Nagu me enesetutvustusest leida võib, siis „siit kodulehelt leiate meie ausaid mõtteid sellest, kuidas meil eesmärkideni jõudmine läheb.“ Teen siis ühe tõsiselt ausa postituse.
Minult ei tule nii tihedalt postitusi nagu Daisylt, kuigi võiks. Mul oleks endal palju kergem järge pidada ja vahetuid emotsioone edastada. Teiselt poolt jällegi pole ühest ja samast võistlusest 2 korda mõtet kirjutada ning tunnen, et oskan adekvaatsemaid mõtteid edastada nädal-kuu pärast võistlusi, kui olen saanud (või vähemalt proovinud) neid analüüsida. Olen sel hooajal tahtnud ausalt kirjutada just pigem oma emotsioonidest ja tunnetest, aga on julgusest ja enda väljendamise oskustest puudu jäänud. Leian, et ei ole mõtet viimase 2 kuu kõikide võistluste kõikidest distantsidest kirjutada, vaid kirjutan sellest, mis on kõige erilisemalt meelde jäänud ja mind enim mõtlema pannud.
See hooaeg oli raske, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Detsembris põetud haiguse järel väga-väga halva füüsilise vormiga mägedes 8 päeva jooksul 6-l võistlusel pingutamine ei tõstnud grammivõrdki mu lootusi veebruari keskel vormis olla ja hakkasin juba peaaegu leppima asjaoluga, et sel hooajal ma ei jõuagi sõita. Kurb oli aga sellest, et see juhtus olema just see aasta, mil ma tõesti tahtsin olla parem kui varem. Õnneks hakkas vormikõver aga uuesti tõusma ning hooaja tähtsaimate võistluste eel tundsin ennast üsna kindlalt.
Juunioride MM veebruaris algas tõelise pettumusega. Ma võisin end enne esimese distantsi (sprindi) starti tunda valmis olevana, kuid tegelikult ootas mind rajal ees midagi sootuks teistsugust, mille jaoks mul peas lahendus puudus. Kõik kujunes ootustele vastupidiselt – juba raja algusest peale puudus sujuvus, teise punkti minnes kukkusin laskumiselt üsna julmalt ja kaotasin tohutult aega ning mis kõige hullem – pea igasse punkti jõudes polnud ma veel suutnud leida etapivalikut järgmisesse KP-sse, mis põhjustas punktis passimise, otsustusvõimetuse ja mitmel korral ka lõpuks vale valiku tegemise.
Tol päeval täielik läbipõlemine pani mind järgmisi võistluspäevi veel rohkem kartma. Sel samal õhtul jõudsin selgusele, miks mul kolme juunioride MM-i jooksul peaaegu mitte ükski distants hästi välja pole tulnud. Panin sellele ka nime – ülemõtlemine. Ma olen enne igat starti keskendunud põhiliselt ainult sellele, et rajal mitte viga teha ning endale ja kaardile tegelikult vajalikku aega võtmata koguaeg liikuvuses olla. Oma viimase 3 aasta tiitlivõistlustele järele mõeldes võin rahule jääda ainult eelmise aasta esimese päeva sprindiga, kus oli stardis nii suur segadus, et see viis mu mõtted „ülemõtlemisest“ kõrvale ning suutsin teha täiesti enda tasemele vastava sõidu, ilma vigadeta.
Ebaõnnestunud sõidu järel sain aru, et tegelikult oma alateadvuses ma tean, mida ma metsas tegema pean. Aga ma lihtsalt kardan enne igat võistlust, et mul on see meelest läinud või ma lihtsalt äkki enam ei oska suusaorienteeruda, kui ma enne starti enda peas kõiki suusa-o algtõdesid üle ei korda. Põlva meistrivõistlustel võib see toimida, et lähen pigem emotsiooni pealt sõitma ja enne võistlust väga eesolevast maastikust ja sooritusest ei mõtle, aga tiitlivõistlustel niimoodi ei julge.
