PS! Enne kui ma postituse juurde lähen – nüüd on blogile lisatud ka subscribe nupp, mis tähendab, et kõigil on võimalik liituda TeamKudre meililistiga, mis annab hea võimaluse saada esimesena teavitusi uutest postitustest! Selleks, et meililistiga liituda, kerige palun lehekülge natuke allapoole, leidke “liitu meililistiga” rubriik ning lisage vastavasse välja enda meiliaadress.
Nüüd aga MMist. Neli aastat tagasi enda elu esimestelt maailmameistrivõistlustelt tulles kirjutasin ma blogipostituses (link):
Kuidas mu elu esimene “päris-MM” kokku võtta? Ma arvan, et selleks sobib kõige paremini sõna karm. Minu jaoks oli kõik karm: rajad, konkurents, ilm, reis… kogu MM.
Nüüd, neli aastat hiljem, võin väita, et ka see MM ei olnud kerge, kuid ma olin kindlasti selleks rohkem valmis kui eelmisel korral. Naiste põhiklassi rasked rajad ja tugev konkurents ei tule mulle enam üllatusena. Hea on lugeda vanu postitusi, mis annavad märku sellest, et aastatepikkused treeningud kannavad vilja, seda ka vaimsest aspektist vaadatuna.
Sel aastal toimus MM Krasnojarskis, mis on Venemaa Aasia-osas asuv enam kui miljoni elanikuga linn. 2019. aastal toimub samas paigas taliuniversiaad, mis on olümpiamängude järel üks suuremaid ja olulisemaid spordivõistlusi üldse. Just Krasnojarskis pääseb ka suusaorienteerumine esimest korda universiaadi programmi, mis on meie spordile suur ja oluline samm edasi. Tänavu saime aga meie, suusaorienteerumise maailmameistrivõistlustel osalejad, nautida universiaadi tarbeks loodud vastvalminud majutusasutusi ja suusastaadioni Academia Biathlona, samuti saime kohtuda universiaadi maskoti, Siberi laikat kujutava U-Laikaga ning nautida laitmatult korraldatud võistlusi, mille juures olid abiks sajad vabatahtlikud! Minu kogemuse põhjal oli kindlasti tegu kõige paremini korraldatud MMiga üldse, kuna kõik – kõik! – sujus võistluste juures kenasti ja mina sportlasena tundsin alati, et meie eest kanti head hoolt. Võistluste juures pole muidugi see väline ilme kõige tähtsam ning orienteerumise puhul on oluline ikkagi see, et kas kaart on õige, punktid õigetes kohtades maas ja kas ajavõtt toimib, aga lõppude lõpuks kujuneb mälestus ikkagi selle põhjal, milline oli võistluse atmosfäär ja mis kõige tähtsam, kuidas enda sõidud läksid.
Minule tõid tulemused pisut kahetisi emotsioone. Ühest küljest olen ma väga rahul, et suutsin kõigil viiel võistluspäeval teha päris head, stabiilsed, võimetekohased sõidud, mis tõid mulle ka igal päeval parima isikliku tulemuse neil distantsidel. Küll aga olgu öeldud, et eelmisest MMist seatud latt polnud teab mis kõrge ning isiklike tulemuste parandamine oli MMi miinimumeesmärk. Kõik individuaaldistantsid lõpetasin ma TOP15 kohaga (14, 15, 13), mis näitab head, stabiilset taset.
Sprinditeates jäi meil Mattisega mõlemal väga heast sooritusest pisut puudu ning väga lühikesel ja kiirel rajal jäi TOP6 eesmärk sel korral saavutamata. Naiste teatevõistluses oli meil Dorise ja Epuga ilmselt üsna erakordne võimalus sõita välja superkoht, mida me ka tegime. Tublid sõidud tõid meile 4. koha ning nii kõrget positsiooni pole Eesti naised juba tükk aega saavutanud! Teiste ebaõnne üle ei tasu küll rõõmu tunda, kuid selliseid olukordi ei juhtu MMidel tihti, kus potentsiaalse võitjatiimi liikmed jäävad vahetult enne teadet haigeks ning ei saa üldse enda riigi võistkonda välja panna ning lisaks pole ka mõnel teisel tugevate sportlastega riigil teatevõistkonda võistlemas. Ma ei arva, et see meie tiimi tulemuse väärtust vähendab. Vastupidi, meile anti võib-olla ainulaadne võimalus võidelda isegi medali nimel ning kuigi me olime kõik kolmekesi enne starti hullult närvis, tegi igaüks meist väga head sõidud. Nii tore oli lõpetada kolmandat vahetust päikselise ilmaga rahvarohkel staadionil, tiimikaaslased rõõmsalt finišis ootamas!
Aga nagu ma enne alustasin – tegin igal päeval head sõidud, kuid ühtegi supertulemust, mis minu jaoks oleks tähendanud individuaalselt esikümnesse jõudmist või teadetes 1-2 koha võrra paremat tulemust, ma välja sõita ei suutnud. Venemaa suusaorienteerumise maastikud ja rajad sobivad mulle üldjuhul väga hästi – need on alati tehnilised, nõuavad pidevat keskendumist ja veatut kaardilugemist. Pean eelnimetatud punkte enda tugevusteks, sest saan üldiselt tiitlivõistlustel ülikeerukatel radadel sõitmisega hästi hakkama.
Tugevalt jäi puudu aga füüsilisest võimekusest. Veatu ja sujuva kaardilugemisega saab puuduvat suusakiirust küll pisut kompenseerida, aga see pole piisav, et väga head kohta saavutada. Kindlasti polnud tegu vormi vale ajastusega või hooajalõpu väsimusega, vaid minu tasemega sel talvel. Tõsi küll, eks ma salamisi lootsin, et suudan suve ja sügisega paremasse vormi tõusta, aga eks see pea paika, et edu ja hea vormini otseteed pole. Pärast terviseprobleemide tõttu tehtud pikka pausi oli tegu esimese hooajaga, milleks ma ka korraliku ettevalmistusperioodi sain teha. Treeningmahud, kusjuures, olid mul aga kindlasti madalamad kui juuniorieas või paljudel teistel MMil osalevatel sportlastel, sest keha vajab aega taas treeningutega kohanemiseks. Seega polegi minu jaoks eriti suurt küsimärki, et miks ma sel hooajal parimatega võrdselt suusatada ei jõudnud.
Kokkuvõtteks võin ma seega öelda, et ma nautisin MMi väga, sõitsin igal distantsil välja head ja stabiilsed tulemused, kuid puudu jäi üks särav, suurt rahulolu pakkuv ideaalilähedane sõit. Füüsiliselt tugev allajäämine andis aga ei midagi muud kui suurt motivatsiooni treeningutega jätkamiseks.
Kõige lõpuks tahan ma aga öelda tuhat tänu koondise abijõududele Raulile ja Kunole, kes veetsid iga päev staadionil pikki päevi, et meile parimad suusad ja määrded välja valida. Ilma- ja libisemisolud olid nädala jooksul väga keerulised, kuid mina olen vähemalt täiesti kindel, et suuskade ja libisemise tõttu ma ühtki kohta ei kaotanud, pigem vastupidi! Samuti suur tänu kõikidele toetajatele, sh neile, kes toetasid meid Stardipaiga projekti kaudu. Järgmine MM juba aastal 2019!
