Viimased võistlused enne Euroopa MV-d

img_1252

Sel aastal on mul igati vedanud – kuna olen alates augustist Šveitsis elanud, siis olen saanud suusatada rohkem kui varasematel aastatel. Rohkem ja paremates tingimustes, sest näiteks alates detsembrikuust pole ma veel kordagi pidanud kunstlumerajal sõitma! Tingimused siin Šveitsis on olnud lihtsalt super head. Palju lund (vahest liigagi palju) ning palju erinevaid suusaradu.

Ülikooli kõrvalt saavutusspordi tegemine on alati olnud minu jaoks võimalik, kuid see ei tähenda, et  alati lihtne. Eriti nüüd, kui õpin maailma ühes tugevaimas tehnikaülikoolis ETH Zürichis, mis on tõepoolest enda reputatsiooni väärt. Tase ja nõudmised on siin väga kõrged. Veel mitte kunagi varem pole mu eksamiperiood kestnud kauem kui poolteist kuud ning veel kunagi varem pole ma valmistunud ühe semestri jooksul kaheksaks raskeks eksamiks, mille edukas läbimine annab vaid 23 EAP-d.

Seega: suusatingimused on mul Šveitsis igati suurepärased olnud, kuid samas olen ma pidanud kooli nimel rabama ja muretsema rohkem kui kunagi varem. Miks ma sellest räägin on see, et jah, loomulikult omab see mõju minu võistlusettevalmistusele ning ma ei taha enda praegusest elust jätta vale pilti. Sotsiaalmeedia on ilusaid lumiseid, päikesepaistelisi pilte täis; räägin pidevalt sellest, kuidas erinevatel suusaorienteerumise võistlustel käin, kuid avalikus ruumis pole palju rääkinud sellest, kuidas ma viimase hetkeni enne ja pärast võistlust konspekti loen ning kuidas mu võistlusettevalmistus ja -analüüs sellest kannatavad; kuidas ma suusarajal planšett ees statistikavõrrandeid pähe õpin või kuidas mu lend Bulgaariasse väljub 1,5 tundi pärast viimase eksami lõppu.

Kõigest eelnevast hoolimata on mul hea meel, et viimaste nädalate jooksul on mul olnud võimalik osaleda viimastel suusaorienteerumise võistustel Šveitsis ja Austrias. Kõikidest kaarditreeningutest hoolimata olen tundnud, et ma pole veel Kesk-Euroopa maastikuga täiesti sinasõbraks saanud ning seega on iga treening ja võistlus üliolulise tähtsusega. Ehkki Bulgaarias ees ootav maastik pole üks-ühele sama Šveitsi maastikuga, on neil  siiski üht-teist ühist: näiteks kulgevad rajad tihti lagedatel ning võrreldes Eestiga on rohkem rütmimuutusi, rohkem laiadel radadel suusatamist, muidugi rohkem ka tõusumeetreid ning ka kõrgus merepinnast on see, mis Šveitsi võistluste ja saabuvate EMi maastike puhul üsna sarnased on. 

img_1040

Šveitsi meistrivõistlused Davosis

Esmalt pidi Šveitsi MV tavarada toimuma Zürichi lähedal Bachtel mäe otsas (ca 1100m kõrgusel), kus valitsesid novembris-detsembris suurepärased lumeolud – maastikul oli üle 60cm lund. Kahjuks selgus, et seal on võistluste korraldamine võimatu, kuna kõik need jaanuarikuu sademed, mis lõunapool Alpides lumena maha sadasid, tulid Zürichis vihmana. Üle poole meetri kompaktset lund sulas visalt, kuid järjepidevalt. Jaanuari keskpaigas polnud Bachtelis enam suusatada võimalik. Kahju, kuna sealne maastik oleks olnud väga sarnane Bulgaaria omaga – võistlus poleks toimunud ühes orus nagu Šveitsile omapärane, vaid pigem kuplilisel maastikul. Õnneks olid korraldajad paindlikud ning otsustasid, et võistlused toimuvad Davosi murdmaasuusaradade ümbruses, kus pole kindlasti sama võimas suusa-o maastik kui Bachtelis, kuid vähemalt saavad võistlused korraldatud. Davosis polnud lumega probleeme. Või ei, tegelikult ikkagi oli – seda oli liiga palju! Laupäeval toimunud tavaraja korraldamist see siiski ei seganud.

