Koduse MMi ootuses

Tänaseks päevaks on jäänud pisut enam kui üks kuu Eestis toimuva suusaorienteerumise MMini. Võistluse avalöök antakse Eesti iseseisvuspäeval – 24. veebruaril, mil toimub sprindidistants. Ma arvan, et ma ei liialda, kui kutsun seda eesootavat MMi oma suusaorienteerumise karjääri seni kõige olulisemaks ja tähendusrikkamaks võistluseks. Suusaorienteerumise MM toimub Eestis esmakordselt ning minu jaoks teeb selle eriliseks ka asjaolu, et võistluse korraldajaks on minu enda koduklubi Värska OK Peko. Olen kindel, et igasuguse suurvõistluse korraldamine pakub suuri väljakutseid, aga MMi korraldamine käesoleva koroonakriisi reegleid järgides ning spordialal, mis nõuab looduslikku lund, on väljakutsed, millele just igaüks vastu ei julgeks astuda. Seega tahan ma öelda juba praegu tuhat tänu kõikidele korraldajatele, kes tulihingeliselt MMi teoks saamise nimel tööd teevad!

Minu ettevalmistus käesolevaks talvehooajaks on läinud hästi. Pärast ülikooli lõpetamist 2019. aasta suvel ei ole ma väljaspool sporti endale suuri eesmärke seadnud ja olen võtnud oma elus need paar aastat, et tippspordi tegemist nautida. Olen küll spordi kõrvalt ka väikse koormuse ja väga paindliku tööajaga töötanud, kuid sellegipoolest on mul olnud aega ja võimalusi paljudes treeninglaagrites osaleda ning hooajaks valmistumiseks häid tingimusi otsida.

Nagu alati möödus ka sel aastal suvi pikki treenintunde nautides – nii rullsuuskadel, joostes, matkates, rattaga sõites. Orienteerujana püüan ma lisaks füüsilisele treeningule teha suvel ja sügisel ka võimalikult palju kaarditreeninguid. Et suusaorienteerumise kaardilugemine on mõnevõrra erinev kui suvise orienteerumise oma (esiteks ei hoia meie kaarti näpu vahel, vaid loeme seda kaardialuselt ehk planšetilt; teiseks loeme meie peamiselt teeriste ning orienteerume vähem reljeefi järgi), siis minu jaoks on põhirõhk just suusaorienteerumise spetsiifiliste kaarditreeningute tegemistel. Näiteks teen ma suvel palju rullsuusaorienteerumist, planšett ees kaardiga jooksmist ja rattaorienteerumist, kuid kindlasti käin aeg-ajalt ka metsas joostes orienteerumas. Kuna minu arust on orienteerumise puhul väga oluline vaimne valmisolek, siis kõikide suviste kaarditreeningute juurde kuulus ka ettevalmistus ja analüüs – kulutasin nende peale vist isegi rohkem aega kui füüsilisele treeningule endale. Väga tore oli oma mõtteid ja võistlusanalüüse Gioniga arutada – nendest aruteludest tekkis meile mõlemale uusi ideid ja arusaamu, mille peale me omaette mõeldes ilmselt tulnud ei oleks. 

Suvel toimus Eesti suusaorienteerumise uue peatreeneri Kuno juhendamisel ka kaks treeninglaagrit: esimene Kloogarannas ja teine Otepääl. Mõlemad laagrid olid toredad ja meeldejäävad – eriti meeldis mulle koos koondisekaaslastega kiirete ja kvaliteetsete kaarditreeningute tegemine, näiteks sprinditeade Kloogaranna metsas ning rull-o treening Valgas.

Lisaks jõudsin suvel ka kuu aega Šveitsis veeta – osalesin Šveitsi suusa-o koondise laagris ning treeningute vaheldusrikkuse mõttes tegin ka mõned pikemad matkad. Kõige meeldejäävamaks kujunes juulikuu esimestel päevadel Šveitsi prantsuskeelses osas tehtud kahepäevane matk, kus ma jäin esimest korda üksinda Šveitsi looduses telki ööseks ning juhuslikult sadas too öö just äikesevihma. Jäin ellu =D ja sain toredad mälestused.

