MTBO juunioride MM – medal!

Minu neljas rattaorienteerumise juunioride MM on läbi. Võistlusnädala järgselt ei saagi aru kuidas end tunnen – vaheldumisi väsinult ja energiliselt, motiveeritult ja motivatsioonipuuduses ning õnnelikult ja rahulolematult.

Alustan algusest – ettevalmistusest, kuigi üsna raske on kogu kevadet ja poolt suve lühidalt kokku võtta. Sel kevadel-suvel ei teinud ma küll palju rohkem rattatreeninguid kui varasematel aastatel, aga enne MM-i tundsin ennast ratta seljas kindlamalt kui varem. Parimateks tehtud treeninguteks pean Haanja Rattaklubi korraldatud kolmapäevaseid rattakrosse, kus osalesin sel aastal esmakordselt ja avastasin, et vau, rattaga sõitmine võib vahepeal ikka maru lahe olla! Järsud laskumised ja tõusud, palgid-juurikad-kivid-laudteed, teravnurgad – ühisstardist ja võidu peale.

Juuli esimesel nädalavahetusel toimusid Elvas Eesti ja Balti meistrivõistlused rattaorienteerumises, kus võistlesin täiskasvanute klassis ja konkureerisin peale teiste ka oma ema ja õega. Reedese BikEsti sprindiga jäin üsna rahule. Üks pea 50sek viga rikkus küll väga hea sõidu, kuid kiire tempo ja sujuvus ülejäänud rajal kindlustasid eestlastest parima koha. Kahju, et reedel eestikad polnud! Laupäeval lühirajal kaotasin palju aega valede teevalikutega, kuid suutsin ikkagi võita oma esimese täiskasvanute klassi medali rattaorienteerumises – pronksi. Nüüd on mul nii jooksu-, ratta- kui suusaorienteerumises vähemalt üks täiskasvanute klassi medal, juhhei! Pühapäeval läksin starti eesmärgiga teha üks korralik sõit, kuid tehniliste probleemide tõttu jäi see tegemata. Raja sõitsin küll lõpuni, aga rajal kaotatud 10 minuti tõttu oli keskendumine häiritud. Seega nädalavahetusel tehtud sõidud polnud kindlasti need, mida endalt enne MM-i ootasin.

Sel aastal toimusid rattaorienteerumise tiitlivõistlused Kesk-Portugalis, ookeanist umbes pooletunnise autosõidu kaugusel, võistlusmaastikega Aguedas, Mealhadas ja Catanhedes. Ilm oli kohale ja ajale vastav – peaaegu iga päev 33-36kraadi ja lauspäike. Mõnel üksikul hommikul oli „peaaegu lühikese varruka ilm“ – ümbrust kattis udu ja väljas oli 18-20 kraadi, mis aga lõunaks muutus jälle päike+palavuseks.

 
Sprint
Esimeseks võistlusdistantsiks oli sprint. Hommikul tundsin ennast mega hästi, kuna veel jahedas tehtud hommikujooks koos esimese stardi eelse elevusega tõmbasid meeleolu üles. Soojendusel tundsin, et jõuan sõita, kuid sisendasin endale, et tuleks sõita pigem kontrollivalt, kuna mõõtkava oli 1:10 000 ja sellega võib suurel kiirusel palju tähtsaid pisiobjekte nägemata jääda. Võistlusrada kulges täiesti laugel maastikul ja minu kui orienteeruja (mitte ratturi) jaoks orienteerumistehniliselt liiga lihtne. Tegemata jäi üks suur lõige, millega oleks võitnud kuni 15 sekundit. Tagantpoolt 3ndas punktis olin vaheaegade järgi kolmas, kuid sealt järgmisesse punkti tegi lõpuprotokollis minu ees olev tüdruk lõike läbi kõrge heina ja võitis sellega mind 19 sekundit. Tulemustes mulle neljas koht, mis ei tekitanud minus mittemingisuguseidki erilisi tundeid. Võib-olla varjutas selle ka minu esimene dopingukontrollis käik, kuid midagi nagu jäi kripeldama.
Dopingukontroll oli hmm… meeldejääv. Finišeerusin kell pool 1 ja koju saime hakata sõitma kell pool 8 – kiire arvutus… ma olin kontrollis 7 TUNDI! Väike näpunäide kõigile, kel veel pole õnne proovi andmiseks olnud – ärge jooge 4 liitrit vett (nagu mina tegin), 1 liitrist (janu kustutamiseks+natuke niisama) täitsa piisab! Uskumatu, aga no mida sa teed…. Vahepeal jõudsin isegi autasustamisel käia ja kohvikus jäätist&kohvi ostmas käia, linnas jalutustiiru ja candy crushis 5 levelit ära teha. Koju jõudes tundsin ennast kohutavalt väsinuna ja pea valutas.
Järgmisel päeval oli mitteametlik ühisstardist lühirada, tiitlivõistlustel puhkepäev. Käisin rajal treeninguna, et tutvuda maastikuga.

