Kui kõik läheb halvasti – Juunioride MM Leedus

20994211_1610191355698244_3552210293621924656_n

20.-26. augustil toimusid Leedus Vilniuses rattaorienteerumise juunioride maailmameistrivõistlusted. Need olid minu viimased tiitlivõistlused juunioride klassis ja mu individuaaltulemusteks jäid 12., 16., 19. ja 14.koht. Mitte midagi, mille üle uhke olla või rõõmustada. Üks pettumus teise järel.

Põhjuseid, miks võistlused ebaõnnestusid, ei pea väga kaugelt otsima – näiteks blogipostitusest „Mis mul viga on?“. Seal kirjutasin ma MM-i kohta järgmiselt: „.. õnneks tean ja pean leppima, et seis ongi hetkel selline.“. Enne võistlusi küsiti minult mitu korda mu viimase MM-i eesmärkide kohta ja kõige lihtsam oli neile vastata „Mul pole eesmärke“, mis tegelikult polnud tõsi. Ma olin oma peas endale eesmärgid seadnud, aga pigem ei tahtnud neid kõvasti välja öelda, kuna sellest võis jääda mulje, et lähen MM-ile hea vormiga panema ja eesmärgiga võita või korrata oma varasemaid tulemusi. Teadsin, et sõiduvorm pole sama, mis eelmistel aastatel, kuid lootsin seda sujuva ja kiire kaardilugemisega järele aidata. Kuid nagu pärast selgus, siis ikka kui sõita ei jõua ja organism väsib, siis väsib ka pea ja keskendumine kaob. Loomulikult oli mul eelmiste aastate korralikest tulemustest motivatsiooni hästi võistelda ja igal päeval endast parim anda, aga sel aastal olin ma ise lihtsalt alla igasugust arvestust.

Ma ei tea miks, aga enne igat distantsi olin ma nii rõõmus. Oli ju lihtsalt puhas nauding olla jälle rattaorienteerumise tiitlivõistlustel! Naer lausa kippus näole ja teistele kaasvõistlejatele soojenduse ajal otsa vaadates lihtsalt korduvalt puhkesin naerma. Naljakas. Enne võistlust ununes nii halb vorm kui varasemad kehvad tulemused, alles jäi sõidurõõm.  Tundus, et see oli selline „excited“ rõõm, mitte „ma pole keskendunud“ trilla-tralla. Samas ega ükski võistluspäev mul ju hästi ka ei läinud ja tegin kaardilugemises nii palju vigu.

Kirjutan natuke võistlusnädalast endast ka. Nädal algas modeliga, mis oli küll kõikidest võistlusmaastikest veel raskem ja hirmutas täitsa ära. Mingit sellist Leedut ma küll ei oodanud. Modelil tegi olukorra hullemaks veel ka paduvihm, mille tõttu olid niigi rasked ja järsud tõusud-laskumised mega libedad ja kus pidi eriti ettevaatlik olema.
Programm oli sel aastal uudne – võistlusnädal algas lühirajaga, sellel järgnes MMi programmis uus distants ühisstart (u lühiraja pikkune) ning järgmisel päeval oli teade. Pärast puhkepäeva oli tavarada ning nädal lõppes sprindiga.