Mul on väga hea meel, et elan just sel talvel Šveitsis, kuna siin on korraldatud nii palju suusa-o võistluseid ja treeninguid. Kahjuks pole Šveitsi naiste tase hetkel kuigi kõrge ning tunnen väga puudust sellest, et saaksin ennast kellegagi rohkem võrrelda. Lähen võistlustele küll starti eesmärgiga teha hea sooritus, kuid olen siiski üsna kindel, et isegi pisut kehva sooritusega olen ma võitja. Sellest lähtuvalt pole mul tihti starti minnes ka konkurentsist tulenevat närvilisust. See pole just eriti hea märk, kuna võistluseelne närvilisus paneb sunnib mind tavaliselt paremini keskenduma. Konkurents on edasiviiv jõud nagu öeldakse. Siin pole ma seda kahjuks kuigi palju kogenud ning seetõttu on puudlik ka igasugune tagasiside. Kui hea mu vorm siis on? Kui hea soorituse ma siis tegin? Hakkasin sellest puudust tundma eriti nüüd, üks-kaks nädalat enne tiitlivõistlusi, kuna raske on ennustada, milliseid tulemusi ma tugevas konkurentsis saavutada suudan. 

Šveitsi meistrivõistuste tavarada ei jätnud mulle algselt kuigi head enesetunnet. Raske on aga analüüsida, kas rabe sõit tähendas tõesti halba sõitu või mitte. Vahepeal on ju nii, et võistluse ajal pole tunne kuigi suurepärane – kas siis enesetunne on pisut väsinud või tehniline sooritus natuke rabe, kuid lõppresultaat on sellegipoolest väga hea. Nüüd võitsin ma teist kohta kuue minutiga. No on see siis hea või mitte? Eelmisel võistlusel võitsin ka kuuega ja siis ükskord seitsmega. Tegin vist enda poindi nüüd selgeks: Šveitsis võistelda on tore, aga ma tunnen puudust korralikust tagasisidest. 

Nagu öeldud, siis võistlus ei jätnud mulle esialgu kuigi head enesetunnet. Seda eriti just tehnilisest aspektist. Eks suurt rolli mängis jälle Šveitsile omapärane kaart, mida on meeletult keeruline planšetilt lugeda. No vaadake ise:

26994769_1794250263918913_2089104059_n
N21 vanuseklassi tavaraja 2. ring. Foto on pisut kehva kvaliteediga, kuid kuna võistlusmaastik kulgeb ühes kitsas orus, siis on kaart väga keeruline suurelt kiiruselt lugeda.

Suuri vigu justkui ei teinud, aga võistlus oli rabe. Mitte sujuv, nagu ma olen varasemast harjunud. Tean, et siin ongi teistmoodi maastik, mis nõuab väga tihedat rütmimuutust, kuid ikkagi ootaksin ma endalt pisut sujuvamat sooritust. Olen sel talvel päris palju kaarditreeninguid teinud, kuid võistlused selles osas erilist edasiminekut justkui ei näita. 

Võistlusjärgselt olin seega pisut rahulolematu. Kuna tiitlivõistlused on aga ukse ees, siis otsustasin keskenduda positiivsele ja võtta kaasa see, mis hästi läks: füüsiline vorm tundus olevat päris okei ning teevalikute tegemisel olen ma senisest enesekindlam. 

Pühapäeval toimuma pidanud sprint kahjuks tühistati, kuna ööga sadas maha nii palju lund, et korraldajad ei olnud suutelised radu õigeks ajaks sisse ajama. Lisaks oli õhus ka laviinioht. Kuna järgnevatel päevadel algas Davosis Maailma Majandusfoorum, siis oli sealselt lumeuputust kajastatud üsna korralikult ka Eesti meedias. 