Lühirada
Eelneval õhtul tegin sprindi analüüsi ja sain aru, et medal pole tegelikult üldsegi kaugel. Pingutaks ma ennast igasse KP-sse kasvõi 1 sekundi kiiremini sõitma, oleks kokkuvõttes võit juba 15 sekundit. Umbes niipalju mul sprindis ju puudu jäigi. Lühiraja starti läksin ma igatahes juba uute eesmärkide ja mõtetega.
Hommikul oli väljas see eelnevalt kirjeldatud udu. Mina startisin pool 10, eestlastest kõige varem. Päike tuli välja umbes 10 ajal, natuke enne minu finišit, seega minu sõidu ajal oli ilm ideaalne.
Lisan juurde kaardi koos minu liikumisteedega. Stardijoonel kohmitsesin kaardiga, kuna ei jõudnud planšeti trukke kaardist läbi suruda. Aga algus oli hea, esimesse punkti parim aeg! Valed valikud tegin 2., 6., 7. ja 15. KP-sse. Suurim ajakaotus tuli aga 13. KPst väljudes, kui punkti laskudes rappus kivisel teel kett maha ja märkasin seda alles ümber keerates ja uuesti pedaalima hakates. Ronisin kiirelt rattalt maha ja proovisin rahulikuks jäädes kiirelt keti tagasi panna. Pärast teist ebaõnnestunud katset sain lõpuks hakkama (aplaus) ja nägin kõvasti vaeva, et sealt mäest tagasi ülesse saada. Sel etapil kogunes võitjale kaotust 1:13 (teisele kohale finišis kaotus 43sekundit!!). Lõpp oli raske, aga sisendasin endale, et mul on üsna hea sõit olnud ja enam juurde kaotada ei tohi. Pärast kõikide konkurentide lõpetamist tundsin ennast muidugi väga rahulolevana ja õnnelikuna! Juhhei, pronksmedal!
Lühiraja kaart GPSigaLühiraja vaheajad

Tavarada
Pärast lühirada oli jälle puhkepäev, mille veetsin pea täielikult puhates ja tavarajaks valmistudes. Pärast lühiraja õnnestumist olid suurimad pinged maas, kuid sundisin ennast ikkagi keskenduma järgmisele võistlusele. Läksin vist ikkagi liiga pea laiali kihutama, püüdes palju ja kiirelt järgmiseid etapivalikuid ette lugeda, kuid hakkasin soperdama. Hakkasid tulema teede mahamagamised, ennast kaardil valesse kohta lugemised, liiga kauaks kaarti lugema jäämine jms. Rada oli tegelikult üsna keeruline, segadusse ajas ka kahepoolne (ülekattega) kaart, mida pidi rajal kaks korda pöörama. 6-7 KPs liikusin vaheaegade järgi teisel positsioonil. 9. KPsse sõites hakkas tagarehv imelikult viskama. Ei tahtnud passima jääda ja proovisin edasi sõita, aga sõit läks aina hullemaks. Teel järgmisesse punkti jäin asfaldil seisma ja avastasin, et tagarehv on päris pehme. Kiirelt otsisin tagataskust vahuballooni ja lasin selle rehvi. Edasi sõites tundsin, et ega palju paremaks ei läinud. 10. KP läheduses läks olukord nii hulluks, et enam ei olnud võimalik sõita. Üsna kiirelt sain ühelt noorelt portugallaselt pumba ja nii ma sealt lootusetult pumpasin, mööda kihutamas oma konkurendid. Korraks tundus, et ’oh, nüüd on hea’, aga järgmisel hetkel sadulasse istudes sain aru, et seis on sama kehv kui enne. Kõndisin kurvalt joogipunkti, kust mind saadeti tee äärde korraldajaid ootama. Pärast poolt tundi ootamist ma enam ei jõudnud ja hakkasin korraldajatele „vastu“ kõndima. Pole veel isegi tegelikult päris täpselt välja mõelnud miks, aga kõndisin finišist 90 kraadi valesse suunda, kaardist välja ja ühtegi korraldajat ma ei leidnudki. Sain ikka tõelise tavaraja – võistluskeskusesse jõudsin lõpuks 3 tundi ja 10 minutit pärast oma stardipiiksu.

 
Teade
Teates võistlesin meesjuuniorite klassis koos Märteni ja Markusega, mina olin teine vahetus. Seda starti võtsin pigem kõva treeninguna, kuna päris võidukonkurentsis me ei sõitnud. Oli lahe, huvitav, põnev – nagu kõik eelnevad päevad.
Kokkuvõttes tahaks küll öelda, et naisjuunioride klassis iga distantsi võitnud tšehh oligi kõigist peajagu üle, aga kui ma enda lühiraja valedel valikutel kaotatud aja ja keti mahatuleku aja oma lõpptulemusest maha lahutaks, saaks ma peaaegu tema võiduaja. Orienteerumistehniliselt ideaalse sõidu korral oleks sellisel rajal olnud šanssi ka aeglasemal ratturil. Aga nagu alati, jääb ikka midagi kuskilt kripeldama ja „oleks“eid tekib igalt poolt. Kokkuvõttes olen õnnelik, et suutsin lühirajal täielikult sooritusele keskenduda ja hea kindla sõiduga medal võita. Seda oligi vaja tõestada – nii mulle endale, toetajatele, kes minusse uskusid ja ka neile, kes ei uskunud. Aitäh, aitäh, aitäh!

Kõik tulemused, vaheajad, pildid, kaardid ja muu leiab võistluste kodulehelt: http://mtbo16.fpo.pt/mtbo/index.php

Väike pildigalerii:

 

Lisa kommentaar

WordPress spam blocked by CleanTalk.