365 päeva…

365päeva kaanepilt

… on möödunud ühest novembrikuu pühapäevast, mil läksime Daisyga päeva teises treeningus jõusaali, tegime minu jaoks veidi teistmoodi suusaspetsiifilisi jõuharjutusi ja kus vigastasin ühe harjutuse tegemise ajal oma vasakut õlga. Harjutus iseenesest oli tuttav – selili pingil, üle pea sirgete käte ette toomine, raskusteks käes 7-kilogrammised hantlid. Teise seeria viimaste korduste ajaks olid lihased juba üsna väsinud ning kahe korduse vahepeal, kui käed olid sirgelt üle pea (horisontaalselt pingi ja maaga), siis lasin kogemata või väsimusest lihased lõdvaks ning raske hantel tõmbas vasakut kätt „maa poole“ nii tugevalt, et tõmbas õla liigesest välja. Ehmatusega tõmbasin koheselt õla tagasi ja jätkasin harjutusega.

Ei sel samal õhtul ega ka järgmistel päevadel ei saanud ma vigastuse tõsidusest aru. Lootsin ja arvasin, et õlg sai lihtsalt ärritada ja küll see kerge, aga pidev valu varsti ära läheb. Kui aga 6 päeva hiljem Jõulumäel üldkogu ajal ilma valuta korralikult lõuatõmbeid teha ei saanud, tundus asi kahtlane. Küsisin abi tuttavalt füsioterapeudilt Marionilt ja ka spordiarstilt Margitilt, aga kuna MRT uuringule nii kiirelt ei saanud, siis oli ainult testide põhjal tehtud diagnoos üsna oletuslik.

Novembri lõpus Põhja-Soome treeninglaagrisse sõites olin teadlik, et mul on õlas vigastus ja juba teadsin ka, missugused käe- ja õlaliigutused on kõige valulikumad. Ülakeha jõutreening langes miinimumini, vältisin ka mitmeid venitus- ja võimlemisharjutusi, mida õlg ilma valuta teha ei lasknud. Laagris ja üldiselt kogu detsembrikuu jooksul valutas mul õlg pigem vähe – treeningute ajal ei andnud väga üldse tunda, treeningutevälisel ajal (eriti öösiti) ei saanud vasakul küljel ega üksikutes kindlates asendites magada.

Ortopeedi dr. Kullerkannu juurde sain aja detsembrisse, pärast lumelaagrit. Jätkus sama teema, ilma MRT uuringuta ei olnud võimalik midagi kindlat teada saada. Ja MRT uuringu järjekord oli 5-6 nädalat. Sellesse ajavahemikku mahtus mul 3 võistlusnädalavahetust, palju treeninguid ja kõike muud tol hetkel olulisemat.

29. jaanuari hommikul olin MRT uuringu vajalikkuse osas üsna skeptiline. Ma olin nädalaid võistelnud(20min kuni 1,5h pikkuseid võistlusi nii Eestis kui Norras), treeninud, maganud ja igapäevaselt elanud ilma valuta (samas ka ohtlikke ja provotseerivaid liigutusi vältinud), niiet MRT tundus tol hetkel nii Haigekassa raha kui ka enda ja arstide aja raiskamisena.

Õlg polnud igapäevaselt juba pikemat aega valu teinud, aga 2x kinnises masinas olek ja pika süstlanõelaga õlas torkimine ei teinud õlale head. Pärast uuringu lõppu oli mul sel päeval raskusi normaalselt õla ja käe liigutamisega, samuti magamisega. Okei, kuna ma nägin, kuidas ja mida mu õlga süstiti, siis polnud ka ime. Siiski läksin järgmisel päeval ortopeedi juurde üsna hea emotsiooniga, olles valmis vastuseks, et õlal pole midagi viga ja viimase kuu ajaga on kahe kuu tagune kerge ärritus taandunud. Järgmisel päeval ortopeedi öeldud lause: „Sul on liigesmoka rebend, mis vajab operatsiooni“, oli mulle aga täielik šokk. Ma ei teadnud, mis on liigesmokk ja mida see rebend endast kujutab, aga sõna operatsioon ei jätnud palju ruumi mööda panemiseks.

