Talv 18/19 ühes postituses

Ma olen viimased kuu aega oodanud juba seda hooaja lõppu ja hingan kergendatult, kuna läbi sai üks raske hooaeg. Peamine põhjus, miks ma lõppu ootasin, on see, et ma ei pea nüüd mitu-mitu kuud ennast oma sporditulemuste pärast alt vedama. Olen omaette arutlenud, et ilmselt panin endale ja ütlesin ka avalikult välja liiga suured eesmärgid, milleni pürgimiseks ma ajasin ma oma vaimse tervise pidevalt viimse piirini. Ma ei tahtnud keset hooaega kõiki tundeid ja mõtteid välja lasta, kuna väljaöeldud sõnad oleksid kindlasti mõjutanud mu järgmisi võistlusi ja kuna mu emotsioonid kõikusid vahepeal ühe päeva jooksul suurepärasest täiesti kohutavaks, oleks see ka mitteadekvaatne olnud.

Kui ma eelmisel hooajal astusin kindlasti sammu edasi nii füüsilise kui tehnilise poole pealt, siis seal aastal astusin vähemalt kaks sammu tagasi. Hooaeg oli nii pikk, et mul jõudis selle aja jooksul olla mitu erinevat tagasilööki, mis mind vaimselt endast välja viis. Ma räägingi siin postituses pigem oma vaimse tervise probleemidest, kuna ma oskan neid paremini analüüsida kui oma füüsilist vormi ja treeninguid. Fakt on see, et ma olin füüsiliselt väga kehv nii Universiaadil kui MM-il, aga ei mina ega issi ega keegi kolmas tea, miks.

 

Ettevalmistus

Sel aastal olime erinevatel põhjustel lumelaagris kaks nädalat Rukal, kuid vahelduseks oli tegelikult päris mõnus olla mujal kui Äkäslompolol. Laagri meeldejäävaim treening oli kindlasti ühisstardist kontrollvõistlus, kus ma pärast esimest ringi tahtsin katkestada, sest ma ei suutnud oma peas aktsepteerida oma halba sõiduvormi. Kuna see oli juba enam kui 3 kuud tagasi, siis reaalse tunde iseloomustamiseks kopeerin oma telefoni märkmetest enne kontrollvõistlust kirjutatud lause: „mul on constantly nii halb tuju et mul pole isegi soogiisu enam“. Samas olin ma rahul sellega, et söögiisu polnud, sest ma ei lubanud endale niikuinii toiduga liialdamist. Ma tahtsin olla omaette, rääkida ainult vanematega (st neile nutta) ja ma võisin treenida, aga ma vihkasin võistlemist. Ja võistlushooaeg polnud veel alanudki.

Varasemalt oli juba pihta hakanud ka periood, kus ma ei kannatanud sotsiaalmeediat. Ma elasin sügisel kuu aega ilma Instagrami appita, kuna ma ei suutnud vaadata kõikide näiliselt toredaid elusid, samal ajal kui ma ise polnud enda omaga absoluutselt rahul. Lugesin raamatuid ja ajakirju, kuulasin podcaste, vaatasin filme ja üritasin mitte oma tuju rikkuda. Kohati tuli see täitsa hästi välja.

Kõige muu kõrval aga treenisin hea tundega. Oktoobris Belmekeni laagris nägin, et mu lihasjõud on üllatavalt kesine ning pärast laagrit käisin paar kuud varasemast tihemini jõusaalis. Lemmikharjutuseks sai lõuatõmme, mida ma olin harjutanud juba suvest saati ja väga-väga vaikselt hakkasin nägema ka progressi. Hüppega ühe tõmbe asemel jõudsin sügise lõpuks teha juba 5-6 korralikku ja see oli tõsiselt tore. Suurem eesmärk oli vähemalt talve lõpuks rippest tireltõus ära teha, see oleks eriti vinge olnud. Harjutused kangil jäid aga viimasteks novembris, kui tõmbasin ühe jõusaalitreeningu ajal hantliga harjutust tehes endal õla liigesest välja. Jätkusid visiidid füsioterapeudi, spordiarsti ja ortopeedi juurde, kus aga kelleltki diagnoosi ei saanud. Õnnetus juhtus nädal enne lumelaagrit ja kuna midagi konkreetset teada polnud, siis jätkasin täisvõimsusel treeningutega – lumelaager, jõutreeningud, suusa-o võistlused.