Aegamisi saabus sügis. Esimesed suusatreeningud tegin ma sel aastal oktoobri keskpaigas Ramsaus, Austrias koos Šveitsi suusa-o koondisega. Elan sellest sügisest alates Šveitsis ja seega oli naaberriiki reisimine lihtne ja turvaline. Esimesed suusatreeningud läksid väga ilusti – tundsin end pea 3000m kõrgusel suusatades hästi ning tugevalt. Treeningtingimused olid Ramsaus suurepärased ning tore oli kodust kaugel ka nii palju tuttavaid eestlasi näha: samal ajal treenisid Ramsaus ka Eesti laskesuusatajad ning mõned murdmaasuusatajad. Mul on väga hea meel, et Šveitsi koondis võtab avatult ka teiste koondise sportlasi enda laagritesse. Minu arust on üksteise tarkuste ja kogemuste jagamine kõige parem viis enda ja kogu spordi taseme tõstmiseks. Šveitsi koondise laagrites meeldib mulle kõige rohkem näha seda, kuidas sportlased ise enda treeninguid analüüsivad, lahti mõtestavad ning enda treeningute positiivseid aspekte ja raskusi ka teistega jagavad.

Pärast Ramsau laagrit saabus minu ettevalmistuses ka umbes kuuajaline mõõnaperiood. Ehkki mu vorm tundus endiselt hea, tundsin ma end tihti väsinult ning treeningud ei kulgenud enam alati sama ladusalt kui suvel. Olen aga läbi varasemate kogemuse leidnud tänaseks päevaks endas julguse puhata – tõesti stepsel korralikult seinast välja tõmmata ja nii võtsin ma endale hooaja eel kahenädalase treeningpausi, et suurema üleväsimuse tekkimist ennetada.

Novembris oli aeg traditsiooniliseks lumelaagriks Lapimaal. Kaalusin pikalt, kas praeguses koroona-olukorras tasub võtta ette Šveitsist pikka reisi Soome, kuid erinevatel põhjustel otsustasime koos Gioniga siiski põhja reisida. Üks oluline põhjus oli ka see, et ma soovisin väga-väga jälle Eesti tiimi tegevusega liituda. Kuigi igal sportlasel on MMiks oma individuaalsed eesmärgid, on meie jaoks väga oluline ka see, et me ühtse tiimina MMiks hästi valmis oleks – valmis üksteist toetama, motiveerima ja üheskoos pingutama, et teha sellest MMist meie jaoks aegade kõige toredam MM. Ühtne tiim ei teki aga üleöö, vaid ikka koos midagi tehes ja koos millegi poole püüeldes, läbi väikeste või suurte tegude, mille puhul on esiplaanil just tiim, mitte sportlane ise. Tänaseks päevaks tunnen ma küll, et meie selle ja möödunud aastate töö on viinud meid sinnamaale, kus Eesti tiim naudib üksteise seltskonda ja soovib üksteist toetades MMil endast parimat anda.

Soome kahenädalane laager oli kokkuvõttes väga vahva ning pakkus meile ka suurepäraseid olusid kaarditreeninguteks. Nimelt valmistasid Soome suusa-o koondise treenerid ette väga tehnilise suusa-o võrgu ning ka meie olime oodatud koos Soome koondisega treenima  – suur tänu selle eest! 

Pärast Soome laagrit reisisin ma tagasi Šveitsi, kus ma elangi kuni veebruari alguseni, mil tulen Eestisse viimaseid MMi ettevalmistusi tegema. Kuigi koroonast tingitult on siin ametlikud võistlused keelatud, võivad koondised ikkagi treeninguteks koguneda – nii olen ma ka Šveitsis suusaorienteerumist nautida saanud. Nimelt toimus detsembris kaks Šveitsi koondise laagrit, kuhu sai liituda kusjuures ainult negatiivse koroonatesti ette näitamisel. Ehkki siinsed maastikud ei ole Eestile eriti sarnased, olen saanud treenida enda nõrku külgi, näiteks laskumisi ja lõikamist. 🙂

Lähme tagasi postituse algusesse: tänaseks päevaks on jäänud pisut enam kui üks kuu Eestis toimuva suusaorienteerumise MMini. 

Ma ootan seda MMi juba väga, kuid möödunud nädalate jooksul on olnud ka päevi, mil ma tunnen ärevust, kasvavat pinget ning ka erinevaid muremõtteid (näiteks: mis saab, kui ma peaks just enne MMi koroona saama?!?). Sellistel hetkedel tuletan ma endale aga meelde, et parim, mida ma teha saan, on lihtsalt praegusele hetkele keskendumine ja praeguses olukorras endast parima andmine.  Seega tervitan ma viimast ettevalmistuskuud rõõmuga ning püüan hästi teha kõike seda, mille üle minul on praegusel hetkel kontrolli. #roadtoKääriku ehk senine teekond MMini on olnud juba väga meeldejääv, õpetlik ja lahe ning eks viimase kuu tõusud ja mõõnad ongi osake mängust!

Lisa kommentaar