Mul on väga hea meel, et viimastel aastatel on Eestis nii palju ägedaid suusaorienteerumise võistlusi olnud. Selle aasta Eesti meistrivõistlused sprindis ja sprinditeates ei olnud mitte mingi erand. Rajad olid keerukad ning füüsiliselt, orienteerumistehniliselt ja vaimselt väljakutseid pakkuvad. Sprindi maastik oli minule pigem võõras (ehkki tudengite MMi treeningul sain kogemuse, et tegu on keeruka maastikuosaga), kuid kindlasti lausa rahvusvahelise tiitlivõistluste vääriline. Sprinditeate maastik mulle võõras ei olnud, ent pakkus sellegipoolest väga keerukaid ja ägedaid radu.
Mõlema distantsi puhul oli minu eesmärgiks tiitleid kaitsta. Eesti põhiklassi naiste tase on aasta aastalt tõsunud, ent olin kindel, et kui suudan teha tehniliselt ilusad sooritused, siis peaksin ma oma eesmärgid ka täitma. Haiguse olin võistluste ajaks seljatanud, ent kuna tegu oli esimese kiire treeninguga kahe nädala jooksul, oli mul endalgi huvi näha, milline mu haigus(te)järgne vorm on. Aga nagu öeldud – võidu toob tänasel võistlustel hea tehniline sooritus!
Sprint oli minu arust päris keeruline, sest lisaks tihedale kaardilugemisele ja kiiretele teevalikuotsustele tuli ka kogu aeg ka suusatehniliselt valvas olla – rajad olid päris kurvilised ja ristid tulid kiirelt. Mulle see meeldis. See rada nõudis väga kiiret ja head sisseelamisoskust, sest just teine punkt oli raja kõige keerulisem teevaliku- ja lugemisetapp. Esimesse punkti minekul polnud aga erilist aega järgmise punkti peale mõelda, sest kogu aeg pidi vaatama, et suuskadel püsiks – metsa all kulgevatel radadel sõitmine nõudis päris palju keskendumist.
Teise punkti mineku lahendasin mina pigem hästi (sõitsin otse läbi võrgu) ning mõnevõrra üllatuslikult olin juba selles punktis jõudnud järele kahele eesstartinud konkurendile. Järgmine etapp läks seetõttu ka pisut rabedalt, hakkasin liialt kiirustama. Kui Doris minust ühe vale pöörde tegemise järel mööda sai, võtsin paariks minutiks hoo maha – sõitsin paraja kiirusega, et kaardilugemisse jälle sisse elada ning sujuvus leida. Selle tagajärjel tekkis eessõitjatega isegi väike vahe sisse, ent juba viiendasse punkti tegin parema teevaliku, mis mulle teiste ette väikse vahemaa tõi. Sain jälle üksi sõita. Kuni eelviimase punktini kulges sõit jälle päris sujuvalt ja vigadeta. Ainult viimasesse punkti mineku jätsin taas orienteerumata ning kaotasin sinna mõned sekundid. Aga sellest ei olnudki hullu – võitsin Eesti meistrivõistluste sprindikulla ja olin oma sooritusega väga rahul.
Pärastlõunane sprinditeade oli vaat et veel ägedam võistlus. Radade võrgustik oli sarnane tudengite MMi omale, ent minu arust oli see sprinditeade isegi lahedam. Enda soorituse kohta ei oskagi ma muud öelda kui et väga hästi läks. Nautisin võistlust ning enesetunne oli hea. Ka Doris tegi väga tublid sõidud ning ega meie tiitlivõitu sel aastal keegi ohustanudki.
Rõõmu ei toond vaid minu enda head sooritused, vaid ka see, et nii sprindis kui sprinditeates olid nii paljud pekokad poodiumil. Peko võitis kahe võistluse peale kokku 26 medalit!!!
Suur tänu ka korraldajatele ja rajameistrile põnevate võistluste eest!