Hooaja algus

2019. aasta jaanuari iseloomustaks ma kui elu kõige kohutavamat kuud. Aasta algas intensiivse uurimistöö kirjutamise perioodiga, kuhu mahtus ka kolmepäevane reis imeilusasse Norra lemmiksporti tegema. Käisin esimest korda Sjusjøenis ja Lillehammeris ja see oli imeline. Lillehammeri olümpiastaadion, Sjusjøeni lõpmatud suusarajad ja uskumatult värvilised päikeseloojangud – kontrastsed tumekollased, oranžid, punased ja roosad toonid segunesid mägede taga nii ilusaks, et nende vaatamise eest oleks võinud isegi raha maksta. 3 võistlust 24h jooksul, elu esimene öine suusaorienteerumine ja tore seltskond. Norra meistrivõistluste tavarada oli üks kahest võistlusest hooaja jooksul, millega ma rahule jäin. Kõik oli suurepärane niikaua, kui mul ei mõlkunud peas mõtted uurimistööst ja järgmise päeva eksamist. Norra reisile järgnes kahenädalane eksamisess unetute ööde ja väga kohutavalt halva tujuga. Poolteist nädalat õppisin ja sundisin ja kannatasin ja õppisin, üheks eksamiks teise järel.

Ma võisin internetis ja päriselus inimestega „small-talkida“, naeratada, muljeid jagada jms, aga sisemuses….. ma ei teadnud ise ka mida ma tahan. Kogu sessistress, halb tuju, mittetervislik elustiil (mis ei sisaldanud endas halvasti söömist, vaid kogu tervist – ebakvaliteetne uni, ülestressamine, pidev pinge all olek, eelmise nädalavahetuse võistlustest mittetaastumine jms) ning lõpuks veel pärast kihlvedu isalt Põlva MV-l 10 sekundiga pähe saamine pani mind ennast haletsema ja tundma end täieliku äpardina.

Ma lootsin, et nädalavahetuse võistlused ja Värskas perega olek rahustab mind ja annab uut energiat uueks raskeks eksaminädalaks, aga iga kord kui keegi proovis minuga rääkida, tuli mul nutt kurku ja ma hoidsin neist eemale. Ma nutsin selle nädalavahetusel kogu oma aasta normi täis – pärast võistlust, koju sõites autos, õhtul õppides, öösel magama jäädes, hommikul ärgates, võistlustel sooja tehes. Ma ei tahtnud pühapäeval startida. Ma olin väga lähedal sellele, et nutt kurgus isale ütlema minna, et ma ei taha startida. Ma lihtsalt ei tahtnud sooja teha, võimelda, suuski alla panna ja kõige vähem keskendunult võistelda ja pingutada. Aga ma olin ühegi sõna väljaütlemiseks liiga endassetõmbunud ja tõsine, nii et astusin oma saatusele vastu ja läksin stardijoonele, panin kaardi ette ja andsin nii kus tuli. Kummalgi päeval polnud ma oma võistlustulemusega rahul, kuigi võitsin mõlemal päeval. Võitmine ei teinud mu tuju paremaks, aga see lihtsalt ei läinud ka halvemaks, kuna minu ettekujutuse järgi see nii pidigi olema ja lootsin, et lõpuks hakkavad asjad minema nii nagu ma siis tahtsin.

Koguaeg oli midagi korrast ära. Kui kuu lõpus sain kooliga seotud kohustustest natukeseks lahti, siis tuli uus jama – selgus, et õlaga on vaja operatsioonile minna. Jaanuari viimasel päeval käisin magnetresonantstomograafias uuringul (MRT-s), kus selgus, et mul on vasaku abaluu liigesmoka rebend ja mis, positiivselt poolelt, ei lähe treenides-võisteldes hullemaks, kuid samas ka ei parane iseenesest ning vajab operatsiooni. See oli tõeline šokk 3 päeva enne Türki Euroopa MV-le sõitmist. Ja vähe sellest, uuring koos süstitud kontrastainega panid mu õla nii hullult valutama, et suusatamine (eriti paaristõuked) oli võimalik ainult läbi tugeva valu. Kogu vaimne pool varises jälle kokku. Mäletan esimest treeningut pärast MRT-d, 2 päeva enne Türki sõitu. 300 meetrit pärast suuskade jalga panekut valutas õlg nii kõvasti, et edasi sõitmine oli võimatu. Ülejäänud 3km surusin ainult tahtejõu pealt ühe kepiga, jättes endast rajale palju pisaraid, kurbust ja pettumust.

