Selles postituses räägin kõigepealt lühidalt enda treeningutest Zürichis tööl olles ning seejärel lähemalt kolmest seiklusest, mis mulle kõige paremini meelde on jäänud. Ehkki kirjeldatavad matkad ja seiklused toimusid juba enam kui pool aastat tagasi tahan neist sellegipoolest rääkida ja kirjutada, sest tunnen, et kogemused on tegelikult aegumatud ja võib-olla suudan ma enda tagasivaadetega inspireerida ka kedagi teist miskit väljakutsuvat ja ägedat tegema.
Treeningute ja töö ühildamine Zürichis
Eelmises postituses kirjutasin pikemalt enda töökogemusest Zürichis, nüüd aga sellest, kuidas mu suvine treeningperiood läks.
Tegu oli esimese korraga mu elus, mil ma nii pikaajaliselt (5 kuud) täiskohaga kontoritööl olin ning eks ma kartsin esialgu, et suvine mahutreeningute periood kannatab selle tõttu väga tugevalt. Mu kartustel polnud aga pea üldse alust ja tegelikult olen ma siiani positiivselt üllatunud, et töö ja treeningute ühildamine nii kergesti läks. Mu treeningmahud olid küll pisut madalamad kui nendel suvedel, mil ma treeninglaagrist treeninglaagrisse liikusin, kuid seevastu stabiilsemad. Ma pole üldse kindel, kas mul kunagi üldse ühtki teist nii kvaliteetset ja edukat suvist ettevalmistusperioodi on olnud. Mu treeningmahud varieerusid maist augusti lõpuni 8-15h/nädala juures ning üldine treeningute raamistik nägi välja nii:
- Nädala sees regulaarsed, pigem tavapärasest lühemad, kuid kvaliteetsed treeningud Zürichis. Tavaliselt 1 kord päevas (õhtuti pärast tööd), kuid vahest ka kuni 1 kord töönädala jooksul kaks lühikest treeningut päevas. Esmaspäev oli tavaliselt puhkepäev.
- Nädalavahetuseti käisin kas mägedes mõnel pisut pikemal treeningul/seiklusel või treenisin Zürichis kaks korda päevas. Mõnel nädalavahetusel osalesin ka väiksematel orienteerumisvõistlustel. Mainin ka selle ära, et mu 8-15 treeningtundi nädalas ei koosnenud tavaliselt ühest 6-tunnisest aeglasest matkast, kuid tõsi ta on, et pikki treeninguid on Šveitsi mägedes emotsionaalselt palju kergem teha kui Eestis ning eks need pikemad seiklused aitasid ka treeningtundide arvu üsna lihtsalt tõsta.
Ma tunnen, et mulle on alati keskkonnavahetus pigem hästi sobinud ning kindlasti oli see üks oluline põhjus, miks töö ja tugevate treeningute ühildamine nii kenasti läks. Ning mitte üksnes treenimine, vaid ka edasimineku saavutamine, sest üks asi on treeningute ellu viimine, teine asi nendest taastumine ja tugevamaks saamine. Vähemalt hetkel tunnen ma küll, et suvine stabiilne, kuid mitte meeletult kõrge koormus on mind toonud sügisesse heas vormis ning üsna värskena. Üheks parimaks hea vormi indikaatoriks on minu arust see, et treenimine tundub megalahe ja motivatsioon treenimiseks tulebki suures osas sportimisrõõmust.
Nüüd aga põnevamate seikluste juurde. Nagu öeldud, käisin ma tihti nädalavahetuseti Šveitsi avastamas ning seega sai tavalisest treeningust eriti meeldejääv seiklus. Järgnevalt kirjeldangi kolme erinevat päeva, mis mulle kõige eredamalt meelde on jäänud.
Suusatamine Greina platool, 19. mai 2018
Greina platool olen ma varemgi käinud, 2016. aastal kirjutasin sellest isegi postituse. Küll aga polnud ma Greinas kunagi suuskadega käinud (ega ausalt öeldes sellele isegi mõelnud). Möödunud talv oli Alpides aga väga lumerohke ning aprillis naljatasime Gioniga, et ilmselt saame veel ka ta sünnipäeval suusatada. Nojah, mai keskpaigaks oli suusakeskuses lumi siiski sulanud, kuid Gion tuli välja ühe hullu ideega minna maikuu keskel 2200m kõrgusel olevasse Greina orgu (murdmaa)suusatama. Ooooookeeeiii, ähm, lähme!
Ega ma päris täpselt ei teadnud, mis mind ees ootab. Reedel pärast tööd sõitsime rongiga “maailma lõppu” – no tõesti sellisesse kohta, kust bussid edasi ei sõida ja autod edasi ei saa, sest org lõpeb ära ja ees on vaid mäed. See ongi Greina puhul lahe, et mäetippu ja Greina platoole saavad tõesti vaid need kes sinna üles matkata viitsivad. Sel päeval matkasime umbes poolteist tundi, kuni lõpuks hämaraks läks ning vihma sadama hakkas. Veetsime õhtu ja sealhulgas ka Gioni sünnipäeva fondüüd süües.
