Märkamatult on käes juba septembri algus ja seljataga on üks meeldejääv ja teistsugune suvi.
Miks teistsugune ja mida ma siis õigupoolest tavalisest teistmoodi tegin?
Kuna bakalaureuse lõpetamiseks peab TÜ majandusteaduse õppekaval läbima praktika, siis võtsin asja korralikult ette ja juba ette rutates võin öelda, et ei ole kahetsenud oma otsust kordagi. Ning kuna tuleval talvel on kahed kõige tähtsamad tiitlivõistlused (MM ja Universiaad) alles kevade hakul märtsis, siis ei näinud ka spordi poolelt väga suurt takistust paar kuud 8st 5ni tööl olemisest. Kandideerimiste, videointervjuude ja teiste eneseületustega sain endale praktikakoha juuni lõpust augusti lõpuni Tallinnas uhkes SEB pangas ettevõtete panganduse valdkonnas korporatiivklientide osakonnas. Samuti toimus praktikaprogrammi raames ka kõikidele praktikantidele korraldatud YouthLAB, kus koos 34 teise praktikandiga arendasime tiimides 6 nädala jooksul välja ideid tuleviku panganduse nooruslikumaks muutmisel. Meie naiskonna ideel läks lõpuks nii hästi, et saime auhinnatud ka ülebaltilisel SEB YouthLABi demopäeval.
Sain juba üsna kiirelt aru, kuidas mul on praktikal vedanud nii ettevõtte, osakonna kui ka tiimi valikuga. Kõik need mitusada inimest, keda ma nende kahe kuu jooksul kohtasin olid NII positiivsed, sõbralikud, avatud, suhtlemisaltid, toredad, aktiivsed ja muidugi ka targad, kogenud ja oma ala spetsialistid. Õppisin suve jooksul tohutult palju ja sain ka aru, kui palju mul tegelikult veel õppida on. Viimasel päeval oli eriti kurb öelda aitäh ja head aega, kuid õnneks on elu nii ettearvamatu, et kunagi ei tea, keda ja kus uuesti kohata võib.
Elasin ma Jüris kalli tädi Veera juures ning olen talle väga tänulik, et ta oli nõus mind vastu võtma ja kostitama. Kogu elukorraldus oli suvel tänu temale tunduvalt kergem ja samuti sain ikkagi nautida maalähedast suve, näiteks enne hommikusööki sai paljajalu aeda pudrule marju korjama minna ja pärast trenni maja ees murul venitada. Igal pool selliseid luksusi vist ei ole?
Eks oli ikka raske pärast pikka tööpäeva ja koju jõudmist voodisse pikali viskamise asemel trenniriided selga panna ja trenni minna, kuid arvan, et sain täitsa normaalselt hakkama. Vahel jõudsin küll trennist alles pärast 21 koju, aga õnneks olid ilmad ilusad ja päevad pikad. Sain treenida nii rullidel, jooksuga kui ka rattaga, eriti toredad olid just rattatrennid, sest Põhja-Eestis oli minul nii palju avastada ja rattaga jõudis ka naaberküladest natuke kaugemale. Jooksutrennides igatsesin ma väga Värskat – Jüris enamasti kõval pinnasel joostes hakkasid luuümbrised valutama ja ainuke variant pehmel pinnasel jooksmiseks oli 5km eemal Jüri terviseradadel, kus paar korda käisingi nii, et sõitsin autoga kohale ja tegin seal ringe. Orienteeruja ja seikluste otsijana pole aga lihtsalt vaimselt võimalik selliseid treeninguid nautida.
Treeningute poolest oligi Jüri ja Värska suurimaks erinevuseks see, et kui Värskas on lõpmatult metsaradu jooksmiseks ja lühike 2km lõik hea asfaldiga kõnniteed rullsuusatamiseks, siis Jüris oli lühike 2km lõik mitteasfalteeritud teed jooksmiseks ja lõpmatult kõnniteid igal pool, nii et rulli-rulli ükskõik mis suunas ja ükskõik kui pikalt.
Nädalavahetuseti olin enamasti kuskil mujal ja päris mitu korda käisin ka teises Eesti otsas Värskas, kuna kõikidel tähtsatel üritustel pidi kohal ja abis olema. Tallinn-Tartu-Värska ja tagasi reis jäi iga korraga aina lühemaks ja vabalt kannatas ilma peatusteta 3,5h autos istuda.
Juulis toimusid Värskas ja Mikitamäel rattaorienteerumise eestikad, kuhu ma läksin mitte just tipp-rattaorienteerumisvormis, aga sisetunne ja emotsioon olid mõlemal võistluspäeval üllatavalt head, nii et enne starte tundsin, et olen kõigeks valmis. Pikematel distantsidel – lühi- ja tavarajal pidin tunnistama kogenumate paremust ja olin mõlemal distantsil 4. Need õnnetud kohad aga kompenseeris täielikult sprindis võidetud kuld – minu esimene täiskasvanute klassi kuld rattaorienteerumises!! Terve võistlus oli tuju ja energia laes ja suutsin ka kaardiga hakkama saada. Kulla kõrval oli aga magusamaks võiduks hoopis see, et võitsin oma suurimaid konkurente – õde Daisyt ja ema, kes olid poodiumil pärast mind vastavalt hõbe ja pronks.
Paar nädalat hiljem võistlesin / tegin tugevad treeningud ka o-jooksu EMV-l sprindis ja sprinditeates, mis toimusid Viljandis. Varasemate sprinditreeningute puudumisest hoolimata suutsin ikkagi sprindis joosta välja enam-vähem tulemuse, kuigi joosta oli jubedalt raske. Sprinditeates tuli Kevin 3. vahetusest väänatud hüppeliigesega poolelt rajalt tagasi ning läksin teatevõistlust lõpetama juba väljaspool arvestust. Siiski sain hea treeningu, kuigi tehnilise poolega väga rahule ei jäänud.
2 korda liitusin osaliselt suusaorienteerujate laagritega Värskas ja Otepääl, mis olid jätkuks eelmainitud eestikatele. Lahe, et laagrid toimuvad ja koondislased (küll enamasti noored) tulevad kokku koos treenima! Kahju oli puududa rasketest treeningutest Otepääl koos Soome suusaorienteerumiskoondisega, kuid pidin töönädala alguseks jälle tagasi Põhja-Eestisse sõitma.
Suve jooksul jõudsin veel Haapsallu valdade suvemängudele orienteeruma, disc-golfi mängima ja rattakrossi sõitma ning augusti alguses käisin ka Riias orienteerumise MMi sprinte ja sprinditeadet vaatamas. Augusti viimasel nädalal panin end proovile EMV tavarajal naiste põhiklassis, kus ma tegin niii jõhkralt palju viga ja kaotasin juba enne esimest punkti ekseldes igasuguse võistlustaju, et lõppajaks tuli 2:20. Vähemalt sai hea pika treeningu!?
Pühapäeviti olin küll reisimistest ja aktiivsetest nädalavahetustest väsinud, aga see-eest tänulik saadud võimaluste, mälestuste, treeningute ja emotsioonide eest.
Aitäh kõikidele, kes said osa mu suvest ja muutsid selle meeldejäävaks. 2018. aasta suvi oli ikka üks USKUMATULT vinge suvi!