Eestikeelne väljend ortopeedi pandud diagnoosile „vasaku abaluu liigesmoka rebend“ ei anna googeldades väga üldse vastuseid, aga ingliskeelne vaste „bankart injury“, täpsemalt „bankart lesion“ tegi ka minusugusele võhikule selgeks, millega tegu ja kuidas see välja näeb.

bankart lesion


Tõlgin siia natuke pikemalt shoulder-pain-explained.com kodulehelt leitud (ja uskumatult selgelt ja arusaadavalt kirjutatud) infot liigesmoka rebendi kohta. Kõige – nii vigastuse tekkimise võimaluste, sümptomite kui ka ravi kohta olen leidnud üles täpselt selle, mis minulgi juhtus.

Bankart lesion ehk bankarti kahjustus ehk glenoid labrumi rebend on õlaliigest ümbritseva kõhre spetsiaalse kihi (ma siis vist ilmselt arvan, et selle eestikeelne vaste on liigesmokk) kahjustus. Enamasti juhtub see siis, kui õlg on tavapärasest asendist nihestunud ettepoole ehk õlaliigese ots (pildil humerus) tuleb nö pesast ehk liigeseavast välja. Liigese pesast ettepoole välja liikudes õlaliigese ots kahjustab liigesmokka, mis põhjustab selle rebenemise.

Spordivigastusena tekib see rebend enamasti viskealade sportlastel ja pallimängijatel, kus käsi on viidud üle pea ja küünarnukk on tahapoole lükatud. Väga tuttav olukord, peaks mainima! See on ka levinuim variant nooremate patsientide seas. Vanematel patsientidel tekib vigastus enamasti trauma tagajärjel, kus kukutakse käe peale, mis on kehast eemale või küljele välja sirutatud. Ortopeedi sõnul oli minu puhul üheks vigastuse „eelduseks“ ka see, et mu liigeste liikuvus on keskmise inimese omast palju suurem ja seetõttu ei olnud tookord jõusaalis ilmselt palju vajagi, et liiges pesast välja käiks.

Vigastuse peamised sümptomid – ebastabiilsuse tunne ja valu, esinesid ka mul. Ebastabiilsuse tunne paneb õla tundma nõrgana ja tekib vajadus seda „hoida“, sest tekib tunne, et õlg on nii ebastabiilne, et nihestub uuesti. Enam ei suuda õla, käe ja kogu vasaku poolega rakendada piisavalt jõudu, mis ilmnes ka mul suusatades. Tekkiv valu on hajus. Ortopeedi või füsioterapeudi küsimusele „näita, kuhu valu tekib?“ ei osanud ma kordagi täpselt vastata, sest valutas nii eest, tagant kui ka seest. Hajus ja häiriv valu esines tihti just pikali olles ja magades.

Liigesmoka rebendi raviks on kaks võimalust – kirurgiline ja mittekirurgiline. Kuna jaanuari lõpuks oli vigastus mul olnud juba üle kahe kuu (mis on piisavalt pikk aeg õlal iseenesest paranema hakata), siis tegelikult oli seis selline, et selle kahe kuuga polnud õlg vähimalgi määral paranenud. Naljakas mõelda, sest tegelikult sain enne MRT-d pea kuu aega valuvabalt treenida ja võistelda.. Ortopeed teadis, et tegelen tipptasemel suusaorienteerumisega ja olen siiski veel üsna noor ning tema otsustas, et ravi tuleb kirurgiline ehk lähen operatsioonile. Samas jättis ta mulle valida aja, millal operatsioonile minna. Mul oli õlas vigastus, mis ajas ei läinud ei paremaks ega ka enam hullemaks. Oli täielikult minu otsustada, kas lõpetada hooaeg enne, kui see jõudis korralikult veel alatagi või lükata opp kevadesse. Ortopeed ütles ainult niipalju, et „mida varem, seda parem“.

