Mis mul viga on?

Processed with VSCO with g3 preset

Täiesti uskumatu, et täna on 23.juuli… ja minu viimane postitus oli 3 kuud tagasi. Põhjus, miks ma vahepeal bloginud ei ole, on see, et mul ja mu organismil on midagi viga, aga ma vist ei tea täpselt, mis.

Natuke lähemalt viimaste kuude tegemistest:
Mai algas õmblust vajava haavaga (mida ei õmmeldud) EMV lühirajalt, mis pani pidurit nii treeningutele kui motivatsioonile. Olin ju märtsi lõpu ja aprilli korralikult puhanud ja nüüd oli suve alguseks juba mitmed uuendused treeningutes välja mõeldud, mis vajasid ainult ellu viimist. Kui aprillis oli puusavalu tõttu võimalik jooksutreeninguid teha kuni tunniajaseid, siis mais olin võimeline jooksma ilma valuta 10-15 minutit. 6 nädalat (!!!) pärast õnnetult puuoksa otsa kukkumist tuli haavale lõpuks koorik ja woo, juba oli käes juuni ja tundus, et asi hakkab lõpuks natuke paremaks minema.

Treeningpäevikus olen viimasel paaril kuul üles märkinud ka enesetunded treeningute ajal. Juuni alguses olid need järjest sellised: hea-keskmine-raske-keskmine-raske-raske-normaalne-parem kui eile-üsna kehv-väsinud-raske-suht raske jne. Nonii, vaatame…. Kahe nädala jooksul mitte ühtegi „väga hea“d ja ainult üks „hea“?? Alguses ei jõudnud kohale, et midagi nagu valesti oleks, aga juba pikemat aega väsimust ja jõuetust kurtes otsustasin, et midagi tuleb ette võtta.

Viimase 3 kuu jooksul olen arsti juures käinud rohkem kui varem terve aasta jooksul. Ma tundsin ennast igapäevaselt väsinuna, treeningutel/võistlustel 135-140 pulsiga nagu suremas, juuni keskel kontrolljooksul kogesin esmakordselt hingamisraskusi (see oli kohutav) ja kahe suvekuu alguses joostud aeroobse läve 3000m testi tulemused erinesid üksteisest poolteist minutit. Kõige muu kiuste tuli veel luuümbrise põletik kah! Käisin juuli alguses ühe nädala jooksul 2 korda spordiarsti juures koormustestil, kus tundus kõik nagu enam-vähem korras olevat, aga.. organism ja enesetunne väitsid (ja väidavad) igapäevaselt täpselt vastupidist.

Mitme arstiga konsulteerides oleme seadnud minu prioriteediks praegu hemoglobiini tõstmise. 114 g/l ei peaks küll olema kriitiliselt ja ohtlikult madal (normaalse taseme alumine piir on 117), kuid see võib vabalt olla jõuetuse põhjuseks. Samuti oleme treening- ja võistlusplaani muutnud „rahulikumaks“, vältides pikki intensiivseid treeninguid ja võistlusi. Väga raske on planeeritud võistlustest ära öelda, aga kui organism ei luba, siis peab. Vitsad sain kätte nädal tagasi rattaorienteerumise EMV-l, kui läksin pühapäeval tavarada sõitma naise klassis. 30 minutit enne lõppu kustusin täiesti ära, mõte ei liikunud, spordijoogi joomine tegi kõike ainult hullemaks ja 10 minutit pärast finišeerimist ei jõudnud isegi rääkida. 106 minutit võistlemist oli selgelt rohkem, kui hetkel võimeline olen.

 

Kogu eelneva jutu kirjutamine muutis mind üsna kurvaks, kuna nagu näha, siis mu füüsiline vorm ei ole just kiita.. Õnneks on aga suvel ka palju huvitavat ja põnevat juhtunud, mis tõesti panevad elu ja kõike ümberringi nautima ja elust rõõmu tundma. Suve esimese poole tippnädala(te)ks oli kindlasti Eestis toimunud orienteerumise MM. Pikad päevad event offices olid üsna kurnavad, aga niiii-niii hästi korraldatud võistlused ja niiii-niii lahedad ja tugevad võistlejad ja ainult niiii-niiii positiivsed elamused! Samuti Jukola ja Tartu Suusaklubi laagrid poleks olnud pooltki nii nauditavad ilma vingete seltskondadeta.

Eesootavad sportlikud tegemised on kirjas blogis üleval paremal pool ääres, neist tähtsaim on kindlasti juba vähem kui kuu aja pärast toimuvad rattaorienteerumise juunioride maailmameistrivõistlused Leedus. Need on küll juba hirmutavalt lähedal ja eelmise nädalavahetuse Eesti meistrivõistluste tulemused väga positiivset tagasisidet ja kindlust füüsilise vormi osas ei andnud, aga õnneks tean ja pean leppima, et seis ongi hetkel selline. Järgmise kuu aja tähtsaimaks eesmärgiks on kindla arvu treeningtundide kogumise asemel hoopis treeningute ja üldiselt elu nautimine ja positiivseks jäämine, treenimine vastavalt enesetundele ja hemoglobiini tõstmine! Trenni teen ka muidugi, ilma ikka ei saa.

Tundub, et lõpuks on korralikud suveilmad ka Eestisse jõudnud. Veetke rohkem aega väljas, avastage kohti, kus varem pole käinud ja tundke rõõmu! Üksi või mitmekesi, nautige ka seltskonda. 
See on põhiliselt küll mulle endale meeldetuletuseks kirjutatud, aga igaühel tasuks selle üle natuke mõelda. 🙂 

Lisa kommentaar

WordPress spam blocked by CleanTalk.