Nonii, ma loodan, et vähemalt keegi jõudis ka pealkirjast edasi sisu lugema – jaanuar 2018 on juba pooleldi läbi ning kes tahab enam jõuludest lugeda?!?!? Aga ETH Zürichis käib elu vastavalt ülikooli reputatsioonile – ainepunkte ei anta niisama ära, vaid nende eest peab meeletul hulgal vaeva nägema. Nii olen ma ka terve uue aasta igapäevaselt eksamiteks õppinud ning hirmus, et muidu kukun eksami läbi (Eestis pole ma veel kunagi eksamil madalamat hinnet kui C saanud ning siin on mul iga teise eksami eel (ja ka järel?) tunne, et läbikukkumisoht on reaalne) pole muuks aega jäänud kui õppimiseks, treenimiseks ja puhkamiseks. Aga nüüd juba postituse juurde, kus ma annan ülevaate detsebrikuu lõpus toimunud suusaorienteerumise treeninglaagrist ja võistlustest.
Sel aastal tulid jõulud teistmoodi: Šveitsis. Pärast pikka ja karmi eksamiperioodi oli parimaks kingituseks see, et sain nüüd mõnda aega puhata, taas treenimisele keskenduda ja mõtted õpingutelt eemale viia. Kuigi esimeste Eestist eemal viibitud jõulude ajal tuli ka väike koduigatsus peale, siis Šveitsi pere juures veedetud pühad olid samuti toredad ja erilised. Jõuludest enam ootasin ma aga 26. detsembril algavat treeninglaagrit, kuna tegu oli selle talve ühe olulisema ning viimase eriti raske treeningperioodiga enne tiitlivõistlusi.
Treeninglaager toimus Val Müstairis, mis suusasõpradele on ehk kõige enam tuntud vendade Colognade kodukohana ning Tour de Ski ühe võistluspaigana (seda küll mitte igal aastal, kuna tuuri esimesed etapid roteeruvad Lenzerheide ja Val Müstairi vahel). Lumeolud olid juba Müstairi saabudes väga head ning laagri jooksul paranesid need veelgi.
Laager ise oli tore, aga väga lihtsal viisil korraldatud. Me ei elanud kuskil luksuslikus hotellis, kus iga päev uhkeid sööke pakutakse (nagu näiteks Itaalia laagris), vaid hoopis 12-kohalistes narivooditega tubades, kõik laagris olevad ca 100 inimest seisid pidevalt väikses ruumis toidujärjekorras ning ei puudunud ka köögitoimkonnas askeldamine. Kuigi sellistel tingimustel on omad miinused (nt kui keegi haigeks jääb, mis tõenäoliselt ka juhtub, siis on suur oht ka endal haigestuda), siis polnud tingimuste üle siiski tarvis viriseda, kuna suusarajad algasid maja kõrvalt, laager oli soodne ning kõik vajalik oli ometigi ju olemas. Laager on praktiliselt Šveitsi vaste meie EOL noortelaagrile, kuigi vanusepiirangut siin otseselt polnud ning osalejaid oli ka Austriast ja Saksamaalt. Mina treenisin koos Šveitsi suusa-o koondisega, kes samuti täies koosseisus esindatud oli.
Laager kestis kokku 8 päeva ning selle sisse jäi ka aastanumbri vahetumine. Šveitsi koondise eesmärgiks oli teha nn tiitlivõistluste simulatsioonnädal, mis tähendas seda, et laagri jooksul toimus neli võistlust: sprint, tavarada, lühirada ja teade. Kaks neist: tavarada ja lühirada olid ametlikud World Ranking Event võistlused, sprint ja teade aga laagrisisesed treeningvõistlused. Enne igat võistlust arutasime treeneritega ka üheskoos ja individuaalselt oma eesmärgid ja võistlusstrateegia läbi, mille üle olen väga rõõmus, kuna jõudsin nii mõnelegi olulisele järeldusele, mis loodetevasti mu sooritused ka Bulgaarias paremaks teevad.
Sprint
Tegu
oli kolmeringilise sprindiga, mis, nagu kaardilt näha, oli ülimalt lihtsalt korraldatud. Tegu pole isegi õige kaardiga, kuna puudub reljeef jne. Kuna radadevõrgustik oli sisse aetud ühele väiksele lagedale alale, kus kõrguste vahed puudusid, siis ei häirinud see aga üldse ning minu arust oli tegu supermõnusa sprinditreeninguga. Ehkki Bulgaarias toimuv sprint tuleb suure tõenäosusega hoopis teistsuguse iseloomuga, sain ma ka sellest “võistlusest” üht-teist kõrva taha panna. Ametlikke tulemusi mul kahjuks anda ei ole, kuid hea sooritusega õnnestus mul saavutada tulemus, kus kaotus meeste eliidi sõitjale (Gionile) oli 14 minuti juures sama, mis tihtipeale MK-del naisteklassi võitjale. Olen rahul!
