Sel aastal on juuni on minu jaoks väga tegus ja sündmusterohke olnud. Elutempo pole võrreldes kevadega (mil ma päevad läbi kooli lõpetamise suunas rühkisin) sugugi vähenenud, aga seevastu kõvasti mitmekesisemaks muutunud. Palju uut olen ka kogenud – alustades uuest töökogemusest kuni kodumaa uute paikade avastamiseni välja.Nagu juba öeldud, siis lõpetasin sel aastal neli aastat kestnud bakalaureuseõpingud, mille käigus jõudsin ka pool aastat Soomes õppida, pool aastat Šveitsis südant-keha-vaimu puhata, kaks korda praktikal käia ja 231 EAP võrra targemaks saada. Ütlen ausalt, et spordi ja täismahus ülikooliõpingute sidumine pole olnud kerge, kuid läbi kompromisside, (viha ja pisarate), mitmel rindel pingutamise ja vahest ka enda standardite või eesmärkide lõdvendamise on see igal juhul võimalik olnud. Ja usun, et ka seda väärt.
Juuni tõi mu ellu aga sellise põneva vahelduse, et kuu alguses kolisin ajutiselt Tallinnasse. Olen põhimõtteliselt kogu elu olnud täielik maalaps, kes satub pealinna kohustuslikus korras umbes korra kolme kuu jooksul. Linnasära ja -kära asemel ootas mind aga ees elupaik ideaalsete treeningradade kõrval, kus tundsin end nagu kodus, sest ka Värskas olen harjunud, et jooksutreeningud toimuvad metsaradadel ning rulli- ja suusatrenne saab alustada põhimõtteliselt maja eest. Tartus võisin sellistest tingimustest vaid unistada, eriti kuna elasin sportlase jaoks väga kehvas piirkonnas. Koli või Tallinna, eksole!
Aga Tallinna ei kolinud ma mitte niisama, vaid tegelikult ikkagi asja pärast. Nimelt käisin ma kuu aega kestval praktikal, mille käigus tutvusin lähemalt enda tulevase võimaliku magistrieriala valdkonnaga. Ideaalsete treeningtingimuste eest maksin ka lõivu ja sain igapäevaselt tunda pealinnas elamise “võlusid”, näiteks tund aega tööle mineku ja tund aega töölt koju tuleku kaudu. Samas… lugesin ühistranspordis istudes ühe raamatu läbi ja päikselistel päevadel sain kickbike’iga jalalihaseid treenida, nii et elasin üle küll.
Kuna mu praktikapäevad kestsid ikkagi 8 tundi, millele lisandus veel ligi 2 tundi liiklemist, siis on selge, et kuigi korralike treeningutega ma siiski juunis veel alustada ei saanud. Samas on treeningtingimused minu jaoks üsna otseses seoses motivatsiooniga, nii et raske ei olnud end ka kell seitse õhtul treeningule ajada. Juuni keskel oli aga mul õnneks üks praktikavaba nädal, mille sisustasin iseseisva treeninglaagriga. Selleks, et Nõmme ja Harku radadest ikka viimast võtta, ei kihutanud ma treeninglaagrisse mitte Värska või näiteks Otepääle, vaid toredaks vahelduseks jäingi Tallinna. Uskumatult mõnus oli üle väga pika aja korraliku treeninglaagri rütmi sulanduda ja päevade möödudes üha enam treeninglaagrile omast väsimust tunda.
Laagri lõpetas minu jaoks Jukola-reis ehk 18.juunil joostud Venlojen viesti, kus ma jooksin Värska OK Peko võistkonna esimest vahetust. Kahjuks ei jäänud ma enda jooksuga mitte üldse rahule, kuna tegin juba teise punkti korralikult suure vea. Pärast seda suutsin end 100 koha võrra tõsta, kuid see oli ka kõik. Üldiselt läks aga Värska Vesi võistkondadel väga hästi (meie kodukandi vesi oli Jukola joogisponsor ning pekokatel oli võimalus ja au Värska Vesi nimelistes tiimides ja uhiuute orienteerumissärkidega joosta!). Eriti rõõmustav oli see, et meid oli nii palju – esmakordselt kaks meeste ja kaks naiste võiskonda (Peko kodukalt saate lugeda lähemalt sellest, kuidas meie klubil läks). Hoolimata lakkamatust vihmast ja poriväljadest oli ka meeste võistlust väga huvitav jälgida ning kuigi hommikul oli raske kotist veel enam-vähem kuivi riideid leida, rääkimata sellest, et lõpuks koju jõudes oli asjade lahti pakkimine, pesemine ja kuivatamine üsna ebameeldiv, siis taas kord sain Jukolalt ülipositiivsed ja meeldejäävad emotsioonid! Et neid Jukolaid ikka veel ja veel toimuks!
 |
| Vaid pool Värska Vesi/Värska OK Peko koosseisust. Ilmselgelt oli hea mõte teha mõni pilt ka laupäeva hommikul, mil kõik võistlejad polnud veel kohale jõudnud, kuid päike veel paistis ja ilm oli ilus. Ausõna, õhtul enne meeste starti ei mõelnud vist keegi selle peale, et me võiks nüüd reaalselt pilti minna tegema, kuigi varem oli nii plaanitud. Ilm oli lihtsalt nii külm ja rõve!
|
Postituse alguses mainisin, et olen juunis ka kodumaa uusi paikasid avastanud. Siinkohal ei mõelnud ma üksnes Tallinna, kuigi tõsi, ka Tallinna vanalinnas suudan ma nüüd (peaaegu) mitu korda eksimata ühest punktist teise liikuda. Tegelikult käisime me Gioniga kahel nädalavahetusel hoopis Eesti saari avastamas. Juuni esimesel nädalavahetusel Aegnas (mis on iseenesest ka Tallinna, aga õige pisut vaiksem :)) ja kohe pärast jaanipäeva Vormsi saarel.
