Spordiga ja spordita

Neli kuud on möödas viimastest võistlustest ja järjepidevatest treeningutest. Neli kuud tagasi lõpetasin enda kehva hooaja südameprobleemide tõttu ja selle asemel alustasin arstide vahel jooksmisega. 24 tunni EKG, südame ultraheli, MRI, vereproovid, konsultatsioonid nii kardioloogi kui spordiarstidega. Teada sain nii palju, et uuringute käigus südamelihasepõletikku või muud südamekahjustust ei tuvastatud, kuid 1 kuu pärast esimest testi oli südame vahelööke isegi rohkem kui varem. Öeldi, et nüüd on vaja 6 kuud puhata, küll selle ajaga kõik paremaks läheb. Päevapealt treeningute lõpetamine ja aktiivsuse vähendamine mõjus nii, et terve veebruar ei tahtnud ma muud teha kui kodus magada. Olin igapäevaselt väga väsinud ja mul puudus igasugune motivatsioon üleüldse midagi teha. Lugesin selle kuu jooksul mõne raamatu läbi, tegin üht-teist veel, kuid see oli ka kõik. Mõnel päeval tundus isegi igapäevane jalutuskäik üle jõu käivat ja pärast aktiivsemat päeva, näiteks järjekordset arstivisiiti, millega kaasnes Värskast Tartusse sõit ja linnas ringi käimine, võisin kindel olla, et järgmised kolm päeva veedan peamiselt taas voodis ja diivanil. Nojah, oli ka paremaid päevi, aga laias laastus oli veebruar kuu, mil ma tundsin end kordades kehvemini kui kuudel, mil ma aktiivselt treenisin ja võistlesin, kuid pidevalt tundsin, et midagi on paigast ära.

Veebruar piltides – arvutist MMi jälgimine, kokkamine, raamatu lugemine ja igapäevased jalutuskäigud.

Jätan veebruarile järgnevad kolm kuud hetkel vahele ja hüppan praegusesse hetkesse. Talv tundub justkui kauge minevik olevat ja samuti veebruari enesetunne. Päris terve ma veel ei ole, kuid viimase kahe-kolme nädala jooksul olen ma enda olukorra üle igapäevaselt optimistlik olnud. Võin seda rekordiks lugeda.

Igapäevased jalutuskäigud on asendunud lühikeste rahulike jooksuotstega ja niiviisi keskmisest laisema harrastussportlase tasemel liigutades on tunne… ei taha küll ära sõnuda, aga… väga hea. Olgu, täiesti vormist väljas, aga lõpuks ometi ma tunnen, et saan ja võin jalutamisest natuke kiirema pulsisagedusega liigutada. Nii, et süda ei anna pidevalt märku, et see, mis ma tegin, oli liiast. Ma saan üsna muretult tavalisi igapäevatoimetusi teha, tundes end ka õhtul ja järgmistel päevadel hästi ning see ongi minu jaoks praegu kõige tähtsam edasiminek. Lõpuks ometi on rõõmustav tunda, et viimaste kuude jooksul on toimunud silmnähtav progress ning et mul on tahtmist ja jõudu päeva jooksul midagi korda saata.

Kui ma praegu viimase kolme-nelja kuu peale tagasi mõtlen, siis tegelikult on see olnud suurepärane aeg. Loomulikult oleks ma seda hea enesetundega veel enam nautinud, kuid ma olen nende kuude jooksul väga palju uut näinud, kogenud ja avastanud, väga paljude uute inimestega kohtunud ja vestelnud ning üleüldse olnud hästi vaba igasugustest kohustustest, sealhulgas koolist, mis teeb mulle pärast eelmise sügise ülepingutamist ainult heameelt. Saan sügisel puhanult, rõõmsalt ja motiveeritult jätkata. Kuna ma olin 2013. aasta sügisel vahetusüliõpilane Vaasas, siis nihkus mu ülikooli lõpetamine aasta jagu edasi ja sellest lähtuvalt tekkiski mul üks “vaba” kevadsemester, mille olin juba mõni aeg tagasi otsustanud Šveitsis veeta. Nii ma siis märtsi keskpaigas läksin.