Hooaja tähtsaimad võistlused olid alles tulemas, 3 päeva pärast oli lend Türki Euroopa MV-le. 29. jaanuaril operatsiooni jutust kuuldes ei osanud ma midagi vastata. Mis on olulisem, kas olevik või tulevik? Kas risk operatsiooni edasi lükata tasub ennast ära? Tundsin ennast neil päevil abitu ja kurvana, ei teadnud keda või mida uskuda ja tundsin, et enda teadmistest jääb puudu.

Võtsin veelkord ühendust füsioterapeudi Marioniga, arutasime mõlema poole plusse ja miinuseid põhjalikult treenerist isaga, aga siiski… mu enda sisetunne, see, mille järgi ma sel hetkel põlesin, oli võistlemine, seatud eesmärgid ja Universiaad. Seega otsustasin, et Türki euroopakatele lähen kindlasti ning sealt tagasi tulles teen lõpliku otsuse.

Pärast seesuguse otsuse tegemist läksin järgmisel päeval suusatama. Sain sõita 1,5km, kui õlg hakkas igal tõukel põrguvalu tegema. Lõpetasin nuttes ringi ja läksin koju. Järgmisel päeval oli seis niipalju parem, et vasaku käega minimaalselt jõudu rakendades kannatas sõita kogu treeningu ning päev enne euroopakatele sõitu julgesin teha ka mõned lühikesed kiirendused.

Alates Türgi MV-st võtsin hooaja lõpuni u 40 minutit enne starti 2 valuvaigistit, et hoida ära nii füüsilist valu kui ka seda kartust, et „äkki hakkab valutama“. Sprint Türgis oli võistluste esimene distants ja piisavalt lühike, et õlg vastu peaks. Lühiraja esimesel pikal tõusul (u 100m horisontaalselt) kadus jõud vasakust õlast täielikult ning siis oli minuga kõik.. ei olnud must asja ei järgmistel tõusudel ega kitsastel radadel. Tavaraja jätsin vahele, mis oli kindlasti õige otsus. Isegi pressiteade kirjutas: „Eesti võistkonnast jättis rajale minemata Doris Kudre, et säästa valutavat õlga esmaspäevaseks teatesõiduks.“ Teatepäevaks oli õlg saanud 2 päeva puhkust ning jälle valmis pingutama. Kui juba Türgi võistlusnädala üle elasin, siis sealt ei olnud enam varianti hooaeg pooleli jätta. Kui juba, siis juba. Lõplik otsus – operatsioon ootab.

Praegu hooaja lõpule (Universiaadile ja MM-ile) tagasi mõeldes küsin endalt, et kas tegin õige otsuse? Jah, võistelda oli raske ja nii füüsiline kui ka vaimne valmisolek oli mul märtsis kohutavalt halb, aga ma siiski ei kahetse seda otsust.


Talv sai läbi, aprillis ja mais sain veel treenida ja teha viimaseid võistlusi ning 29. mai oli operatsiooni päev. Päevane operatsioon, hommikul haiglasse ja pärastlõunal koju. Tehti nii üldnarkoos kui lokaalne tuimestus, operatsioon ise nägi visuaalselt välja umbes selline:

bankart surgery

IMG_9874aaaaaaaaaaaa

Olin elus esimest korda haiglas patsiendina ja see oli mu esimene operatsioon. Natuke põnev oli ka! Huvitav seik ärkamisruumist oli see, et kogu see aeg (u 2h) piiksus mu kõrval olev masin vahetpidamata. Esialgu ei saanud aru, milles asi, aga varsti tuli haiglaõde küsima, et mis on mu tavaline rahuoleku pulss. Kui vastasin, et umbes 40, siis oli selge. Masin piiksus sellepärast, et see andis õdedele märku, et mu pulss on liiga madal. Mõne aja pärast hakkas see mind ennast nii häirima, et tahtsin ennast liigutada, et pulssi ülesse saada, et jumala eest see masin piiksumise lõpetaks. Ei õnnestunud… aga üsna pea sain voodist püsti tõusta ja juba koju minna taastuma.

