Throwback: EYSOC 2008 ehk Daisy esimesed tiitlivõistlused Bulgaarias

imgp5400_preview

On aasta 2018 ja hetkel istun ma Müncheni lennujaamas, poolel teel Bulgaariasse, kus algavad juba ülehomme minu selle hooaja tähtsaimad võistlused – Euroopa meistrivõistlused suusaorienteerumises.

Olen küll vaid 24 ning vanuse poolest kindlasti mitte veteransportlane, kuid ise pean ma end suusaorienteerumise maastikul juba päris kogenuks. Näiteks Euroopa meistrivõistlustele minnes, kui nüüd koondise taustajõud välja jätta, olen ma Eesti koondises kindlasti kõige kogenum, st kõige rohkematel suusa-o (tiitli)võistlustel osalenud sportlane. Natuke naljakas isegi, kuna minu esimesed tiitlivõistlused ei tundu üldse nii kaua aega tagasi olevat. Saabuv EM pöördub tagasi Bulgaariasse, kust sai ka alguse minu rahvusvaheliste võistluste teekond. Sellest inspireerituna otsustasin ma ka enda esimeste tiitlivõistluste kogemused kirja panna. Mälestused on põnevad ning omamoodi õpetlikud. 

Veebruar 2008 – Bulgaaria, Dospat

Ega ma päris hästi ei mäleta, kuidas mind Eesti koondisesse valiti. Olin siis kõigest 14-aastane ning ilmselgelt pisut noor, et N17 klassis rahvusvahelisel tasemel edukalt võistelda. Sel ajal polnud aga kuigi palju teisi minuvanuseid tüdrukuid, kes suusaorienteerumist oleks teinud ning Eesti võistlustel olin ma igatahes oma vanuseklassi parim. Kuulusin ka orienteerumisjooksu Eesti koondisesse ning talvel võistlesin tihti murdmaasuusatamise võistlustel, kus ma ka üldse väga kehv ei olnud. Suusaorienteerumisega olin alustanud vaid mõned aastad tagasi ning nendest “varasematest” aegadest mäletan kõige paremini sõnu, mis ma isale mingite võistluste järgselt köögilaua taga ütlesin: “ma ei saa aru, kuidas suusaorienteerumises üldse võimalik viga on teha???”. 

Vot ega ma ei mäletagi, mis mind nende sõnadeni viis, kuid nende põhjal võiks ju järeldada, et kas ma a) olin suusaorienteerumise jaoks loodud või b) noor ja sinisilmne ja kogenematu. Nagu noorte Euroopa meistrivõistlused Bulgaarias näitasid, siis pigem noor ja kogenematu. 

imgp5464_preview
Tegu oli esimese korraga elus, kui lasin endal silmaalused mustaks võõbata. Ega ise ka väga hästi ei teadnud, et miks, aga kõigil teistel olid. 😉 Silmaalused võõbatakse mustaks tavaliselt mägedes võisteldes, kus paistab ere päike. Kuna päikseprillide kandmine raskendab tihti kaardilugemist, siis tehakse silmaalused mustaks, et päike nii hullult silma ei paistaks ja põskedelt ei peegelduks.

Sprint

Esimeseks võistluspäevaks oli sprint. Kuna tol ajal MN17 vanuseklassi arvestuses sprinti ja teatevõistlust ei toimunud, pidin startima koos naisjuunioridega. See tähendab, et kuni 7 aastat vanemate tüdrukutega! Ega ma selleks võistluseks mingeid ootusi ei seadnud ning läksin vaid uurima, et kuidas see tiitlivõistlustel suusaorienteerumine käib. 

