks lahedamaid radu tuuril. Tehniliselt oli rada kõvasti huvitavam kui eelmisel päeval, lund oli piisavalt ja suusaradade kvaliteet hea. Jällegi väsisin ma raja teises pooles füüsiliselt ära, kuid üldiselt sain positiivse emotsiooni. Kahjuks pidin tõdema, et vähese kaarditreeningu tõttu on planšetilt kaardi lugemine aeglasem ja konarlikum kui võiks.

image-30
Lühirada

Fideriser Heuberge etapid (Šveits), 2000-2200m kõrgusel merepinnast

Pärast esimest puhkepäeva jätkus tuur 2000m kõrgusel Fideris Heuberge maastikul ja tegu on kindlasti kõige meeldejäävamate etappidega sellel tuuril. Võistluspaika viisid kohalikud bussid, kuna enda autodega sinna ei lastud. Mõlemal päeval oli starti 400 meetrit, kuid selle läbimiseks pidi vähemalt 10 minutit varuma, kuna start oli võistluskeskusest pea 100m kõrgemal! 

Esimesel päeval oli kavas sprint, kuid nii ebasprindilikku sprinti ma veel sõitnud polegi. Laias laastus võis jagada raja kaheks: ülesmäge ja allamäge. Ja mitte mingid lauged künkad, vaid… isegi šveitslased kutsusid neid mägedeks. Raja esimene pool oligi (minu jaoks) praktiliselt 17min järjest kitsaid radu mööda ülesmäge sõitmist – mingist sprinditempost ei olnud siin juttugi. Pärast seda hullult rasket osa algas aga veel hullem osa, kuna nüüd pidi kõik need 180 tõusumeetrit + starti ronitud 95 tõusumeetrit ka alla sõitma. Oi see oli alles kogemus! Tasub veel seda ka mainida, et värske lume all oli tugev koorik, nii et sõita sai praktiliselt igal pool. 

Päeva tipphetk oli see, et ühel allamäge etapil oli mul päeva parim etapiaeg. Tegu oli etapiga, kus mul läks hoog lihtsalt nii suureks, et teadsin, et kui pidurdada proovin, siis kukun kindlasti lumme (ja kaotan kuskil pool minutit, võib-olla murran ka varustust). Niisiis ei jäänud üle muud kui kui lihtsalt enesekindlalt suusad sirged hoida ja loota, et jään püsti. Seekord õnnestus. Üldiselt ma väga julge laskuja ei ole, üsna keskpärane.

Pärast Heuberge teist võistluspäeva käisin GoProga lõdvestussõidul ja filmisin üht osa laskumisest. Võistluse ajal oli adrenaliin kõrge ja kiirused kindlasti veel suuremad 🙂  

Pärast eelnevalt kirjeldatud sprinti oli natuke kõhe mõelda, et järgmisel päeval tuleb samal maastikul uus võistlus, aga umbes poole pikem. Kui raskeks võib üks võistlus üldse minna? Mõistan, et raskusastme määrab tempo, aga kui juba sprindis sõitsin ma pikki tõuse sellise aeglasevõitu tavaraja tempoga, siis mis käigu ma nüüd sisse panen?!? Olgu, tegelikult ma väga palju ei muretsenud ja enne jälitussõitu oli mu tuju päris hea. Õnneks vedas meil ka ilmaga, sest taevas paistis päike ja kõik oli superilus. Distantsiks oli lühiraja pikkusega jälitussõit, mille stardijärjestus lähtus eelmise päeva sprindist. Liidrid olid küll absoluutselt püüdmatutes kaugustes, kuid minu ees ja taga startisid u 1-minutilise vahemaaga rootslane ja bulgaarlane. Rada oli minu arvamuse kohaselt väga huvitav! Raske muidugi ka, aga tõusud ja laskumised olid rajal ühtlasemalt jaotunud ning kasutusel oli ka veidi laugem osa. Raja ülesehitus oli ka minu arust hästi lahendatud – jälitussõidud kipuvad tihti olema üksteise taga suusatamised (eriti sellistel maastikel, kus inimesi on mitmesaja meetri kaugusele näha), kuid kahe liblikaga toimus nii hea võistlejate hajutamine, et mina pidin vähemalt kogu aeg ise orienteeruma. Tehniliselt mitte ideaalne sooritus – kolme punkti tegin väikse vea (liiga palju!!!), kuid finišis oli mul igatahes tuju hea! Proportsionaalselt kujunes mul kaotus võitjale palju väiksemaks kui eelmise päeva sprindis, mis on ka omaette hea saavutus. 