Läksin Siati, vähem kui 200 elanikuga armsasse mägikülasse, kus Gion elab ja töötab. Ja uskuge või mitte, ka mina leidsin seal tegevust. Iga päev miskit uut, miskit põnevat või lihtsalt midagi sellist, mida ma Eestis tõenäoliselt teinud poleks. Nii näiteks tegin ma maja kõrval oleva väikse aiamaa korda ja hakkasin seal porgandit-salatit-rooskapsast ja palju muudki kasvatama. Suvikõrvitsad istutasin ka, aga mäestikuilm ei halastanud neile ja pärast maikuus maha sadanud lund neid lihtsalt enam ei olnud. Või aitasin ülemise korruse korteri ehitamisel kaasa. Harisin ja harin end teemadel, mille jaoks kool+trenn elustiili juures eriti aega ei jää. Praktiseerin saksa keele oskust, näiteks saan ma juba üsna edukalt hakkama Siati väikses poekeses, kus müüjatele meeldib külaelanikega iga kord üht-teist rääkida, näiteks kas ma kuulsin ikka, kuidas hommikul kägu kukkus või missuguse maitsega juustu ma ikkagi osta soovin.

Eks ma kompasin natuke enda piire ka. Käisime Gioniga märtsis, mil veel lumi maas oli, ühel korral lumekingade ja teisel korral mäesuuskadega matkamas. Esimene käik lumekingadega oli üsna kerge ja mõnus, seevastu skitouring pakkus suuremat pingutust ja samas ka adrenaliini. Ma ei tea kas skitouringul mingi eestikeelne kasutusel olev vaste ka on, aga iseenesest kujutab see endast mäesuuskadega esmalt nõlva mööda pikalt üles minekut (suuskade all on nahad, mis ei lase tagasi libiseda) ja seejärel allasõitu – nagu mäesuuskadega ikka, aga mitte ettevalmistatud rajal, vaid sealt, kust tahad, julged või oskad. Kindlasti ei jäänud see mu viimaseks korraks, kuid sel kevadel ma rohkem mäele ei kippunud, sest piiride kompamisest rääkides suusatasin ma neist sel korral küll hooga üle.

Vahemaa Eestist Šveitsi pole kunagi nii lühikene tundunud. Hommikul Siatist või Zürichist reisi alustades jõuab kenasti õhtusöögiks Värskasse. Isegi kui lennukid hilinevad ja ma korduvalt bussidest maha jään. Sest see on juba reegliks saanud, et vahet pole, millal lennuk Tallinna jõudma peaks, 25, 35, 45 või 55 minutit pärast täistundi – igal juhul jään ma järgmise tunni 05 bussist kahe minutiga maha. See selleks, igatahes tundub, et ma pole Šveitsis veel eriti ollagi jõudnud ja juba oleme me kaks korda Eestis käinud. Esimest korda aprillis. Tarkusehammast välja tõmbamas, Peko Kevadet korraldamas ning juba oli aeg tagasi sõita. Mitte lennukiga, vaid minu pere vana VW Passatiga. Õhtusöögiks Zürichisse ei jõudnud, aga see-eest õhtustasime heade sõpradega Vilniuses ja käisime vanalinnas kooki söömas. Järgmistel päevadel külastasime üht kõige armsama ja toredama atmosfääriga linna Gdanski, vaatasime, kuidas Berliin on pärast II MS ja hiljem ühinemise järgselt üles ehitatud, võtsime autosse saksa päritoluga maailmaränduri, kes mõni aasta tagasi Süürias ISIS-e liikmetega koos elas ja seepärast ka sealsesse vanglasse sattus, kihutasime igavatel saksa kiirteedel, viisime eelnimetatud maailmaränduri Münchenisse ning kui me seal juba olime, viskasime pilgu peale ehituskära ja turistiderohkele kesklinnale ja olümpiarajatistele. Minireisi lõpus võtsime Baselist peale mu kalli sõbranna Kertu, kes oma poisiga meile nädalaks külla tuli. Kertu on muideks enda külaskäigust nii toreda postituse teinud, et ma ei oskagi midagi lisada.

Siatis vajasid peenrad rohimist ja uued teerajad avastamist. Ning uus minireis planeerimist.

