Esimesed maailmavõistlused juunioride klassis on läbi – ma ei osanud enne minekut seada eesmärke, mul puudus päris täpne ettekujutus oma konkurentide kiirusest ja need võistlused tulid kuidagi liiga äkki – ma polnud veel valmis. Kuigi ma ei tea, kas ma näiteks kuu aega hiljem oleks üldse valmis olnud.
Ma ei ole rahul oma tulemustega. Okei jah, 11.koht ei ole ju tegelikult üldsegi halb! Ja nagu ma enne mainisin, siis polnud mul ka kindlaid eesmärke seatud, kuigi millalgi korraks mõtlesin, et esikümne sisse võiks küll hea sõiduga saada. Ei saanud. Parimateks tulemusteks jäid kahel korral saavutatud 11.koht (sprindis ja lühirajal). Tavarajal olin 16. ja teates 4. Ma ei teagi, mis sõiduga ma kõige vähem rahul olen. Algusest pea lõpuni kehvalt sõidetud sprindiga, üsna aeglases tempos ‘kulgetud’ tavarajaga või ühe punktiga kõik ära rikutud lühirajaga….. Esimest aastat juuniorina on võib-olla mu kohad täitsa normaalsed, aga mis lollusi ma seal rajal tegin!!!!!!! Sprindis läks esimene osa väga kehvalt – mu strateegia oli täiesti vale. Ma alustasin selgelt liiga kiirelt ja juba esimesse punkti jõudes olin kaks korda õigest teeotsast mööda põrutanud ja siis tagasi läinud + oma punktist sõitsin ka märketa läbi, sest kimasin tähisest numbrit kontrollimata niisama mööda, kuna arvasin, et see pole minu oma (gg doris). Edasi ka paremaks ei läinud – tempo oli selgelt sellise võrgu jaoks liiga kiire ja lisaks teeotste mahamagamisele tegin ka mitu vale valikut, mis sprindis on andestamatud. Pärast vaatekat läks sõit paremaks – suure uisuraja peal tundsin, et jõuan sõita ja lõpuvõrgus sain ka hästi hakkama. Viimase 3 punktiga tõusin 5 kohta. Aga üldiselt kehv sõit.
Tavarada oli eraldistardist – midagi uut. Nüüd olen tagantjärele tark – ma oleks pidanud enne starti tegema peas kõik enda mõtted selgeks. Kuna oli teada, et rada tuleb pikk ja enamus rajast sõidavad kõik üksi, siis tuleb terve raja jooksul ISE ennast kiiremaks sundida. Juba 5. punktis kaotasin ma liidrile üle 5 minuti… (finišis veidi alla 7). Uskumatu. Muidugi olin ma eelmisest päevast õppinud ja võtsin alguse rahulikumalt, aga see tempo millega mina liikusin, oli selgelt aeglane. Mida edasi, seda raskemaks läks mul füüsiliselt – pärast finišit arvasin ma, et suusad olid kehvad, aga järele mõeldes olid tõusud ikka päris rasked ning laskumistel oleks pidanud võib-olla rohkem hoogu lükkama. Täpselt ei oskagi öelda, milles asi oli. Pärast kaardivahetust muutus kõik – enam ei olnud pikki valikuetappe, vaid rada läks ülitihedasse võrku (mõõtkava oli 1:15 000!). Pärast esimest punkti võrgus jõudis mulle järele 6 minutit hiljem startinud rootslane Isabel, kes võitis sel päeval oma esimese MMi individuaalkulla. Järgmised punktid sõitsin tal järel – uskumatu, kui SUJUVALT ta võrgus liikus. Seisakuid ta praktiliselt ei teinud, käed olid küll koguaeg kaardi küljes, kuid ta jõudis kõik valikud ja ristid ette ära lugeda. Nojah, eks võitjad nii sõidavadki… Ma küll alguses natuke kartsin, et äkki tal tuimalt järel sõites oleme varsti eksinud, aga ei. Tal järel kimades oli mul isegi üks esimene etapiaeg! Enne vaatepunkti koperdasin uisuraja peal, kukkusin ja jäin sellega temast maha. Üksi jäädes ei suutnud ma kuidagi kaardilugemisse süveneda ning viimasesse punkti minekuga kaotasin etapivõitjale 44 sekundit……?!?!?!?!?!!, millega kaotasin 3 kohta. Täiesti uskumatu. Õhtusel koosolekul räägiti, et see lõpuosa tuleb täiesti pea sisse tuupida. Vaatasin, uurisin, õppisin kaarti, läbisin võrgus erinevaid valikuid lühiraja-eelsel õhtul umbes tund aega.
