Augusti ja septembri jooksul on Eesti suusaorienteerujad juba kaks korda kokku saanud, et ühiselt treenida ja eesootavaks hooajaks valmistuda. Minu arust on mõlemad laagrid olnud väga huvitavad ja kasulikud ning otsustasin neist pisut pikema ülevaate teha.
Suusaorienteerumise EOL laager
25.-28. august 2016
Aluksne, Läti
Suusa-o suvine laager toimus nädal pärast Iirimaalt koju jõudmist. Vahepealse nädalaga tuletasin rullsuuskadega sõites suusasammu meelde, kuid võtsin hästi rahulikult, et laagrisse puhanult minna.
Laager toimus Aluksnes, kus tegelikult olin ma sel suvel juba teist korda. Juulis toimus Aluksnes ka Peko laager, orienteerumiseks kasutasime linnast paarkümmend eemal olevaid männimetsa ja päris korraliku reljeefiga ülimõnusaid maastikke. Suusa-o laagris oli rõhk aga pikem rullitreeningutel ning kuna Aluksne laskesuusakeskuses on olemas väga korralik u 2,5km pikkune rullirada, majutus ja söök on soodne ning uues kohas treenimine pakub mõnusat vaheldust, siis oli laagri toimumiskoht igati hea.
Üldjoontes oli laagrikava selline, et päev algas 7.30 hommikujooksuga, mis oli vaat et päeva raskeim trenn! 🙂 Lisaks 10-minutilisele jooksule tegime ka näiteks mäkkehüppeid, lõuatõmmet, rööbaspuudel surumist ja erinevaid tehnikaharjutusi. Kuna mina olen hommikuinimene, siis oli tegelikult on minu arust hommikujooksud päris mõnusad. Kokku oli laagris 2 rullsuusatreeningut, 1 rull-O, 2 imitatsioonijooksu treeningut kaardiharjutustega ja üks pikk jooks+rull kombineeritud treening. Õhtuti kogunesime koosolekuks, kus suusa-o koondisele traditsiooniliselt räägime järjekorras kõik natuke enda senistest tegemistest või sellest, kuidas laagripäev möödus, mis treeningud meeldisid ja… tegelikult ükskõik millest me aga rääkida tahame. Lisaks arutasime saabuva hooaja plaane, tegime kaardianalüüsi ning ühel õhtul pidas Kuno ühe väikse suusa-o arengut käsitleva loengu, kus kordas ka üle suusaorienteerumise põhitõed. Kuna laagris oli ka palju noori, kellest mõni oli alaga veel väga vähe kokku puutunud, siis usun, et see oli neile igati huvitav ja õpetlik. Tegelikult oli ka endal üht-teist kõrva taha panna ja üle korrata.
Natuke lähemalt ka treeningutest. Minu arust olid treeningud kõik väga hea kvaliteediga ning pakkusid väljakutseid nii kogenumatele kui algajatele. Näiteks laagri esimeses rullitrennis oli Raul asfaldile märkinud osavusraja, mille läbimist võisime 1,5h jooksul harjutada ning trenni lõpus sõitsime seda kõik aja peale. Kuna mina olen sprintides ja üleüldse ennast hästi kiiresti liigutamisel üsna halb, siis ei suutnud ma ka rullidel piisavalt nobe olla, et rada hästi ja kiiresti läbida. Lisaks tuli mul stardis üllatuslikult ühtäkki ka täielik närv sisse, nii et ma kangestusin aja peale sõidus täiega. 😀
Laagri teises trennis oli kavas teatevõistlus, mille käigus harjutasime ühisstardist võistlemist. Igaüks jooksis planšeti ja suusakeppidega kaks korda linnulennult 2km pikkuse suusa-o sprindiraja, kasutades liikumiseks vaid teid (kaardile märgitud rohelisega või asfalttee märgiga). Õhtuses trennis sõitsime jälle rulli, mille käigus filmis Raul meie suusatehnikat ja hiljem analüüsisime seda.
Laagri kolmanda päeva hommikuses trennis tegime Aluksne linnas rullsuusaorienteerumist. Alustasime võimalikult vara, lootuses, et laupäeva hommikul on linn tühi. Juhtus aga nii, et tegu oli turupäevaga ning vastupidiselt oodatule oli linn hommikul 9 paiku hoopis inimestest pungil. Trenn sai igatahes tehtud ning nii mõnegi jaoks oli see esimene rull-O üldse. Tundus, et kõik said väga positiivsed emotsioonid. Linnas oli ka üsna normaalne, kohati lausa väga hea asfalt, vaid üksikutes kohtades pidi liiva või lahtiseid kive mööda sõitma.
