Juba üleeelmise nädala, 22.-28. oktoobri veetsime Timo, Olle, Mari, Kaarli ja Keviniga Soomes Imatras suusatamas. Samal ajal laagerdasid seal ka 12 Rakvere suusaorienteerujat, kellega ühildasime mõned hommikuvõimlemised ja ka ühe kaarditreeningu. Päev enne meie tulekut avati eelmise aasta suusaorienteerumise juunioride MMi võistluskeskuse staadionil ja toonasel võistlusmaastikul kulgev 5-kilomeetrine kunstlumerada. Rajal oli nii tõuse, laskumisi, tasast maad kui ka kurviga tunnelisse laskumist, mis lubas harjutada nii tasakaalu kui ka niisama suuskadel püsimist.
Ilm oli terve nädala jooksul superhea – enamasti paar miinuskraadi, minimaalselt sademeid ja sügisene marutuul mõnel üksikul päeval ja sedagi ainult staadionil. Rada oli samuti hea – klassikajälg oli sees, uisurada piisavalt lai (enamasti kulges rada edasi-tagasi lõigul ja mahtus normaalselt sõitma) ja oli kuulda, et palju parem, kui samal ajal Vuokattis. Eks rajaolud olenevad suuresti ka rahvamassist – meie treeningnädala viimastel päevadel tuli sinna laagerdama ka üsna suur Tšehhi laskesuusakoondis ja kuna neid oli palju, siis muutusid juba lõunaks tõusud pehmeks ja pudruseks. Korralikult ei hoomanudki korraga rajal olevate suusatajate arvu, kuna ring oli pikk ja hajutas massi laiali. Kuna rada kulges enamasti (leht-)puude vahel, siis oli rajal ka palju langenud lehti. Rajahooldajad tegid aga super tööd, puhkudes suurema osa lehti rajalt eemale.
Suusatamas käisime 12-st treeningust 9 korral. 2 treeningut tegime planšeti, keppide ja kaardiga ning üks kord käisin ma ka jooksmas, kuna enesetunne polnud väga kiita.
Oli NIIII mõnus üle pika aja jälle suusatada. Seda ei saa võrreldagi rullsuusatamisega, suusatamine on ikka kordades mõnusam. Terve nädala jooksul igas trennis ainult nautisin suuskadel olekut. Isegi intervallid ja kontrolltreening polnud üldse nii hullud, kui alguses tundusid.
Tagasisõidust saaks lausa teise vähemalt sama pika postituse kirjutada.. Uskumatu, et planeeritud 10-tunnine reis koju venis lõpuks 27-tunniseks. Long story short – tagasisõidul töötas auto ainult aku pealt ja seda jätkus umbes tunniks ajaks. Bensiinijaamast juhuslikult eestlasest töömehe leidmine oli meie õnn (natukeseks) ja saime tema bussiga lähedalasuvas Motonetis autole uue aku osta. Uut akut jätkus samuti umbes tunniks – armatuurlaual kustusid viimsedki tuled (aa akutuli ja muud ohtu näitavad tuled põlesid lol) ja jällegi meie õnneks jõudsime täpselt teelt kõrvale parklasse sõita, kui auto lõplikult otsad andis. Tuhat tänu veelkord Kaarli isale, kes võttis vaevaks Tallinnast meile Helsingist 160 kilomeetri kaugusele järele tulla. Esimesed 6 tundi ootamist möödusid väga kiirelt – tuju kannatas veel jutustada ja autos oli veel enam-vähem soe. Järgmised 5 tundi külmas pukseeritavas autos …….. olid kohutavad. Aga vähemalt jõudsime ilma suuremate jamadeta Helsingisse ja sealt edasi laevale. Tallinnas saime nuhtlusest (autost) lõpuks lahti ja elu oli kui lill. Istusime veel paar tunnikest bussijaamas, paar tundi bussis ja sealt veel edasi autoga koju. Koju jõudes olin nii emotsionaalselt kui füüsiliselt väga väsinud, nii et jäin ööunne juba õhtul kella 18 paiku.
Järgmisel hommikul tervitasid mind vanad tuttavad nohu ja köha, juba laagris kimbutas mind ka kurguvalu. Kurguvalu aga ei taha ikka veel kuidagi üldse taanduda, pea kaks nädalat on igapäevaselt kurk valutanud. Täpselt nädala pärast võtame aga uuesti suuna Soome, seekord kordades kaugemale, Ylläsele, kus loodetavasti saab jälle korralikult suusatada ja ka maailmakarikaetappidega uue võistlushooaja avada.