 

Euroopa meistrivõistlused

Siiski otsustasin Türki võistlema minna ning tegime otsuse, et teen kogu hooaja kaasa ja kevadel tegutseme õlaga edasi. Siin mainin ka ära, et kõik ülejäänud võistlused sel hooaja võistlesin valuvaigistite all, kuna ilma ei kannatanud. Varasemalt olime planeerinud, et euroopakad pole hooaja tähtsaimad võistlused ning vorm polnud samuti ajastatud nendeks võistlusteks. Aga noh, mis vormist siin rääkida, kui loetud päevad enne võistlust ei saanud isegi suusatada. Võistlemine enam kui 2000-meetri kõrgusel oli kohutavalt raske, kuid nüüd selgub, et sõitsin Euroopa meistrivõistlustel välja hooaja parimad tulemused. Sprindi 17.koht oli õnnestumine – julgesin kasutada mitmeid lõikeid ja tundsin end võrreldes järgmiste distantsidega pigem hästi. Sprinditeade oli 3x 10minutit piinakambris olekut, lühiraja esimese punkti 100 tõusumeetrit võttis haigest õlast jõu ning tavaraja jätsin valutava õla tõttu vahele. Teatevõistlus oli nädala tippsündmus – järjestuses Epp, mina ja Daisy sõitsime välja senise parima tulemuse Euroopa MV-l, võites neljanda koha. Emotsioon alates Daisy vaatepunti jõudmisest kuni lõpuni oli väga meeldejääv. Üllatavalt suutsin nädala jooksul püsida väga positiivne.

Euroopa MV teate 4.koht “kas olete juba närvis ka vä?”-tiimiga


Universiaad

Universiaad oli minu jaoks hooaja tähtsaim võistlus. Olin sügisel välja öelnud, et ootan Universiaadilt medalit. Ma tõesti soovisin olla Krasnojarskis aasta parimas vormis ja võistelda hästi. Euroopakate ja Universiaadi vahele jäi 3 nädalat, kus sain palju treenida ja võistelda. Enesetunne püsis hea, motivatsioon ja ootusärevus kasvas iga päevaga ja pärast viimaseid raskeid trenne jäin ootama seda lemmikut ’superkompensatsiooni’ ja ma tõesti lootsin, et märtsi esimesel nädalal on mul aasta parim vorm. Organism ei andnud märke, et midagi oleks kuskil nihu läinud ja tõesti ootasin esimest distantsi, sprinti. Sujuv sõit ühe väikese paarisekundilise koperdusega, mitte ühegi kukkumiseta, ühe 15-sekundilise vale valikuga, mis võib tihti olla isegi sprindis aktsepteeritav, aga koht 17. ja kaotust võitjale Liisale 1:31??????????!!!!!!! Ma ju võitsin teda kaks kuud tagasi Madonas sprindis ja mul oli siin tehniliselt vähemalt samahea sõit!!!

Pettumus oli suur, aga lootsin järgmistelt distantsidelt enamat. Järgmisel päeval toimus sprindi tulemuste põhjal jälitussõit, mis mulle eelmisel aastal tudengite MM-il tohutult meeldis. Sain aga juba enne starti aru, et midagi on jama, kuna enesetunne oli soojendusel kehv, paarkümmend minutit enne starti hakkas ninast verd jooksma ja pärast lühikest kiirendust pidin vähemalt minuti suusakeppide najal hingeldama ja taastuma, mis tundus kuidagi liiga kahtlane. Siiski proovisin kõigest kurjakuulutavast üle olla ja teha hea, kontrollitud, sujuv ja oma võimetele vastav sõit. Alustasin kiirelt ja tunne oli hea.. esimese minuti lõpuni. Uskumatu, aga olin väsinud ja jõuetu juba esimeses punktis. Pärast 5ndat punkti kustusin täielikult, liikudes veel aeglasemalt kui soojendussõitu tehes ja ma lonkisin finišijoone suunas ainult viimse tahtejõu pealt, ignoreerides kõiki halbu mõtteid, mis rajal pähe tükkisid. Pärast liblikaosa uuesti murdmaaradadele jõudes pidin suure tõusuetapi poole peal täiesti seisma jääma, korraks hinge tõmbama ja pildi tagasi silmade ette saama. Matkatempos liikusin finiši suunas ja lõpetasin hooaja kohutavaima võistluse stardinumbrist 7 kohta tagapool ja kaotades võitjale 8:18. Finišijoone ületamisele järgnes vähemalt pooletunnine pisaratemeri koos mõtetega: kuidas, miks, ei, palun, ma ei taha, mis toimub, ma tahan koju. Kõik varises järjekordselt kokku.