  • Lühirada oli täielik ebaõnnestumine. Võitja & teine koht jõudsid mulle kümne minutiga järele ja sõitsid veel pikalt eest ära ka. Ühe järsu tõusu kimasime kolmekesi koos, kus ma ainukesena kogu tõusu sõita jõudsin. (hehe, väike võit!)
  • Ühisstardiga sõidus püsisin alguses veel ilusti pundis, aga teisel kaardil (kokku oli neid 5!!) tegin ühe korraliku vea ja jäin alates sealt peaaegu lõpuni täiesti üksi. Rada oli nii osavalt hajutatud, et ma ei saanud arugi, kas ma olen esimene või viimane. Alles finišeerides kõiki juba ees nähes selgus, et olin ikka päris viimane.
    PS! Uskumatu, et isa ja vend sõitsid samuti esimeseks kolmeks päevaks Leetu kohale, et meile kaasa elada. Veel uskumatum oli isa suust kuulda sõnu „Tubli olid“, kui ühisstardist võistluse alles 16ndana lõpetasin. (teine väike võit! või noh, kui võidukas see koht ikkagi oli)
  • Teates läksime Jonne ja Mariga välja sõitma kohta TOP6-s, aga meie õnneks võeti veel üks tiim eest maha ning saime 5.koha! (kolmas võit!) Mina olin teine vahetus ja sõitsin täitsa üksi. Ka iseseisvalt ja kindla peale sõites tegin lolle vigu, aga üldiselt oli täitsa okei sõit. Võib-olla kogu nädala parim?
    Viimati sõitsin juunioride tüdrukutega (Daisy ja Kärdiga) teadet 2013. aastal Eesti MM-il Rakveres, kus saime 6.koha.
  • Tavarajal läks jälle kõik kohutavalt halvasti. Mul pole varem ratta-o tiitlivõistlustel nii halbade teevalikutega ja suurte vigadega sõite olnudki. Mõtted olid täiesti mujal ja puudus see korralik power, et 2 tundi kõrge pulsiga metsas rattaga kimada. Suurimateks ajakaotusteks olid 2 vale teevalikut (3+5min) ja üks õuealasse sõitmine ja mitte millestki aru saamine (5min), mis oli tingitud lahtisest haukuvast koerast, kelle eest ma korralikult kaarti vaatamata põgeneda üritasin.
  • Seega olid kõik lootused sprindi peal. Väikese mõõtkavaga sujuv kaardilugemine oli varem sel hooajal olnud mu suurimaks trumbiks ja sprint on viimasel ajal üldse kuidagi väga meelepäraseks saanud. Rada oli aga üles ehitatud mitte üldsegi nii, kuidas mulle sobiks. Alustuseks mitukümmend tõusumeetrit asfaldil, mis võttis hingamise korralikult kinni ning järgnevates punktides linnas majade ja autode vahel nikerdamine oli ikka korralik proovilepanek. Raskemaks ja rohkem kontrollivamaks tegi olukorra ka reegel, et teedest kõrval ei tohtinud rattaga sõita. 3 40-sekundilist viga oli sprindi kohta selgelt LIIGA PALJU ja ei tea kas on mõtet ennast lohutada asjaoluga, et 2 minutit kiiremini sõites oleks ma vähemalt esikuuikus olnud.

Kurb tõdeda, aga võistlused juunioride klassis on nüüd läbi. Ma ei oska minu rattaorienteerumise tuleviku kohta midagi kindlat väita, kuna üks pool minust tahaks nüüd täiskasvanute klassis täielikult ja professionaalselt pühenduda suusaorienteerumisele, aga miski hinges nagu ei lase veel rattast loobuda. Juuniorina võis rattaorienteerumises küll minusugune natuke rattaga sõitja läbi lüüa, kuid eliidis on kõik ainult spetsialiseerunud ratturid(-orienteerujad) ja seal oma vaevu neljakohalise rattakilometraažiga aastas imesid loota ei tasu. Kerged ajad on läbi, nüüd tuleb raskeid otsuseid teha.

5 aastat, 5 rattaorienteerumise juunioride MMi, 5 erinevat riiki (Eesti, Poola, Tšehhi, Portugal, Leedu), 6 individuaalset TOP6 kohta, 1 medal, 1 Estonian MTBO Team, loendamatul hulgal rõõmu, veel rohkem vingeid kogemusi ja mälestusi ning palju uusi sõpru!

Olen tohutult tänulik kõikidele kaasaelajatele, pöidlahoidjatele ja toetajatele! Te olete motivatsioon, miks pingutada veelgi rohkem ja keda ma kõige vähem pettununa näha sooviks.

i-tn5j7cv-xl

Lisa kommentaar

WordPress spam blocked by CleanTalk.