Raske tunnistada, aga järgmistel distantsidel läksin starti eesolevale mõtlemata. Tõesti väga halb aeg, millal oma „õnne valem“ teada saada, kuid tasus proovimist. Teadvuses olid kõik vajalikud numbrilised faktid selgelt olemas (kui palju ringe sõita, mitu KP-d kokku, oma rinnanumber kaardivahetusel jms), kuid ülejäänu peale keeldusin mõtlemast. Blokeerisin endas selle „õpetaja“ poole, mis pidevalt tähtsaid suusaorienteerumise tõdesid üle kordas. Järgmistel päevadel tavarajal ja lühirajal saadud 6.kohad pakkusid küll rahuldust, et jess, lõpuks sain oma tiitlivõistlustel ebaõnnestumiste ringist välja, kuid need mind tõeliselt õnnelikuks ei teinud. Rajad olid tehniliselt rasked, võtsin endale kaardilugemiseks aega, kuid tagantjärele mõeldes oleks tahtnud täispanga peale minna ja ainult punases kütta, kuid julgusest jäi puudu.
Juunioride aeg sai läbi, unistus jäi täitmata. Kurb.
Nimetaksin suusaorienteerumise juunioride MM-i medalit tegelikult eesmärgiks, kuid unistus tundub midagi palju suuremat ja midagi, mida ma kõigest muust rohkem hindan. See medal oli aastaid tagasi mu unistuseks, viimastel aastatel juba eesmärk.
Veebruarist sai ootamatult märts ja juuniorite MM-ist täiskasvanute MM.
Tunnistan, et kahe tiitlivõistluse vahel jäi treenimine koolikoormuse tõttu pigem tahaplaanile. Krasnojarskisse minekul tundsin ennast halvasti, kuna teadsin, et oleks võinud ja suutnud nendeks võistlusteks palju paremini valmistuda ja kohati tundsin, et pole seda reisi üldsegi väärt. Olukorrast tuli aga maksimum võtta, mis tagantjärele mõeldes mul peaaegu õnnestuski.
Sprint, tavarada ja teade läksid tehniliselt üsna võimetepäraselt ja pigem hästi, kaotus tuli enamasti allajäämisest suusarajal. Lühiraja stardis aga ootas mind ees täiesti uus kogemus – juba 5 minutit enne kaardi saamist tundsin, et otseülekande kaamera on minu poole suunatud. Mitte kunagi varem pole need 5 minutit nii pikad tundunud kui nüüd. Ma hakkasin mõtlema, mida seal kaamera ees teha tohib ja mida mitte, kuidas rahulik ja keskendunud välja näha, kuidas vältida pilku kaameraga jne. Igatahes 15 sekundit enne starti võtsin automaatselt kaardi, kuid pea oli tühi. Vaatasin kolmnurga ja esimese KP vahele jäävat osa ja lihtsalt mõte ei liikunud. Kohutav!! Mida nüüd teha? Piiksud ja start. Jõudsin K-punkti ja ikka ei teadnud, kuhu minna. Jällegi juhtus sama, mis juunioride MM-i sprindis – ei tea, kuhu minna, aga kaardi lugemiseks aega ka ei võta, tähtis on edasi liikuda. Nii ma siis huupi keerasin kuhugi (loomulikult valesti) ja sain sellest kohe aru. Saja meetri pärast uisurajale jõudes ei suutnud ma ikka rahuneda – ees paistis vähemalt 3 fotograafi ja mees drooniga. Ainus, millest mõelda suutsin, oli et „sõida ilusa tehnikaga“, „ära passima jää“ ja „näe normaalne välja“. WTF, Doris? Uskumatu, ma pole elu jooksul kordagi võistluse jooksul niimoodi mõelnud. Läks ikka mitu KP-d aega enne, kui tavapärase võistluse tunde kätte sain ja täielikult orienteerumisele keskenduma sain hakata.
MM-il 2 korda TOP20-sse sõitmise (sprindis 20. ja tavarajal 16.) ning teate 4.koha üle olen rõõmus. Oli meid palju oli, aga tulemuste numbrid pole üldsegi pahad (palju paremad kui Euroopa meistrivõistluste omad ? ). Lisaks olid võistlused nii superhästi korraldatud, et ei jätku isegi kiidusõnu. Väga vinge! 2 aasta pärast toimub sealsamas Taliuniversiaad, kus on esmakordselt esindatud ka suusaorienteerumine. Krasnojarsk, loodetavasti kohtume taas!