Marsruut Siat-Zürich-Frankfurt/Riia-Tallinn-Tartu-Värska on hoolimata kohati pingelisest lennugraafikust ja lootusest, et äkki ikka jõuan Tallinnas bussile, üsna igavaks muutunud. On ka teisi võimalusi. Põnevamaid, seiklusrikkamaid, soodsamaid(!) ja … ma arvan, et nendest omadustest juba piisas. Niisiis ootasin ma üksi 13. mail Šveitsi linnas Churis bussi, mis mind Milanosse sõidutaks. Hilines küll rohkem kui pool tundi (polnud Šveitsi buss!), aga kohale ta jõudis. Kahetsusväärselt oli mul Milanos aega vaid loetud tunnid. Kuidas nende sisse linna vaatamine ja EXPO külastamine mahutada kui juba metrooga sõit võtab nii palju aega? Aga seda kõike ma tegin – ruttasin kitsaste kõrvaltänavate kaudu läbi linna, vaatasin üle mõned must-see turismiobjektid, higistasin puupüsti inimesi täis olevas metroos ja jõudsin isegi EXPOle (btw kes pole 2015. aasta EXPOst kuulnud-lugenud, siis vaadake siit). Ma olin EXPO külastamise osas kodus üsna elevil, sest selle teemavaldkond: toitumine, meie planeedi ja inimeste jätkusuutlik toitmine ning ressursside vähenemisest tingitud probleemid on mulle üsna huvipakkuvad teemad ning võimalus näha rohkem kui 100 erineva riigi vaatenurka sellele tundus eriti huvitav. Ning nii palju kui ma ootasin, nii palju ma ka pettusin. Kuigi mul oli seal ringi vaatamiseks vaid napid kaks tundi, mille jooksul jõuab kiirelt sammudes tänava ühest otsast teise ja tagasi rutata ning korraks mõnda paviljoni sisse astuda ehk kahe tunniga saab kõigest vaid väga pealiskaudse ülevaate, siis iga 50 meetri taga olevad kiirtoiduputkad ja friikaid söövad külastajad jätsid sellest kõigest ühe järjekordse masse ligitõmbava näituse, mille valmimiseks on hullumeelsetes kogustes raha kulutatud, kuid sisulise poole kõrval jääb domineerima ikkagi väline hiilgus. Seal oli isegi McDonalds! Lootsin, et saan EXPOl mõnd eksootilist puuvilja maitsta, aga tuhkagi! Isegi ühtegi õuna ei leidnud (tahaks loota, et kuskil neid siiski müüdi). Hea küll, mõne riigi paviljonid olid väga toredad ja mõtlemapanevad, sealhulgas Eesti ja näiteks Austria. Seevastu mõni naftariik oli üles ehitanud hiiglasliku palee, mille ees ülikondadega mehed põrandat läikima lõid, kuid sisse astudes lõi väline hiilgus kindlasti sisu üle. Aga ma olen siiski rahul selle kogemusega ja mul on kahju, et mul ei olnud aega huvitavates paviljonides rohkem aega veeta.

Milanost sõitsin ma 26 euroga Vilniusesse. Uus päev, uued väljakutsed, uued kogemused, uued teadmised. Näiteks, et buss nr 10 ei sõida samasse suunda kui tramm nr 10, et minu “ah küll kuidagi ikka saab” reisimisstiil ei tööta eriti hästi kui ma tõesti ei tea kuhu ma minema pean ja ma pean seal 15 minuti pärast olema (aga lõppude lõpuks ikkagi töötas hahaha). Et mu kalli sõbranna pulma võib bussi järel jooksmisest higisena ja autos riideid vahetanuna minna, juuksed lennujaama põrandal veedetud ööst veel sassis. Aga seal ma olin: Gabriele ja Petrase ilusas, armsas ja südamlikus pulmas! Leedus olles kohtusin ma taas paljude huvitavate inimestega, näiteks naisega, kes autosõidu ajal ingliskeelseid Einsteini relatiivsusteooria loenguid kuulab või väga toredate endiste orienteerujatega, kes praegu maailmakuulsad modellid on. Nii palju uusi mõtteid ja arvamusi, kogemusi ja teadmisi!

Seiklus jätkus Riias, kus ma perega kokku sain ja neile rattaorienteerumisvõistlustel kaasa elasin. Teate, kui rõõmustav on näha, kui mu 9-aastane vend enda elu teisel ratta-o nädalavahetusel pärast 2,5 tunnist seiklust rõõmsana metsast välja tuleb?!

Timo ja Kätiga Seto lihavõtteid tähistamas. Kodust läksid nad ära 10 munaga, tagasi tulid rohkem kui 20 munaga.

Koogiõhtu heade sõpradega Vilniuse kesklinnas ja Trakai lossi külastus

Gdansk! Sel päeval küll vihmane, kuid siiski väga armas ja mõnusa atmosfääriga linn.

Tohutult rahvast ja turiste. Samas väga huvitava ajaloo ja sellest inspireeritud lahedate postkaartidega linn. 😀
Pildil Brandenburgi värav. Värav ida ja lääne vahel.

München. Kesklinna iseloomustab kõige paremini näide, et isegi linna suurima turismiobjekti ees oli ehituskraana. Kogu kesklinn kajas ja lõhnas ehitamise järele. Seevastu Müncheni olümpiapark oli hästi rahulik ja tore. Eriti äge on see, et see on ka praegu pidevas kasutuses.

Genf Šveitsi prantsuskeelses osas on üsna märgatavalt erinev Šveitsi saksakeelsetest linnadest. Vaatasime üle ÜRO Genfi kontori, ÜRO Inimõiguste Nõukogu hoone ja Punase Risti muuseumi. Pildil hoian Broken Chair’i. 😛