Kolmanda päeva õhtuse treeningu eesmärk oli siduda füüsiline treening keskendumisharjutustega ning seega algas trenn mälujooksuga, mis täitis minu arust eesmärki ülihästi. Treeningu teises pooles tegime imitatsioonijooksu koos suusa-o mäluharjutusega, mis tagasiside põhjal ka kõigile meeldis. Selge on see, et kahetunnine treening möödub kaardiga tööd tehes palju kiiremini kui ilma.
Laager lõppes 1,5h+1,5h pikkuse jooksu ja rulli kombineeritud treeninguga. Väga mõnus ja väsitav lõpp. Mina jäin igatahes väga rahule. Ainuke asi, mis mu laagrit üsna tugevalt varjutas, oli see, et mu pulss oli laagriks vupsti 20 lööki kõrgemale tõusnud, seda nii treeningute kui puhkeoleku ajal. Väga raske oli teha aeroobset treeningut kui pulss ei tahtnud mitte mingi hinna eest aeroobses tsoonis püsida. Seega pidin ma vahepeal lausa ülimalt aeglaselt lonkima, et rahulikes trennides põhivastupidavustsoonis püsida. See pani mind esimestel päevadel lausa muretsema, sest pulsi mingi kõikumine on normaalne, kuid kas ka sellises ulatuses? Õnneks loksus pärast laagrit jälle kõik paika.
Estonian Ski-O Weekend 1
23.-25. september 2016
Kääriku
Suusaorienteerujate teine kokkusaamine toimus kuu hiljem. Soome suusa-o koondise nädalavahetuse kogunemistest inspireerituna kutsume seda Estonian Ski-O Weekendiks. Minilaagri põhifookuses oli valmistumine veebruaris Soomes toimuvaks täiskasvanute ja noorte Euroopa MVks ja juunioride MMiks. Sellest lähtuvalt oli koduülesandeks antud võistlusmaastiku vanale suusa-o kaardile sprindirada planeerida, arvestades ka eeldatava stardi- või finišikarantiiniga, vaatepunktiga või ükskõik millega, mis meid 17. veebruaril ees oodata võib. Esimesel päeval arutasime natuke, et millest igaüks raja planeerimisel lähtus ning kuidas me enda arust ülesandega hakkama saime.
Laagri esimeseks treeninguks oli pikem rullitrenn, mida on Kääriku ja Otepää radadel lausa lust teha. Laupäeva hommik algas taas suusa-o laagritele traditsioonilise hommikujooksuga, mille käigus tegime näiteks veel trepijooksu ja üle palgi hüppeid – noh selline 25min pikkune kerge ringutus. 😀
Päeva esimene treening oli sarnane Lätis toimunud trenniga ehk planšeti ja suusakeppidega joostes suusa-o sprindiradade läbimine. Sel korral polnud enam tegu teatevõistlusega, vaid igaüks jooksis enda eest. Kokku oli neli ringi ning kõik ringid algasid ühisstardiga. Aega võeti ka, et ikka võistlusmomenti tekitada ning tegelikult oli palju neid, kes esimesel ringil stardist valele poole minema jooksid. Rajad kulgesid Kääriku suusaradadel ning kaarti tuli suhtuda loominguliselt – umbes nii nagu eelmisel päeval oleks toimunud suur lumetuisk ja korraldajad oleks unustanud enne võistlust mõned rajad sisse sõita… noh ikka juhtub ju. 😛 Tõsiselt rääkides juhtuvad sellised situatsioonid ka tiitlivõistlustel tihedamini kui võiks oodata, nii et iseenesest on ka kaarti loominguliselt suhtumise treenimine suusaorienteerumise puhul igati kasulik. Kuna rajameister tugines radu planeerides pisut vananenud kaardile ja enda 20-aasta tagustele mälestustele, siis olidki päris mitmed teed kuhugi võssi sisse ära kadunud. Aga tegelikult oli treening taas kord väga hea ja huvitav. Kaks tundi möödus nagu niuhti ning pärast lõunasööki ei saanud nagu arugi, et millest need jalad nii valusaks jäid. Mina jooksin kaks esimest ringi kiires tempos ja kaks järgmist võtsin rahulikult. Tegin ka ühe suure vea, mille pärast on mul enda ees lausa päris piinlik.
Laupäeva õhtul oli rullsuusatreening, mille käigus lugesime planšetilt laagrikaaslaste poolt planeeritud tiitlivõistluste sprindiradu ja sõitsime neid mõttes läbi. Ehk siis tegime seda trenni, mille puhul paljud küsivad, et kas me kardame rullirajal ära eksida, et kaarti loeme? Ei, tegelikult on rullitreeningu ajal mingi suvalise kaardi lugemine väga hea treening selleks, et harjutada silmi kaardilt kiiresti õige koha otsimist, erinevate teevalikute leidmist ning otsustamiskiirust. Lisaks on see ka VÄGA hea keskendumistreening, kuna õnnestunud treening on minu puhul see, kui ma terve raja vältel end eeldatavas (võistlus)situatsioonis ette kujutan, ainuke vahe on see, et kui ma mõttes paremale pööran, siis tegelikult pean ikkagi otse sõitma. Mõned aastad tagasi tegin ma taolist „kuiva“ trenni väga palju ning tundsin märgatavat arengut kaardilugemiskiiruses ja otsustusvõimekuses.