Sprinditeateks olin suutnud puhkepäevaga ennast jälle positiivsesse meeleollu viia, kuigi pidin hambad ristis aktsepteerima fakti, et ma ei ole koondise kiireim naine ja ei sõida sprinditeates esimeses tiimis. Samas tuletasin endale pidevalt meelde oma kohutavat füüsist ja hingasin natuke kergemalt mõeldes sellele, et ma ei pea esimeses tiimis sõitma. Ma olin stardijoonel tõesti positiivselt meelestatud ning lootsin vähemalt esimese vahetuse teisel sabas püsida. Juba esimese ringi esimesel suuremal tõusul hakkas raske ja tempo kannatas, aga kangutasin lõpuni. Teine ring oli veelgi raskem, aga ma vähemalt ÜRITASIN endast parimat anda. Tean, et pärast esimest negatiivset aistingut ei saa enam rajale esialgse hea tujuga minna, aga ma üritasin. Midagi ei tulnud välja ja võistluse lõpus olin jälle kurb ja pettunud.

Universiaadi jälitussõit, start oli paljulubav

Sprinditeate ja ühisstardist lühiraja vahel oli 2 puhkepäeva, millega suutsin aktsepteerida oma olukorda, nautida uskumatuna näivat Universiaadi-elu ja mõelda välja lühirajaks seesuguse plaani, mida täites ma finišis oma sõiduga rahul oleks. Lihased tundusid enne starti olevat üliheas seisus, aga lühemgi kiirem liigutus kurnas organismi. Lõpetasin ühisstardist sõidu emotsioonitult. Suutsin pärast finišit naeratada põhjusel, et ma lihtsalt polnud kurb. Ma olin lihtsalt emotsioonitu, leppides olukorraga. Teadsin, et minu mossitamine pole viisakas teiste koondislaste ees ja et vähemalt muud melu nautida, ei tohi ma endasse sulguda.

 

Mul on kahju, et mu tulemused allpool igasugust arvestust olid, aga samas olen ka õnnelik võimaluse üle võistelda nii suurejoonelistel võistlustel koos oma sõpradega. Eriti õnnelik olen Silvia comebacki üle, sest 3 aasta järel olime järjekordsetel tiitlivõistlustel koos ja viimastel aastatel just sellisest Silvia-vibest mul puudus ongi olnud. Kahe aasta tagusest MM-ist tuttavad kohad tekitasid elevust ja kogu Universiaadi meeleolu oli nii mõnus ja lahe, et korvasid tulemuste halvad emotsioonid.

Vinged tšikid meil tiimis!


Maailmameistrivõistlused

Pärast Universiaadi oli nädal MM-ini, mille veetsin enamasti kodus teki all. Külge hakkas viirus, mis väljendus valutavates silmades, peavalus, ühepäevases palavikus, üldises nõrkuses ja valutavates lihastes. Samas vajasingi ma pärast eriti kurnavat Universiaadi täielikku puhkust. Püsis veel lootus, et nädalaga suudab organism natuke taastuda ning olen võimeline MM-il paar korralikku sõitu tegema.