Aga järgnevalt näitangi teile esmalt ühte lühikest ja naljakat videot, mille Gion suusatamise järgselt valmis tegi:
Tegu oli väga-väga laheda suusatamisega, mis oli parajal määral väljakutsuv, hirmus ja raske ning läbi ja lõhki naljakas, lahe ja meeldejääv. Lumeolud olid suusatamiseks täitsa head, sest lund oli palju, see kandis päris hästi, kuid polnud samas jäine.
Kõige suuremaks väljakutseks oli tervete suuskade ja tervena alla platoole jõumine – mäekurust alla laskumine oli pikem ja järsem kui ma mäletasin. Kerge see minu jaoks ei olnud, aga hakkama ma sain. Tagasi üles tulek oli aga füüsiliselt raske, kuna tõus oli järsk ning päike oli lume juba pehmemaks sulatanud – üks vale samm ja ma oleks tagasi alla platoole libisenud. Tõusul said kindlasti rakendatud kõik suusaorienteeruja tõusutehnika erinevad versioonid. Platool suusatamine oli nagu suusatamine ikka, ehkki mitte küll sama lihtne kui ideaalsel suusarajal, sest koorik oli üsna künklikuks sulanud.
Maikuus suusatamine – CHECK!
Matk & suusatamine Siatis, 10. juuni 2018
Maikuus arvasin, et selleks kevadeks ja suveks on nüüd küll suusatamisega ühel pool. Vale! Juunis osalesin Šveitsi suusaorienteerumiskoondise nädalavahetuse laagris, kus üheks trennis oli…. suusatamine! Tegelikult algas treening jalgsimatkaga üles mägedesse, kus pidavat mingi suur lumeväli olema. Suvi oli siiani olnud meeletult palav, mistõttu olime me kõik 20 kraadises soojas matkates veidike skeptilised, et ca 2300m kõrgusel lund leiame. Aga leidsime ja suusatasime!
Ausalt öeldes oli lumekiht nii künklikuks sulanud, et suusatamine meenutas kindlalt rohkem ukerdamist kui mõnusat liuglemist. Lisaks oli see lumekiht üsna järsul nõlval ning kõrgusmeetreid oli ka omajagu – jah, päris raske oli! Päris naljakas oli ka! Suuskadel veetsime kokku umbes 50 minutit, millest, tõsi küll, suure osa moodustasid ka pildistamised ja puhkepausid. Trenni lõpetuseks pidime veel 1 h mäest alla matkama. 4-tunnine trenn koos mõnusate tõusmeetrite, üsna intensiivse suusatamise ja lõpuks viimaseid jõuvarusid nõudva mäest alla matkaga oli kindlasti emotsionaalselt üks ägedamaid juunikuu trenne.
Juunis suusatamine – CHECK!
3. Matkamine Juura mägedes (Creux du Van), 20. mai 2018
Kui eelnevad seikluseid toimusid paikades, kuhu sel ajal ükski turist enda nina pista ei tahtnud, sest no tõesti, kes see mais ja juunis kuhugi suusatama tahaks minna, siis järgnev matk viis vastupidiselt Šveitsi ühte enim külastatud matkasihtpunkti. Tegu on Juura mäestikus asuva Creux du Van mäeseinaga. Nagu nimigi viitab, asub see Šveitsi prantsuskeelses osas, täpsemalt Neuchateli piigrkonnas, täitsa Prantsusmaa lähedal. Lugu, kuidas me üldse siia matkama sattusime oli selline, et olime plaaninud teha Gioniga ühe pika ja korraliku matkamise nädalavahetuse. Kahjuks oli ilm sel päeval Alpides nii halb ning meil ei olnud mingitki viitsimist kuhugi vihma ja udu sisse telkima minna. Õnneks on väike Šveits mägede tõttu nii toreda kliimaga, et riigi teises otsas võib külma ilma ja paduvihma asemel hoopis 20 kraadi sooja olla. Prantsuskeelses osas nii just lubatigi – kuni 20 kraadi sooja, aga ka natuke tuult ja pisut hoovihma. Niiviisi oli lootust isegi mingit vaadet näha ja seega me Neuchateli rongi peale ka istusime.
Minu jaoks oli tegu täiesti teistsuguse Šveitsiga mida mina olen harjunud nägema. See on lausa uskumatu kui mitmenäoline nii väikse riigi kui Šveitsi loodus on. Käesolev paik meenutas mulle palju rohkem Iirimaad – seda nii järsku kiviseina poolest kui ka seetõttu, et ümbruses olid suured lagedad alad, mida piiritlesid madalad kivimüürid; ilm oli natuke sombune ja tuuline; mäed olid madalamad ja laugemad.
Matk kiviseina juurde nõudis parajal määral pingutust, kuid pole kindlasti kellelegi üle jõu käiv. Mind häiris natuke see, et matkarajal oli meetult palju inimesi, aga samas oli äge näha kuidas erinevas vanuses ja erineva füüsilise võimekusega inimesed ikkagi kitsast ja kohati üsna järsku matkarada mööda üles rühkisid. Minu jaoks oli tegu ühe vähese “täiesti normaalse” matkakogemusega selles riigis, et lihtsalt niisama seljakoti, telgi ja ilma suuskadeta kuskil täielikus turistikas matkata. Päris tore oli.