image-34

Pärast nelja võistluspäeva ootas meid ees teine puhkepäev, mille käigus pidime me ka enda majutuskohta vahetama ja Austriasse kolima. Juba reisi alguses olime plaaninud, et külastame ka Liechtensteini, kus keegi meist varem käinud polnud (PS! Algselt olid tuuri kaks etappi just Liechtensteini planeeritud!). Kuna meie sõidumarsruudi lähedusse jäid sealsed suusarajad, tegime kindla otsuse puhkepäeva kerge treeningu just Liechtensteinis teha. Olin endamisi väga rõõmus, et praegune reisiseltskond minu Liechtensteini külastamise vaimustust jagas, sest kui ma varasemalt Šveitsis olles Gionile ütlesin, et tahaks Vaduzis käia, siis ta vaatas mind tõesõna täieliku hämmingu ja arusaamatusega, kuna tema arust pidavat Liechtenstein olema lihtsalt üks (igav) Šveitsi väike kanton, mis on millegipärast teise riiginimega. Ja seda arvamust ei omanud vaid tema, vaid ka kogu ülejäänud šveitslaste tiim, kui nad kuulsid, et eestlased ja ka rootslased soovivad väga Liechtensteinist läbi sõita. See olevat nende jaoks umbes sama naljakas kui et mõni šveitslane avaldaks Eestit külastades ülimat soovi näiteks Räpina minna (mitte et Räpinal midagi viga oleks, aga noh…. you get the point). Meie aga tahtsime igal juhul oma linnukest kirja saada. Kui nüüd aus olla, siis ega me tõesti Liechtensteini ja Šveitsi vahel suurt erinevust näinud (sama raha, liiklusmärgid, keel, loodus jm), aga suusarajad olid igatahes mõnusad!

Sulzbergi etapid (Austria), 1000m kõrgusel merepinnast

Kaks viimast võistluspäeva olid ees ning väsimus hakkas juba kehasse tulema. Tegelikult olin ma siiani positiivselt üllatunud, kuna raskete võistluspäevade järgselt ei tundnudki eriti suurt väsimust. Viimased etapid viisid meid Sulzbergi, vaid 1000m kõrgusele merepinnast, mis tähendab, et kõrgus ei tohiks enam erilist mõju avaldada.

Esimeseks distantsiks Austrias oli (eraldistardist) tavarada, mida ma ootasin hea meelega, kuna minu arust on eraldistardist tavarada üks lahedamaid distantse üldse. Kahjuks on võimalusi neid sõita järjest vähemaks jäänud, kuna enamus tavaradu on ühisstardist, mis muudab oluliselt tavaraja ülesehitust ja olemust. See tavarada oli aga jällegi täiesti omaette kogemus, kuna hommikust alates möllas väljas ringi hull lumetorm. Ja see hull lumetorm tähendaski hullu lumetormi, mis omakorda tähendas seda, et lagendikelt kadusid kõik suusarajad, sh laiad uisurajad. Raja teisest poolest alates polnud need  isegi enam aimatavad, vaid kõik oli täiesti valge, täiesti hullu lume ja udu sees. Õnneks oli uue paksu lumekihi all tugev koorik, nii et põhimõtteliselt oli tegu minu esimese kompass-suusaorienteerumisega, kui välja jätta see fakt, et kompassi mul kaasas polnudki. Orienteeruda sai metsatukkade põhjal, põhimõtteliselt käis see nii: ok, seal kaugel on mingi tumedam kogu, see on vist metsatukk ja seal metsatuka juures on mul punkt. Ja siis lihtsalt otse üle põldude, lumi täiega näkku tuiskamas. Tegelt oli päris lahe. Jällegi omaette kogemus, aga päris lahe. 