Pärast õhtusööki ning koosolekut valmistusime pühapäevaseks võistluseks ehk harjutasime saapavahetust.
Nimelt kuulus laagri kavasse ka Tartu Sügisrull, mis on juba 20 aastat järjest septembrikuus toimuv jooksu- ja rullsuusavõistlus. Lisaks oli see ka Eviko Suusarulli võistlussarja viimane etapp. Paljud suusa-o koondislased olidki stardijoonel, kuigi mitte kõik, sest mõni jäi veel Käärikule treenima. Rääkides endast, siis Tartu Sügisrulliga mul varasemalt väga häid kogemusi pole. Tegu on päris raske võistlustega – esmalt 2,4km jooksu Tähtvere spordipargi jooksurajal (mis pole teadupoolest üldse kõige kergem), seejärel aja sees saapavahetus ning kohe otsa 5x850m rullsuusatamist. Võistluse teeb raskeks see, et võistluse esimeses osas on raske jõudu jagada ning tihti jõutakse juba vahetusalasse väga väsinult. Kes on seda kogenud, see teab, kui raske on pärast seda minna kimama rullirajale, mis on lisaks kõigele veel peaaegu täiesti lauge ehk kus peab kogu aeg tööd tegema. Nojah, varasematest aastatest ongi mul see kogemus, et rullsuusatamises pole mu tehnikast mitte midagi alles jäänud, kaotust võitjale koguneb meeletult ja iga järgnev ring on aina suurem piin. Dorisega juba päev enne võistlust kujutasime ette, kuidas me pea kramplikult õlgade vahel, jäsemed kangestunud ning pilk täiesti maha suunatult finiši poole veereme. Sellised mälestused ei tekita kuigi palju võistlusootust, ega?
Ühesõnaga ma olingi enne võistlust jube närvis. Just nii närvis nagu ma enne murdmaasuusavõistlusi tavaliselt olen. Need on minu jaoks alati täiesti mugavustsoonist välja tuleku võistlused ning see närveerimine on hoopis teistsugune kui näiteks suusa-o tiitlivõistluste eelne ärevus. Aga ühel hetkel tuleb stardipauk ning siis jääb alles vaid enda plaani järgida ja endast parim anda.
Minu taktikaks oli alustada jooksu täiesti enda tempos, mis oleks piisavalt rahulik, et rullile minnes ma juba kangestunud ei oleks. Leppisin enne starti iseendaga tempo kokku ning nii läkski – jooksus kaotasin ma parimatele kuskil pool minutit, kuid ühtlast tempot hoides hakkas raskemaks minema alles kuskil 300m enne saapavahetust. Suusasaapad ja rullid sain enda arust üsna kiirelt jalga, kuid vaheaegu vaadates olid mõned tüdrukud lausa 15sek kiiremad. :O Esimesed poolteist ringi püüdsin eessõitvat väikest gruppi, kuna eesmärgiks oli kellegi tuulde saada. Sain nad kätte ja oli ka aeg, kuna tundsin, et sellises tempos jätkates võin ma juba varsti kustuda. Teiste tuules oli aga oh kui lihtne sõita. Kergel allamäge lõigul võis jala täiesti sirgu lasta ja lihtsalt veereda, kuna erinevus oli lihtsalt meeletu. Nii ma saingi kahe ringi jooksul natuke kergemalt võtta ning taastuda. Enne viimast ringi hüüdis isa, et meie stardi kolmas koht pole kaugel ees ning kuna mul jõudu tundus veel olevat, siis läksin meie gruppi juhtima. Oli see nüüd õige tegu või mitte, sest kolmandat kohta me kätte ei saanud, mina lõpetasin meie neljaliikmelisest grupist teisena ja garanteerisin viimast ringi juhtides selle, et olin finišis täiesti läbi. Olen väga rahul, et sõitsin rulli tõusvas tempos – iga ringiga läksid ajad paremaks. See tähendas, et haamrit ma ei saanud ning suutsin normaalse tehnikaga lõpuni pingutada. Meie ühisstardi (N20, N21, N35+) viies aeg, N21 klassis polnud eriti suurt konkurentsi ning seal võitsin. Rõõmu teeb see, et tundub, et vorm on liikumas õiges suunas, kuid MMini on jäänud veel üle 5 kuu, nii et kiirustamiseks pole põhjust!
Tartu Sügisrulli tulemused leiab muidu siit.