 

 

Esimesel kahel päeval ei teinud väga midagi. IMG_4137aaaaÕlg valutas, võtsin tablette ja lihtsalt kannatasin. Üldine enesetunne läks iga päevaga paremaks. Kuu aega pidin hoidma kätt kaelas nii päeval kui öösel ning vältima igasugust käe välisrotatsiooni ja äkilisi liigutusi.

  • 3. päeval pärast operatsiooni hakkasin füsioterapeudi poolt antud harjutusi tegema
  • Väike tagasilöök oli 5. päeval, kui olin eelmisel päeval lauspäikese käes mitu tundi järjest ühe käega rõdupiiret värvinud ja öösel valu tõttu magada ei suutnud. Tahtsin diivanikaunistuse mängimise asemel midagi kasulikumat teha, aga vist ei tasunud ära. 
  • 6. päeval lõpetasin IMG_4016iga paari tunni tagant valuvaigistite võtmise.  Valuvaigisteid võtsin edaspidi enne treeningut ja enne magamaminekut. Pärast suuremat rahmeldamist (nt duši all käimist) ja harjutuste tegemist leevendasin õrna valu ja ebamugavustunnet külmakotiga.
  • 12. päeval tegin esimese 35min rattasõidu kodus veloergomeetril.
  • 16. päeval võtsin viimase valuvaigisti. IMG_4314
  • 18. päeval tegin esimese 28min jooks-kõnni. Jooksmine oli võrreldes rattasõiduga suur edasiminek. Jooksu ajal käte liigutamine polnud probleemiks, pigem hakkas häirima see, et iga samm põrutas ja raputas natuke õlga, mis pani selle valutama.
  • 29. päeval olin juba esimest päeva Austraalias, kus lõpetasin öösiti käe ümber kaela hoidmise ja tegime esimese 2:40h matka Mt Stirlingu otsa.
  • 40. päeval tegin esimesed jooksuintervallid (3x2min).
  • 45. päeval suusatasin esimest korda.

Septembris, 3,5 kuud pärast operatsiooni, pärast Austraaliast koju tulekut läksin ka füsioterapeudi juurde kontrolli. Üllatus oli see, et opereeritud (ja korralikult taastusravi harjutusi teinud) käsi oli jõutestides isegi tugevam kui teine käsi. Samas jäi vasak käsi kõvasti alla liikuvuses, mida saab küll veel suurendada venitamisega, kuid täielikult ei pruugigi opi-eelne liikuvus taastuda, sest operatsioonil olid ortopeedi sõnul sidemed tugevamini kinni tõmmatud, et vältida sarnast vigastust tulevikus.

Jõusaalitreeningutega alustasin samuti umbes 3,5 kuud pärast oppi. Esialgu proovisin jõusaalimasinaid peaaegu ilma raskusteta, järgmistel kordadel lisasin ka natuke raskusi peale. Uskumatult mõnus oli pärast pikka aega tunda ülakehas erinevaid lihasvalusid!


Viimastest lõuatõmmetest ja harjutustest hantlitega on möödas aasta. On see alles aasta olnud! Nüüd võin enesetunde järgi öelda ja ka TÜ kliinikumi füsioterapeudi sõnu korrata, et treenimiseks piirangud puuduvad. Ainus liigutus, mida tasuks vältida, on vabalt kangil rippumine, aga küll see ka ajapikku tuleb.

Lõpetuseks tänan kõiki, kes oma nõu või jõuga mind viimase aasta jooksul aidanud on. Eriline tänu Füsiostuudiole ja Marion Kaljule, ortopeed dr Alo Kullerkannule ja füsioterapeut Mihkel Luigele!

Lisa kommentaar

WordPress spam blocked by CleanTalk.