Ski-o Tourilt tagasi Eestisse sõites ja üha rohkem kodule lähenedes suurenesid ka lumehanged teede ääres. Värskat kattis tol esmaspäeval korralik lumevaip ning otsustati, et nädalavahetusel (21.-22.jaanuar) korraldatakse Kitsemägedes Põlva meistrivõistlused.
Põlva MV-l otsustasin võistelda N21 klassis, et saaks võrrelda end eelkõige Daisyga, kuigi pärast selgus ka, et juunioridel on naisteklassiga mõlemal päeval sama rada. Lund oli nädalaga kõvasti sulanud, kuid mõlemal päeval olid kõik rajad üsna okeilt sõidetavad ja vähene lumi tegi võistluse raskemaks ja veelgi huvitavamaks. Päev-kaks pärast võistlust oli osalt maastikult lumi täielikult kadunud, seega võib öelda, et meil vedas!
Reede ja laupäeva õhtul võtsin osa ka Team 2017 loengutest ja treeningutest. Reedel sai korralikult hüpatud ja karatud ning kartsin, et kordub Pirital tehtud ühistreeningu järgne päev, kus isegi voodist välja saamisega oli raskusi. Nii hull õnneks ei olnud.
Põlva MV 1.päeval tegin õige tee märkamata jätmisel kohe esimesse punkti minutise vea, kuid ülejäänud rada sujus üsna hästi ning oma sooritusega jään peaaegu täitsa rahule. Üheksasse KPsse 18-st olid mul esimesed vaheajad (yeee) ja finišis kaotasin Daisyle 1:02 minutit, niiet pärast alguses tehtud viga sõitsime ülejäänud raja üsna võrdselt.
Teisel võistluspäeval tundsin juba algusest peale väikest väsimust. 4. ja 5. KPsse tegin valed valikud, millega kaotasin 1+2 minutit. Viiendasse punkti sõites tundsin ennast juba täitsa väsinuna ning seetõttu muutus ka kaardilugemine lohakamaks – hakkasin ennast paralleelpunkti (12-ndasse) lugema ning sealt see vale valik tuligi. Edasi sundisin ennast rohkem kaarti lugema, et järjekordseid vigu vältida. Daisy küll murdis raja keskosas suusa, kuid võitis mind tol päeval enam kui kahe minutiga.
Olime juba varem mõelnud, et pärast võistlusi peaks kolme-nelja päevase pikkade rahulike treeningutega laagri tegema ning Haanja paistis selleks kõige ideaalsem variant. Tõesti, esmaspäevast neljapäevani sadas ainult lund, rajad olid heas (rohkema lumega viimastel päevadel isegi väga heas) korras, 5 kilomeetrine ring koos klassikajäljega sees, õhtuti rada valgustatud – mida veel tahta. Ülimõnus!
Haanja piirkond oli vist ainus Eestis, kus tol nädalalõpul veel looduslikku lund leidus ning nädalavahetusel Madonasse järjekordsetele suusaorienteerumise võistlustele minnes tekkis küll Eestist välja sõites kahtlus lume osas. Kohale jõudes oli selge, et lund oli nii lagedatel kui metsa all korralikult. Madonas Kauss toimus kohas, kus viimati käisime aastal 2013 noorte EMi ja juunioride MMi modelil. Võistluskeskus ja selle ümbrus oli tuttav ning meenutas ainult häid emotsioone. Rajad olid mõlemal päeval väga tehnilised ja huvitavad ning kiireid etapilahendusi nõudvad.
Mina ei jäänud enda kummagi päeva sooritusega rahule – esimesel päeval tegin üsna palju pisivigu ja kaardilugemine oli väga ebakindel. 14. punktis olin veel teine ja kaotasin võitjale Daisyle 1:34. Edasi kuni lõpuni kaotus ainult suurenes – väsimus ja valed valikud põhjustasid iga järgmise punktiga 20-40 kaotussekundit lisaks. Tol päeval naistest 5., Daisyle kaotust 3:49.
Teisel päeval sujus kõik hästi kuni 10.punktini, kuhuni olin suutnud suuremaid vigu vältida ning seal olin vaheaegade järgi esimene. Ma ei tea, mis minuga edasi juhtus, aga tegin peaaegu igasse punkti järjest viga. Niimoodi ära ei väsinud kui eelmisel päeval, aga ühele veale järgnes teine ja teisele kolmas. Päeva neljas aeg ja kaotust Daisyle umbes sama palju kui eelmisel päeval.
Tulemused kahe päeva kokkuvõttes:
Nüüd on paar tundi vähem kui täpselt nädal jäänud juunioride maailmameistrivõistluste esimese stardini. Ootusärevus on suur, aga juba varsti-varsti näis, mis saama hakkab!
