Üliõpilaste MM

Ajaloo esimesed suusaorienteerumise üliõpilaste maailmameistrivõistlused olid täielik success. Korralduse, võistlusradade ja atmosfääri poolest ning minule ka tulemuste osas. Võidetud pronksmedal ei jäta kahtlustki, et kolm ja pool aastat Tartu Ülikoolis on end lõpuks ära tasunud. 😀

Olen võistlusreisilt tagasi ja niiii tänulik võimaluse üle maailmas ringi reisida, enda lemmikspordialal võistelda, laheda tiimiga koos olla ja nii paljusid toredaid välismaa sõpru kohata. Kes oleks arvanud, et see hooaeg – raske nagu ta on, nii positiivseks kujuneb.
Eks ta ole, et võistlustelt olid hästi paljud tugevad (isegi tudengitest) naised puudu ja tudengite MMi pronksmedalit ei ole mõtet liialt ületähtsustada, aga ma ei saa midagi parata – enda laual seda ilusat suusa-o radade kujutistega FISU medalit nähes tuleb iseenesest naeratus suule.

 
Sprindi finišisirge
 
Ega ma seda kohe pärast medalivõitu ei tajunud, aga tegelikult oli sprindis tehtud sooritus täielik ühest ja õigest võimalusest kinnihaaramine. See pole vist enam kellelegi uudis, et mu füüsiline vorm pole sel talvel oma haripunktis (vahele jäänud ettevalmistushooaja tõttu), kuid MMi esimene distants pakkus tingimusi, kus füüsiline vorm ei olnudki väga tähtis. Rajad olid hästi tugevad ja kohati päris jäised, radade võrgustik oli tihe ning nõudis väga kiiret ja sujuvat kaardilugemist. Täielik Daisy rada. Lisaks oli seekordne sprint hästi lühike – vaid 10 minutit, millega ei jõua peaaegu ju äragi väsida! Tähtis faktor oli ka see, et sprint oli MMi esimene distants, mis tähendab, et maastik oli kõigile võõras. Võidab see, kes lisaks kõigele suudab uude väljakutsesse kiiresti ja hästi sisse elada.
 
Võtmeküsimus: kas tulen toime?
 
Olen 8 aasta jooksul juba lugematul hulgal tiitlivõistlustel startinud ning selle aja jooksul korduvalt nendele “täna-on-sinu-võimalus” päevadele vastu astunud. Kogemustepagas ei tundu aga olukorda üldsegi mitte kergemaks tegevat. Iga kord on uus päev, uus väljakutse ning sama vana kõhtu keerlema panev ärevus. Nii ka nüüd, enne iga distantsi tegelikult.
 
 
Õnnelikud tüdrukud pärast sprinti. Mina võitsin pronksi, Evely 4. koha.
 
Sprint ei olnud ideaalne sõit, kahjuks mitte. Tegelikult algas see päris halvasti – segadus kaardi võtmisel viis selleni, et mul polnud stardipiiksu ajal aimugi, kuhu ma pärast K-punkti sõitma pean. Stardisirge jooksul tegin enda teevaliku, kuid kiirustades keerasin valesti ja pidin teevaliku hoo pealt ümber muutma. Olgu, rahu, kõik on hästi! (Oligi – GPSi järgi liikusin liidergrupi eesotsas, vaid vaimne pool sai väike löögi). Punkti oli juba näha, kuid sinna jõudmiseks pidin läbi metsa ühe väikse lõike tegema. Kahjuks oli metsaalune üsna risune ja mu teele jäi üks puujuurikas, mida suure hoo pealt vältida ei jõudnud. Suusad sõitsid selle alt läbi ja mina prantsatasin ninuli lumme. Tõusin püsti, liikusin edasi ja punkti jõudes olin kaotanud juba enam kui 10 sekundit.  Sealt edasi läks sõit nagu üks väga hea sõit ikka – sujuvalt, kiirelt ja veatult. Mõned sekundid kaotasin aega veel aeglasema teevalikuga, kuid raja teise poolega olen ma väga rahul. Ehk siis jah, sain hakkama.
 
Autasustamistseremoonial

 

Järgmistel distantsidel tulid mu nõrgad küljed rohkem välja ning medalilootust poleks olnud ka ülihea sõiduga. Jälitus toimus hästi aeglaste lumeoludega ning ma olin füüsiliselt lihtsalt liiga nõrk parema koha saamiseks. Kui tore, et sprindi tulemuste põhjal kolmandana sain startida ja rada enne ära lõppes kui rohkem tüdrukuid mulle järele jõudis!
Ühisstardist lühirada läks kahjuks natuke aia taha. Olin stardis huvitavaks võistluseks valmis ja raja algus läkski hästi – püsisin liidritega koos, lugesin kindlalt kaarti ja tempo oli täiesti jõukohane. Eks ma sattusin nii mugavustsooni ja tähelepanu kadus 1-2 ristiks. Sain aru küll, et eessõitjad suunduvad teise hajutusse, kuid ei suutnud enda asukohta kiiresti hoo pealt tuvastada. Sealt sai alguse enam kui 3-minutiline viga. Ei mäletagi, millal viimati nii suure vea tegin ning sellises teadmatuses metsas ringi sõites asukohta tuvastada proovisin. Tegelikult oli see päris naljakas. Pärast viga oli muidugi selge, et võitjad on väga pikalt ees ja nüüd jääb üle vaid suusaorienteerumist nautida. Rada oli huvitav ja tunne üllatavalt hea. Finišis ei olnudki eriti pettunud, sest see sõit oli kui “äratuskell” järgmiste võistluste jaoks – vaid mõni sekund kehva keskendumist võib võistluse täiesti tuksi keerata. Tean seda küll, aga eks vahest ongi vaja karmi meeldetuletust. Kindlasti tagab see “äratuskell” ka selle, et järgmise tähtsa võistluse eel see sama kõhtu keerlema paneva ärevus minuni jõuaks.
Sprinditeade oli jällegi tore, ainult et eestlased jäid ikka eestlasteks – teiste tiimidega võistlemise asemel käis meil jälle vaid omavaheline kemplus (see tähendab, et tugevamad tiimid olid pikalt ees, nõrgemad tiimid pikalt taga, Eesti võistkonnad andsid vahetusi alati lähestikku üle).
 
 
Ja läbi see võistlusnädal saigi. Lõputseremoonial oli mul au Eesti esindajana korraldajaid tänada, meie imetoredat Tartut tutvustada ja kõiki 2018. aastal Eestisse ajaloo teisele suusaorienteerumise tudengite MMile kutsuda. Ausõna, pronksmedali võitmise kõrval oli selle kõne edukas pidamine kohe teine asi, mille üle ma uhke olin. Kiita sain isegi rohkem kui medalivõidu järgselt! 😀
 
Aitäh, Ants, Anniki ja Paul, igakülgse toe eest MMil! Aitäh, Anna (Tula Ülikooli tudeng), meie tiimi abistamise ja toreda seltskonna pakkumise eest! Aitäh korraldajatele suurepärase nädala eest! Aitäh Eesti tiimile supertoreda seltskonna eest ja aitäh kõigile kaasaelajatele!
 
Anna-Anniki-Evely-Kaisa-Andres-Rimmo-Daisy-Ants avamistseremoonial
 
 

Lisa kommentaar