Hooaja lõpetasin järjekordselt Jõulumäel. 3 päeva, 3 võistlust. Sisimas väga lootsin, et pärast nädalat Venemaal võistlemist on ka suusakiirus paranenud. Reedel sõitsin paarissprinti tippvormis oleva Hanna Brittiga, kus minu loivava klassikasammu tõttu jäime esimestena (ja viimastena) medalist ilma. Laupäeval sõitsime teadet järjestuses Nele, mina ja Daisy, kus sõitsin samuti klassikat. Ega mu enda sõit midagi erilist polnud, kuna klassikat sõidan talvel ikka kohutavalt vähe ning need üksikud klassikavõistlused on pigem sammu meelde tuletamine kui maksimaalse pulsiga pingutamine. Pühapäevast 30km uisku isegi ootasin põnevusega. Polnud varem nii pikka võistlust sõitnud ning eelistasin uisutehnikat kindlasti klassikale. Stardiprotokollis olid kirjas ainult tugevad ning Daisyga omaette naljatasime, et „sõidame koos ja teeme eelviimase koha peale lõppu“. Oleks nii läinud, oleks eriti hästi olnud. Algus oli okei, pärast 4. ringil geeli võtmist läks aga järsku väga raskeks ja juba ma jäingi üksi. Viimaseks. Pärast kaheksandat ringi, kui lõpuni jäi veel 2 ringi, vahetasin suuski ning saades eelmistest tunduvalt kehvemad suusad, polnud mul enam mingisugustki motivatsiooni pingutada. Juba rajal võitlesin pisaratega ning finišeerides tundsin korraga nii häbi kui pettumust.
Tegelikult on veel üks teema, millest pean rääkima. Juba eelmisel kevadel läks isaga jututeema mu kaalule ning ta kordas mulle suve jooksul mitu korda, et kui ma tahan talvel medalit, pean ma kaalust alla võtma. Ma teadsin seda ise ka, aga ikkagi.. ei teinud ma ühtegi nii suurt sammu, mis oleks püsivalt mu kaalu langetanud. Lootsin, et sügisel Tartusse elamisega muutub mu üldine elustiil ja sellega ka toitumine, aga võta näpust, kõik läks veelgi hullemaks. Spordiarsti juures saadud tulemused olid halvad just kaalu tõttu ning seal kogetud pettumus pani mind küll sügavalt mõtlema, aga ???. Kõik oli ja jäi täpselt samaks. Kõrvaltvaatajana ütleks mina selle peale, et järelikult ei tahtnud piisavalt… Aga ma pole kõrvaltvaataja, olen ma ise, täpselt seesama, keda kritiseerin. Ma vist ei tea ühtegi teist sellise kaalunumbriga kiiret suusatajat, jooksjat või ratturit veel vähem. See teema ei aja mind isegi enam nutma, vaid ma lihtsalt vajun sügavalt mõttesse ja ei oska midagi öelda. Oma vigadest õpimegi ja nüüd te vist teate, mis mu järgmine vahe-eesmärk on. Katse number ma-isegi-ei-tea-mitmes.
Huh, nii avameelset postitust pole ma varem kunagi teinud. Tundsin, et pean kogu negatiivsuse endast välja saama, selle üles kirjutama ja endale järgmistel aastatel meelde tuletama, mida ja kuidas mitte teha.
Ütlen ühe suure-suure AITÄH kõikidele sponsoritele, pöidlahoidjatele & kaasaelajatele, koondisekaaslastele ning oma perele! Olen õnnelik, et Te kõik minu jaoks olemas olete ja luban, et varsti panen Teid jälle minu pärast rõõmu tundma!
Et järgmine kord uut postitust kohe pärast avaldamist lugema oskaks tulla, liitu paremal küljel oleva meililistiga, mis saadab kohe pärast avaldamist e-maili uuest postitusest!