EOLi arhiivides sorades leidsin sprindist sellise uudise:

Bulgaarias, Dospati linnakese ümbruses algas täna üks suusaorienteerujate hooaja tähtsamaid võistlusi. Ühekorraga peetakse täiskasvanute järjekordsed MK-etapid, juunioride MM- ja noorte EM-võistlused. Esimesel võistluspäeval selgitati juunioride ja täiskasvanute seas parimad sprindiradadel. Kuna võistluspaik asub ligi 1700 m kõrgusel merepinnast ja Eesti koondis viibib seal alles teist päeva, siis jätsid koondise esindaja Kuno Rooba sõnul aklimatiseerumisraskused keskmäestikuga oma pitseri kõigi koondislaste esinemisele. Lume- ja ilmastikuolud seevastu on suurepärased, sprint peeti maha päikesepaistes ja 5-6 külmakraadiga. LINK uudise jätkuks.

Vot kõrgusega seotud raskusi ma ei mäleta, aga kuna ma viibisin esimest korda elus mägedes, siis olin ma võistluspaika jõudes ülimalt üllatunud, et kuigi võistlusmaastikul oli lund päris palju, siis olid päiksepoolsed nõlvad lumest täiesti puhtad. Päike paistis, ilm oli soe ja tuju hea.

Sprindis tegin vaat et enda võistlusnädala kõige parema soorituse – sain 57 osaleja seas 37. koha. Ega ma sellest sprindist muud ei mäletagi. Tegin hea, veatu sõidu – igav ju. Võistlusnädal jätkus palju huvitavamalt.

imgp5388_preview
Selline oli vaatepilt võistluskeskusesse saabumise järel bussist maha hüpates – aga kus on lumi???

Tavarada

Tavarada kindlasti nii “igavalt” ei kulgenud ja ega ma ei oskagi seletada, miks. Võib-olla mängis rolli eelmisel päeval tehtud hea sõit või hoopis see, et võistlesin nüüd enda vanuseklassis ning seadsin seega ka endale suuremad ootused. Võib-olla olin lihtsalt kõigest ümber toimuvast nii elevil, et jätsin keskendumise tagaplaanile. Igatahes on see üks naljakaim suusaorienteerumise kogemus mu elus ning räägin seda hea meelega ka teistele. Tegu oli eraldistardist võistlusega ning start asus ühes suures laiade uisuradade ristmikus (vt allpool olevat kaarti). Mingil põhjusel võtsin ma stardis endale kaardi 180 kraadi valesti ette ning edasine on juba aimatav…

Niisiis tegin ma enda elu esimesel N17 vanuseklassi tiitlivõistluse stardil esimesse punkti kümme minutit viga. Ning mitte lihtsalt viga, vaid põhimõtteliselt tegin ma selle vea võistluskeskuses. Mäletan, et vahepeal passisin viimase punkti juures, aga ei saanud aru, et see on viimane punkt. Selle peale ka ei tulnud, et starti tagasi minna ja kas või mitu minutit hiljem startinud konkurendile “sappa võtta”. Käisin ära eelviimase punkti piirkonnas ja püüdsin kaarti ja maastikku klapitada. Ei tulnud välja. Noh, lõpuks ikkagi tuli – 10 minutit hiljem. Soojendus tehtud, alustasin õiget võistlust. Edasist ma enam ei mäletagi – ju siis oli jälle “igav”. N17 vanuseklasi võitis tol päeval Tove Alexandersson – nagu midagi polekski muutunud. Mina sain hoolimata enda põnevat veast 16. koha. Pean aga ära märkima selle, et tol ajal oli N17 vanuseklassi tase kindlasti nõrgem kui praegu – näiteks ei osalenud N17 klassis ühtegi norrakat.

Nii palju siis sellest, et suusaorienteerumises ei saa viga teha. Kui ma nüüd 10 aastat hiljem analüüsima hakkan, siis võib-olla seetõttu veniski viga 10-minutiliseks! Akki ma tõepoolest polnudki varem ühtegi korralikku viga teinud ning ei osanud seetõttu ka veaolukorras sobilikult käituda?!?

 
jwsoc-2008-tava-ring-1dospat
Kahjuks ei ole mul hetkel käepärast N17 vanuseklassi võistluskaarte. Maastikust annab aga ka aimu meesjuunioride tavaraja kaart. Tegu oli eraldistardist mitmeringilise võistlusega.