 

image-35
Naiste tavaraja kaart.

Ning seejärel viimane võistluspäev. Kuues võistlus kaheksa päeva jooksul. Üllatamata ei jätnud seegi. Eelmise päeva lumesadu jätkus öösel ning hommikul. Täielik lumeuputus. Korraldajad olid alates 5 hommikul metsas, kuid nii kui olid rajad sisse sõitnud, need ka kadusid. Koorik oli jäänud paksu lumekihi alla, nii et ilma radadeta võistlus poleks mõeldav olnud – tegu oleks olnud täieliku sumpamisega. Võistlusplaanis oli jälitussõit kogu tuuri tulemuste põhjal, kuid mõni hetk enne esimese naise metsa minekut tuli teade, et start lükatakse edasi. Kui kauaks, seda ei tea keegi. Umbes poole tunni pärast tuli teade, et võistlusformaadiks on ühisstart ja rada on lühendatud. Kui lühikeseks, seda ei tea keegi. Start antakse tunni aja pärast. 

Võistlejate jaoks ei olnud tegu kindlasti mõnusa lahendusega, kuna olime ju soojenduse teinud, juba soojendusriided seljast heitnud, uut start oodates 30min soojendanud/oodanud ning nüüd pidime veel tund aega ootama. Mis seal siis ikka, panime kuivad riided selga ja ootasime. Mehed startisid 10min varem, seejärel naised. Stardis anti kõigile kätte ühesugune kaart, ilma numbriteta – selge, hajutust ei ole. Õnneks oli ilm selginenud ja sadu lõppenud. Endiselt polnud teada, kas lühendatud rada on 15 minutit, 30 minutit, 45 minutit? Mina olin üsna positiivses tujus ja ei lasknud eelneval segadusel ennast väga palju häirida. Tuleb, mis tuleb. Kõigeks peab valmis olema.

Võistlus ise oli minu arust päris lahe. Jah, oli küll üksteise taga sõitmine, aga rajad olid väga hea kvaliteediga, ilm oli ilusaks läinud ja rada ka huvitav. Enesetunne oli täitsa okei, aga liidrid sõitsid sellegipoolest kiirema tempoga – jäin maha. Kui raja algusosas võisin üsna julgelt kaardilugemise tagaplaanile jätta ja pigem suusatamisele keskenduda, siis umbes poole raja pealt pidin ikka ise kaarti lugema. Rada oli lühike, võitja aeg alla 20 minuti. Kuuenda võistluspäeva tulemused siiski tuuri üldarvestusse ei läinud. Minu arust oli kokkuvõttes üsna lahe võistlus, kuigi arvamusi oli erinevaid. Muidugi oleks olnud ehk paremaid viise, kuidas antud olukorda lahendada. 

sot1_70_20170113_1894571350

Sellega tänavune Ski-O Tour lõppeski. Suusaorienteerumisvõistluste korraldamine, eriti ekstreemsete ilmastikuoludega, pole üldse lihtne ülesanne ning seega tahan tunnustada korraldajaid, kes endast parima andsid ja kõigest hoolimata meile toredad võistlused korraldasid. Tänks ka reisiseltskonnale mõnusa tripi eest ning muidugi  suur tänu sponsoritele, kes võistlustel osalemise üldse võimalikuks tegid: Värska Originaal, Paldiski Sadamad, Põlva Tarbijate Ühistu, HoneyPower, Exel. 

Tulemused ja muu on leitavad võistluste kodulehelt (link)!

Lisa kommentaar

WordPress spam blocked by CleanTalk.