Mulle meeldivad ühisstardid – mul on olemas ülevaade teiste sõidust ja ma suudan ennast tänu konkurentidele kiiremini liigutama panna. Seal on vaja terve raja vältel mõistust värskena hoida ja kaarti süveneda. Startisin teisest reast ja alguses sain normaalselt minema. Esimesse punkti pikalt uisurada pidi tõusu sõites tundsin, kuidas mu reied hakkavad kangeks minema. Pingutasin, kuid olin ikkagi natuke aeglane. Juba esimesest punktist liiguti kolme erinevasse suunda. Mina alustasin oma liblika osa esimesena, elasin ilusti kaarti sisse. Kuni liblika lõpuni sõitsin koos sprindis hõbeda võitnud norrakaga. Ta tempo oli küll veidi rahulik, kuid sujuvus ja tehniline pool olid väga head. Liblika lõpetasin 11ndana. Kuni lõpuni oli rada nüüd kõigi sama. Jõudsin eesolevale grupile järgi ning sõitsime päris mitmekesi koos. Tundsin, et jõuan sõita ja tagumistega hakkas vaikselt vahe sisse tulema. Eel-eelviimasesse punkti sõites aga ilmus kuskilt füüsiliselt väga tugev norrakas (sprindi võitja), kes sõitis minust mööda ning ohhhh seda rõõmu, kui nägin, et tema koos kahe soomlasega keerasid minu ees üks tee liiga vara vasakule. Ise läksin õigesti ning 18.punkti jõudes OLIN MA KUUES!!!!!!! See punkt oli jälle lõpuosa võrgus (seal, kus tavarajal lõpus vea tegin ja mis mul täiesti peas pidi olema!!). Ja kuna tulin punkti ülevalt laskumist mööda ja hoog oli sees, siis otsustasin, et ei keera kitsal rajal ümber, vaid lähen edasi, küll ma kuidagi ikka võrgust välja saan (valevaleVALE, nii ei tohi mõelda). Ees nägin veel enda klassi kasahhi ja kuna ta keeras 90kraadi teises suunas, olin üsna kindel, et ta läheb valesti (ta sai lõpuks 5.koha, läks ta jee valesti. ainuke, kes siis valesti läks, olin mina). Rajal ma ei saanud arugi, et olin vale valiku teinud. Kui lõpuks finišisse jõudsin ja varem seljatatud konkurente juba seal nägin, olin ma päris segaduses. Eelviimasesse punkti tehtud vale valik maksis mulle 28 lisasekundit ja 4.kohale kaotasin ma finišis 24 sekundit. Karm.
Viimane distants – teade. Mina esimene vahetus, Silvia teine ja Jonne kolmas. Stardist sain hästi minema, K-punkti tõusu peal jäin juba veidi aeglaseks. Esimesse punkti läksin üsna ebakindlalt ja jõudes lambist kuhugi võõrasse punkti, olin korraks segaduses. Aimasin umbes kuidagi, kus ma olen ja varsti sain ka oma punkti kätte. Esimeste punktide järel püsisin rootslasel järel, kuid tegin ülesmäge väga lolli lõike, millega kaotasin u 15 sekundit. Enam seda vahet tagasi ei suutnud sõita. Edasi kulges rada kontrollides ja üsna sujuvalt. Oma vahetuse lõpetasin viiendana – tulemustes on aga 4., sest Norra tüdruk võeti eest maha. Silvia ja Jonne tegid kindlad sõidud ja tulemuseks riikidest 4.koht. Järgmine aasta vähemalt sama!
MMil käimisega sain ma tohutult motivatsiooni. Ma nägin, kuidas mu klassi liidrid sõidavad ja kuidas mina sõitma pean! Autasustamist vaadates jõudis mulle kohale, et mu elu unistuseks on saada selle riigi, kus võistlused toimuvad, lipuvärvides paela küljes olev medal, mida ma ka enda kõrvaltoas näha võin. Mul on vist elus esimest korda olemas suur UNISTUS. Varasematel aastatel noorte EMil olid mul eesmärgid, aga mitte unistused. (Mitte küll esimesel aastal Lätis, kus minu edu tuli kõigile üllatuseks, aga rohkem järgmisel aastal. Medal(id) oli(d) mu kinnisideeks. Ma polnud nõus minema võistlustelt koju ilma nendeta.) Kuid nüüd on mul unistus. Aga ma tean, et see on raske, sest oioi, kui tugevad mu konkurendid on.
Juunioride MMi lõppedes tuli mul hooaja lõpu tunne. Värskas enam lumepuuduse tõttu korralikult suusatada ei saa, tähtsaid suusa- ja ka suusa-o võistlusi on aga veel päris mitmeid tulemas. Esimene nendest juba homme – ETV-Swedpanga sprindietapp Mammastes.