Lühirada

Pärast puhkepäeva jätkus EM lühirajaga. Mäletan sellest stardist peamiselt kahte asja: esiteks seda, et lühiraja eelsel koosolekul andis koondise esindaja Kuno mulle kompassi pihku, et tavarajal tehtud viga enam ei korduks. Teiseks mäletan seda, et lühiraja päeval möllas väljas meeletu lumetuisk. Võistlused lükati esialgu tunnike (mõned tunnid?) edasi, kuid siis tuisk taandus pisut ja võisime starti minna. Mäletan, et stardikoridoris hoidis üks (vene koondise?) treener mul sooja tekki peal, et ma ennast ära ei külmetaks. Raja osas mäletan ma omakorda kahte asja: esiteks seda, et esimesse punkti oli vaja sõita üle järve (vt kaarti), kuid lumetuisu tõttu polnud järvel enam ühtki suusarada alles. Teiseks mäletan seda, et vaatasin vist igas teises ristis kompassi… heheh.

jwsoc-2008-luhirada2-dospat
Kahjuks ei ole mul hetkel käepärast N17 klassi võistluskaarti. Võistlusmaastikust annab aga aimu ka meesjuunioride lühiraja kaart.

Teade

Viimaseks võistlusdistantsiks oli teade, mida mina sõitsin N20 vanuseklassis koos Piibe Tammemäe ja Mirjam Raubaga. Ega ma rohkemat ei mäletagi, kui et tegin enda kohta väga hea sõidu ja jäin finišis megalt rahule. Tulemuste põhjal saime me 11 riigi seas 7. koha, mis pole üldsegi paha. 


Ehkki olin ka elu jooksul mõned korrad Soomes võistelnud, oli siiski tegu minu esimese korraliku rahvusvahelise suusa-o võistlusega. Mäletan hästi, kuidas need võistlused mulle motivatsiooni andsid, kuna ma tundsin end terve nädala vältel kui üks kobake kõikide teiste tugevate keskel. Polnud mul ei Eesti koondise riideid ega osanud muud teha kui suu ammuli ringi vaadata, et mida kõik teised teevad. Kiiremad naisjuuniorid tuiskasid minust radadel mööda ning kui mõni mees juhtus vastu tulema, siis hüppasin hea meelega lumehange, et ta mööda lasta. See ei heidutanud mind aga kuigi palju, sest teadsin, et palju aastaid noorte- ja juunioride klassis on veel ees ning mina tahan ka tugevaks saada! 

Kui ma nüüd kõrvaltvaataja pilguga enda esimese tiitlivõistluse sooritusi vaatan, siis kuigi lootustandvad need küll ei olnud. Olin küll veel noor ning sprindis ja teatevõistlusel tegin täitsa korralikud sooritused, aga tava- ja lühirajal põrusin korralikult – osata 10 minutit võistluskeskuses viga teha on korralik katsumus ka täiesti algajale! Võtan siit enesekindlust kaasa ka saabuvateks Euroopa meistrivõistlusteks – kümne aastaga olen jõudnud tüdrukust, kes teeb esimesse punkti kümme minutit viga sportlaseni, kellel on ette näidata medal juunioride MMilt ja poodiumikoht MK etapilt. Euroopa MV-lt on parimateks kohtadeks siiani sprindi 9. koht ning sprinditeate ja teatevõistluse 5. koht. Kohaliseks eesmärgiks ei saa olla midagi muud kui tulemuste parandamine. Kerge see olema ei saa, kuid miks mitte võimalik. 

Võistlustel saab silma peal hoida:

Võistluste kodulehekülg

IOF live orienteering (võistluste ülekanded)

Programm:

3. veebruar – sprint
4. veebruar – sprinditeade
5. veebruar – tavarada
7. veebruar – lühirada
8. veebruar – teade

 

Lisa kommentaar

WordPress spam blocked by CleanTalk.