Austria meistrivõistlused Niederthais

Möödunud nädalavahetusel tegime lühikese, aga produktiivse reisi Austriasse, et osaleda sealsetel meistrivõistlustel. Kahe päeva jooksul oli kavas kolm võistlust: sprint, lühirada ja teade. Meie osalesime sprindil ja lühirajal, mis toimusid mõlemad laupäeval. Ehkki kahte võistlust on ühe päeva jooksul üsna raske korraldada ja võistelda, siis on aeg näidanud, et suusaorienteerumise puhul tasub see ära: kes see ikka vaid 10-15-minutilise sprindi jaoks riigi teise otsa tahab reisida! Kui juba, siis juba korralikult! Eriti kehtib see suusa-o harrastajate kohta, kellest enamus tulevad ju lahedat spordiala nautima. 

Austrias toimunud võistlused olid omamoodi keerulised ja huvitavad. Maastik pakkus põnevat vaheldust Šveitsi orgudele ning tõenäoliselt oli siin nii mõnigi Bulgaaria maastikku meenutav faktor. 

img_1087

Lühirada läks kenasti, kuid mitte päris ideaalselt. Olen rahul sellega, et võtsin raja esimese osa ülimalt chillilt ning sõitsin selle mitte rapsides, vaid päris sujuvalt. Raja kesk- ja lõpuosa pakkus juba ka korralikku füüsilist katsumust, mis läks 1550m kõrgusel üsna kenasti. Kuni 11. punktini olin teinud üks-kaks pisiviga, mis muidugi oleks võinud olemata jääda, kuid suurt kaotust siiski ei põhjustanud. Suurem viga (30-40sek) tuli aga 12. punkti minnes, kuna just 11. punkti juures panin maha ühe korraliku kõhuka. Täitsa nii hullu, et finišis olid põlv ja lõug verised. Viga tuli sellest, et kukkumisega keerdus mu planšett 180 kraadi vales suunas ning kui reaalselt liikusin ma 12. punkti suunas (sest teadsin kuhu suunas punktist välja pean sõitma), siis kaardi järgi hakkasin end tagasi 10. punkti lugema. Mõned meetrid pärast esimest risti sain aru, et midagi ei klapi…. ja nii ma seisin kuskil pool minutit, ise kukkumisest veel kohmetu, ja katsusin aru saada, et mis nüüd toimub!?! Kasutasin isegi kompassi, mis on minu puhul märk sellest, et ma olen täiesti ära eksinud. Lõpuks sain muidugi aru ja sõitsin edasi. Tore küll, et sain kohe aru, et midagi ei klapi, kuid selle põhjuse taipamine oleks võinud küll paarkümmend sekundit kiiremini toimuda. 

img_1088

Sprindi sooritusega pole ma üldse rahul, millest on kahju, sest tegu oli viimase stardiga enne tiitlivõistlusi. Rada ise oli päris huvitav ning väga sprindilik. Tegin väiksed vead teise ja kolmanda punktiga, millele aitas kaasa ka see, et saanirajad on kaardile üsna kehvasti prinditud (paljudes kohtades pole need näiteks uisurajaga ühendatud, kuigi reaalselt see nii muidugi oli). Tahan siiski arvata ja loota, et rabe sooritus oli seotud pigem vähese keskendumisega, sest tegu oli teise stardiga sel päeval ning hommikuse võistluse võitsin enam kui kümne minutiga. Nagu ma juba mainisin, siis on konkurents edasiviiv jõud…

Tunnen, et vorm ja kogemused on mul hetkel olemas. Usun ja loodan, et Euroopa MVks saabub ka võistluseelne närvilisus ja tehniline sujuvus. Tugev konkurents on igal juhul olemas!

a0c811e8-a83c-440b-a311-3d8d14377b9a
Sprindi finiš.

Lisa kommentaar

WordPress spam blocked by CleanTalk.