Nädala Parim Treening #34 & Eesti MV

Nädala Parim Treening on postituste sari, kus toon teieni nädala kõige meeldejäävama treeningu. Postituste eesmärgiks on kirjeldada lähemalt, milliseid treeninguid ma aasta jooksul teen ning tuua lugejateni erinevaid treeningutega seotud mõtteid.


Nädal 34 (19.-25. august 2019)

Treening: sprindiorienteerumine
Kuupäev: 21. august
Asukoht: Parksepa
Treeningkaaslased: Peko Eliit & Peko noored

Selle nädala lemmiktreeninguks valisin Peko Eliidi & Peko noorte ühistreeningu, mille eesmärgiks oli valmistuda nädalavahetusel toimuvateks orienteerumise Eesti meistrivõistlusteks. Kuigi august on minu jaoks alati korralik mahutreeningute kuu ning võistlusi mu plaanidesse eriti tihti ei satu, siis see nädal kulges teistmoodi: tegu oli treeningtundide poolest kerge, kuid kõrge intensiivsusega nädalaga, kuhu mahtus kolm maksimaalse pingutuse treeningut/võistlust. 

Esimeseks neist oligi kolmapäeval toimunud sprinditreening, mille lühikokkuvõtet näete siit:

Nagu ka videost näha, eelnes treeningule ühine treeningettevalmistus. Nimelt saime treeningul osalevate Peko Eliidi liikmetega kokku, et võistlusettevalmistuse eri aspektide teemal enda mõtteid ja kogemusi jagada. See oli (vähemalt minule) ka hea sisend konkreetseks sprinditreeninguks valmistumisel, sest mitte miski ei juhtu iseenesest – sealhulgas edukas orienteerumisvõistlus.

Treeningu sisuks oli kaks korda 7-9-minutiline orienteerumissprint: esmalt eeljooks ja seejärel eeljooksu tulemuste põhjal jälitus, mis imiteeris justkui ka teatevõistlust, mis sprinditeate vormis nädalavahetusel kavas oli. Olin selle treeningu osas väga elevil, sest olen viimastel aastatel ühisstardist ja tagaajamisvõistluste treenimisele väga palju rõhku pannud. Mitte seetõttu, et need mulle nii väga meeldiks, pigem vastupidi. (Suusa)orienteerumine on liikunud lihtsalt nii jõuliselt selles suunas, et tiitlivõistlustel on “kes essana finišis, see võidab” võistlusi rohkem kui individuaalstardist distantse. Ja kui veel mõned aastad tagasi olid ühisstardiga võistlused minu jaoks ülisuured stressiallikad (peamiselt seetõttu, et ma polnud neid kunagi spetsiifiliselt treeninud ja tihti oligi mu ainuke ühisstardist suusaorienteerumise võistlus tiitlivõistlustel!), siis praguseks hetkeks olen ma nende kallal juba nii palju vaeva näinud, et ei, ma ei saa veel väita nagu ma ühisstardist võistlusi meeletult naudiksin, aga ma olen nendega juba niivõrd ära harjunud, et oskan võistlusega kaasnevate pingetega juba pisut paremini hakkama saada. Seega olingi üsna elevil, et saan tagaajamisvõistlust heas seltskonnas harjutada (üksi on seda ju….. palju raskem teha).

Esimene start – sprint läks väga hästi. Minu arust oli rada päris lihtne, aga vigu tehti väga palju. Peamiselt 5. punktiga, kus toimus linnamaastikult metsa minek. Õnneks või kahjuks olen ma ise juba maastiku vaheldumisest tingitud vigu rohkem kui küll teinud ja oskan juba õigel ajal pidurit tõmmata, vähemalt oskasin sel korral. Jooksmine läks raskeks umbes seitsmendal minutil – küll oli tore, et kaheksa minutiga rada läbi sai.

sprint

Teine start – jälitussprint, anti umbes poole tunni pärast. Tänu vigadeta eeljooksule sain startida kolmandana ja ka sel korral tegin jooksu, millega väga rahule jäin. Rada oli jällegi pigem lihtne, aga vigu tehti omajagu – näiteks mõni mees otsis puu taga peidus olevat kolmandat punkti ligi kolm minutit.

Kuna Eesti ühe kiireima 800m jooksja vastu mul viimasel paarisajal meetril (ei nüüd ega tulevikus) šansse ei olnud, siis langesin jälitusjooksuga neljandaks, aga kindlasti oli ka see sooritus minu tänase päeva maksimum. Kõige parem oli veel see, et isegi kiires tempos jooksmine ei tundunud sel päeval nii ebamugav kui tavaliselt – täitsa mõnus oli!

jälitus

Treeningu eest tänan siinkohal ka Peko korraldustiimi, kes Suunto Gamesiks & Euromeetinguks valmistumise edukalt meie treeningmõttega ühildada suutis.


Mõni sõna ka eestikatest. Möödunud nädalavahetus oli minu jaoks väga meeleolukas ning selle tipphetk oli kindlasti sprinditeate pronksmedali võitmine. Kuigi ma pole endale o-jooksu võistluste osas erilisi eesmärke seadnud ja ma ka ei treeni järjepidevalt o-jooksu oskuste arendamise nimel, siis üritan ma alati starti minnes endast maksimumi anda ning elan enda õnnestumistele ja ebaõnnestumistele kaasa. Ja kui ma juba võistlustele (eriti eestikatele!) starti lähen, siis üritan selleks ka kasvõi natukenegi ette valmistuda – sel korral siis sprinditreeningul osaledes, mis oli minu arust juba päris korralik ettevalmistus. 

Sprindis tegin ma enda kohta täiesti tavalise, normaalse jooksu – tehniliselt täitsa tubli, jooksu poolest aeglase. 🙂 Tegu oli kindlasti väga huvitava ja tehnilise sprindiga, mida oli lausa lust läbida… kui vaid jalad oleks ka natukene kergemini liikuda tahtnud. 

Pühapäeval jooksin Peko tiimi esimest vahetust ja olen väga uhke selle üle, et sain aru, et ühisstardist võistlused on minu jaoks päris kindlasti mugavamaks muutunud kui varem, mis peamiselt väljendub selles, et olen valmis, kuidas vaimselt erinevates olukordades reageerida. Olen enda jooksuga väga rahul, sest täitsin eesmärgi esimeste hulgas lõpetada. Ka tiimikaaslased Gion, Kristo ja Emily tegid kõik head ja võimetekohased jooksud ning nii me pronkmedalid saimegi. Väga mõnus oli üheks nädalavahetuseks tavalisest treeningrutiinist välja hüpata, keskmisest rohkem elevust ja närvikõdi tunda ning toredaid võistlusi nautida. 

69083088_966557467013382_285656801683177472_n
Foto: Aldis Toome, Seiklushunt

 

 

Lisa kommentaar