MMi lühirada. Foto: Jesper Matti

Maailmameistrivõistlused Rootsis Piteås algasid tavarajaga, kus ma ei võistelnud. Seega oli mu esimeseks distantsiks sprint. Sarnaselt Universiaadile, üritasin ma olla võimalikult positiivne, keskenduda oma tugevustele ja pingutada lõpuni, no matter what. Tundsin ennast kitsastel radadel üllatavalt hästi, kuna pulss ei läinud paaris lükates täiesti punasesse ning suutsin siis veel pingutada. Niipea kui rada läks laiadele radadele, läks hetkega raskeks. Ootasin vist, et minuga mingi ime juhtuks, aga mu tulemuses polnud mitte midagi rõõmustavat ja olin kurb, nagu sel hooajal juba tavaks. Daisy 5.koht tegi mind samal ajal nii kurvaks kui ka rõõmsaks – rõõmsaks, et ta uskumatult pühendunud ja sihikindel treenimine lõpuks vilju kannab, aga samas kurvaks, sest oleks ise ka tahtnud hästi võistelda. Õhtul mõtlesin, et olen terve hooaeg end Daisyga võrrelnud ja olnud kurb, et ma talle koguaeg kaotanud olen, teadmata, et võrdlesin end koguaeg maailma tipus oleva naisega, kes juhuslikult on ka mu õde.

MMi teade. Foto: Jesper Matti


Ühisstardist lühiraja start oli sarnane Universiaadi ühisstardist lühirajaga. Mitte raja ülesehituse poolelt, vaid minu sisemises häälestuses. Teadvustasin endale oma nõrkusi ja tugevusi, läksin sõitma ilma suuremate ootusteta ning finišis olin emotsioonitu. Pärast lühirada tundsin, et olen võistlemisest väsinud. Samuti väsinud emotsioonide üles-alla käimisest ja emotsioonitu olemisest selle pärast, et mitte halba tuju välja näidata. Nutt oli kurgus, aga viimane pingutus oli jäänud – teade. Andsin teate teises vahetuses endast tolle hetke parima ning teadsin, et annan endast maksimumi, kui teen sujuva, kontrollitud ja vigadeta sõidu ning pingutan lõpuni. Täpselt niimoodi mul sõit välja tuligi. Daisy näitas veel viimasel sajal meetril oma sisu ning võitsime fotofinišiga 5.koha tšehhide ees. Kas hooaeg sai tõesti läbi?


Ma ei ole uhke oma viimase 5 kuu emotsioonide ja reaktsioonide üle, aga see on elu. Ma ei kirjutanud sellist postitust mu haletsemiseks, vaid näitamiseks, et iga sportlane on enamat kui kahelauseline kommentaar võistluse kohta ja numbrid tulemuste protokollis. Emotsioonid ja mõtted nii hooajaeelsel perioodil kui võistluste ajal võivad väljaspoolt paista teistsugused kui need tegelikult on. Kirjutasin (ja ka avalikustan) seesuguse postituse lootuses, et nüüd hakkab kõik paremuse poole liikuma. Samuti loodan, et vähemalt üks lugeja saab (kas nüüd või tulevikus) raskustes olles siit tugevust, et jätkata ja negatiivsetest emotsioonidest üle olla.

Postitasin septembris Instagrami Tartu Sügisrulli stardist pildi pealkirjaga „If you can’t change the situation, change your attitude about it“ ja mõtlen, et sain Universiaadil ja MM-il sellest alles viimastel päevadel aru. Kui ma läksin rajale aktsepteerides oma hetke olukorda ja hoides oma ootused madalad, suutsin ma enda ootusi täites olla endaga rahul. Ja nagu näha, finišis isegi naeratada.

Kuna bakalaureus tahab lõpetamist, siis pinget jätkub veel kaheks kuuks, aga kindlasti võtan treeningutega kergemalt, otsin elust muud rõõmu kui võistlemine ja proovin jätta igatpidi untsu läinud talve sinnapaika ja vaimselt tugevamana edasi liikuda. Tulevik on hetkel veel ebaselge, kuid kindlasti on tulemas mitmeid muutusi.

Aitäh kõikidele kaasaelajatele, tiimikaaslastele ja taustajõududele, kes aitasid oma heade sõnade ja tegudega hooaja üle elada! Järgmine aasta uuesti, loodetavasti edukamalt 🙂

Hooaja viimane start Võrumaa suusaetapil. Positiivne lõpp negatiivsele hooajale. Foto: Võrumaa Spordiliit

 

Lisa kommentaar

WordPress spam blocked by CleanTalk.