Tavarada
Tavarada oli üks üsna tüüpiline Šveitsi suusa-o võistlus: tehniliselt kergemad & füüsiliselt raskemad osad vaheldusid mõne üksiku suusa-o “labürindiga”, kus tuli hoog maha võtta ning õigeid ja kiireid otsuseid teha. Üldiselt mulle taolised rajad eriti meeltmööda pole, kuna väga suur osakaal on laiadel uisuradadel sõitmisel ning see teeb raja minu arust natuke igavaks. Küll olen ma aga aru saanud, et kuigi tegu on pealtnäha lihtsa rajaga, siis tegelikult peituvad siin pisut varjatud keerukused ning tavaliselt ei lahenda ma taolist kerget rada kunagi ideaalselt. Olen oma sõiduga üldjoontes rahul, kuigi ideaalselt ma seda kahjuks siiski ei sõitnud. Positiivset tagasisidet andis ka füüsiline pool, kuna 1700m kõrgusel sõites jõudsin tunnise võistluse ilusti lõpuni pingutada. Olen rahul, et suutsin hästi ellu viia Gioniga eelmisel päeval arutatud taktika, mis sellisel Kesk-Euroopa maastikel mu soorituse vaimsest ja füüsilisest aspektist vaadatuna oluliselt paremaks teeb.
Lühirada
Lühirada oli huvitav võistlus, kuna ilmastikuolud olid üsna keerulised. Nimelt sadas öösel/hommikul palju lund ning kohati olid rajad lund täis tuisanud. Ehkki finišis oli tunne, et võistlus ei läinud kõige paremini, sest kaardilugemine oli üsna rabe (mul on endiselt pisut raskusi kollasel taustal roheliste teede ja lilla raja välja lugemisega), siis tegelikult võin olla rahul, et vältisin tobedaid vigu, mis sellistes oludes (palju värsket lund, aga kiired olud) võivad kergelt tekkida. Tõmbasin pidurit seal kus vaja ning muudes kohtades andsin gaasi. Ehkki usun, et sain normaalselt hakkama, andis see võistlus head lisamotivatsiooni, et “kuivale” kaarditreeningule veel enam tähelepanu pöörata. 
Teade
Laagriteade oli üks äraütlemata mõnus võistlus. Tegu polnudki niivõrd päris võistluse kui pigem fun-eventiga, kuna võistkonnad tehti loosiga ning igas tiimis oli üks algaja (1km pikkune rada), üks kiire (2,5km pikkune rada) ja üks keskmise tasemega sportlane (1,5km pikkune rada). Minul oli au kiirete hulka kuuluda. =) Samuti oli mul au olla ainukeses tüdrukute tiimis ning pea 20 tiimi seas kolmandana lõpetada. Olud olid kiired ja mõnusad ning tegu oli eelkõike sprinditeate sarnase rajaga. Ehkki maastik oli juba tuttav, oli see tõsti üks väga põnev ja lahe start, kus mina sain täiskiirusel koos meeste ja meesjuunioridega võidu sõita.
Teatesõiduga sai laagri võistlusprogramm ka läbi ning viimased päevad kuulusid peamiselt rahulikele mahutreeningutele. Laagri üheks märkimisväärseks treeninguks oli ka järjekordne downhill treening koos Šveitsi koondisega (Itaalia treeninglaagri postituses kirjutasin samuti, kuidas me laskumisi harjutasime: link). Nimelt sõitsime me esmalt bussiga mäesuusakeskusesse, kust omakorda tõstukitega mäetippu. Sealt alustasime pea 1000 langusmeetri pikkust laskumist, mis võttis koos erinevate peatuste ja pildistamistega aega vähem kui pool tundi. Kui mäesuusanõlvad olid minu maitse kohaselt murdmaasuuskadega alla sõitmise jaoks kohati liiga järsud, siis pool laskumist kulges murmaasuusa matkaradadel. Sealsetel kurvilistel ja künklikel radadel tõusis meie kiirus kuni 60km/tunnis ning oli kindlasti üks laagri meeldejäävamatest treeningutest. Tegelikult sõitsime me sellest laskumisest alla kaks korda – teisel korral laagrimatka ajal, kus bussiga mäkke sõitmise asemel ronisime sinna mäkke suuskadel. Hiljem saime “magustoiduks” ka sama laskumist korrata.
Mul oli hea meel tõdeda, et laagri jooksul oli (treening)vorm üsna hea ning suurem väsimus tekkis alles kaheks viimaseks päevaks. Treeningtunde, millest päris suure osa sõitsin võistluskiirusel, kogunes nädala jooksul korralikult ning seetõttu võisin raske treeningnädala korda läinuks nimetada.
Kui nüüd rääkida lühidalt ka laagrijärgsest perioodist, siis see ei läinud kahjuks täiesti nii nagu lootsin. Paar päeva pärast laagrit külmetasin end natuke ühe suusatreeningu järel (kui jäin halbade ilmaolude tõttu bussist maha ning pidin kaks tundi jahedates oludes järgmist bussi ootama) ning sain endale külge mingi “nohu-haiguse”, mis mu taastumisele korraliku piduri peale tõmbas. Õnneks ei olnud aga tegu suure tagasilöögiga ning hetkel ootan juba üha suurema huviga Euroopa meistrivõistlusi Bulgaarias.