Aegna-reisi alustasime ühe jooksutrenniga, mille käigus tegime saarele ringi peale. Järgmisel päeval avastasime ka saarekese sisemaad ja võtsime rohkem aega, et ümbrust vaadata.
 |
| |
 |
| Mina jooksin reedel praamile otse töölt, mis vabandab mu seelik+kingad matkavarustust 🙂 |
 |
| Hommikusöök |
Jaanipäeval veetsime orienteerujatega mõnusa õhtukese Karksi-Nuias Heleene juures ning juba järgmisel päeval seadsime meie Gioniga sammud Vormsi suunas, et ikka tõeliste eestlaste kombel jaanid saartel veeta. Naljakas lugu, aga Gion on Vormsil juba varem käinud – 2009. aastal enda 5 kuud kestnud rattatripi ajal (mil ta Šveitsist läbi 13 riigi Venemaale sõitis ja sealt edasi Põhja-Norra, Rootsi ja Beneluxi kaudu tagasi Šveitsi). Eesti kohta on tal kusjuures päris eredad mälestused ja üheks selleks oli just Vormsi külastus. Näiteks rääkis ta, et seal oli enneolematult kuum ja palju sääski ning et saarel elas tol ajal üks põder. Veel mäletas ta kirikut; õhtusööki, mida ta Vormsil kokkas ja kuidas ta Rohukülas enne praamile minekut ratta kuhugi konteinerite vahele peitis ja lootis, et see tagasi tulles ikka alles on. Viimase kahe aasta jooksul on ta juba korduvalt rääkinud, et tahaks Vormsil uuesti käia.
 |
| Teel Haapsalust Rohuküla sadamasse |
Minu jaoks kujunes Vormsil matkamine pisut teistsuguseks kogemuseks kui oleksin oodanud. Nimelt suutsin ma keset sooja suve haigeks jääda! No võta nüüd näpust, kust see tuli, aga nii juhtus. Juba Rohuküla sadama lähedal telgis üles ärgates sain aru, et enesetunne on nohune, aga nohu pärast ei saa ju reisi ära jätta! Matkamise ajal ei olnud viga midagi, ainult kott oli raske. Vaid puhkepeatuste ajal tundus, et tunne läheb järjest kehvemaks. Lõpuks, olles umbes 25km suuri, väikseid ja olematuid teid mööda ringi matkanud, sain aru, et enam ma ei jaksa. Olin õhtul palavikus ja veetsin telgis ühe kohutavalt higise öö. Järgmisel päeval enam palavikku ei olnud, kuid terve polnud ma ka kindlasti mitte. Muud võimalust aga ei olnud kui kott jälle selga võtta ja u 17km tagasi sadamasse kõndida. Busse sel päeval nii vara saarel ei sõitnud ja ka autosid sel kellaajal veel ei liikunud. Üle elasin, mis mul muud üle jäi.
Aga Vormsi on lahe ning lõppude lõpuks oli ikkagi tore, et me seal ära käisime! Suur osa saarest jäi veel avastamata ning tõenäoliselt viivad teed sinna kunagi tagasi.
PS! Gion leidis saarelt koha, kus kõik maailma sääsed elavad, vähemalt nii ta väitis! 😛
 |
| Kuna tegu on rannarootslaste asustatud saarega ning näiteks enamus kohanimed on praegugi Rootsi päritolu, siis on ka loogiline, et saarel on paljud elumajad rootsipunastes toonides |
 |
| Vormsi kalmistu, mis on täis pildil olevaid rõngasriste. …ja tagaplaanil mina igat võimalust puhkamiseks kasutamas. |
 |
| Esimese päeva sihtpunkt: Saxby |
 |
| Nii me matkasime. 😀 |
Selle nädalaga saab läbi mu praktika, aeg on Tallinnast jälle lõunasse kolida ja uutele ettevõtmistele vastu astuda. Eelmisel nädalavahetusel saadud haigus oli küll üsna visa kaduma, kuid praeguseks tunnen end tervelt ja alustan juulikuud rattaorienteerumise Eesti ja Balti meistrivõistlustega. Olen sel aastal küll kõigest u 5 korda sadulas olnud, aga kuna tegu on väga ägeda alaga ning väga hea kaarditreeninguga talveks, siis võtan võistlusi igal juhul tõsiselt. Kuna peale minu on naiste põhiklassis stardis ka ema ja noorem õde, siis on pinged igatahes juba peal. 😉
Seniks soovin kõigile sportlikku ja mõnusat suve jätku!
