Naljakas, et Šveitsis tundub treeningutel kell palju kiiremini tiksuvat kui Eestis. Mitmetunnised treeningud, olgu need matkamised, jooksud või rullsuusatamised, pole veel mitte kunagi nii kiirelt möödunud kui selle reisi ajal. Veetsime Gioniga juuli keskel kümme imetoredat päeva meie teises kodus Siatis, väikses mägikülakeses Šveitsi Alpide vahel. Püüdsime neil päevadel reisist maksimumi võtta ja mina võin küll käsi südamel tunnistada, et nii mõnusat, pingevaba, treeningute mõttes edukat ja üleüldse niivõrd õnnelikuks tegevat perioodi pole mul juba ammu olnud. Enne veel kui pikemalt kirjutan, jagan videot, mille enda Šveitsi reisist kokku panin.
Postituse ja ühtlasi ka video pealkiri ütleb, et meie reisi kirjeldavad sõnad päike, lumi, mäed ja treeningud. Ilmaga vedas meil täiega. Kuni meie saabumiseni oli Šveits kohutavalt kehva suve käes vaevelnud – pidevalt sadas vihma ning räägiti, et selle suve jooksul polnud farmerid veel kordagi heina saanud teha, sest kordagi pole väljas kolme kuiva ja päikselist ilma järjest olnud. Meie saabusime ja lahkusime pea 30-kraadises kuumuses, mille vahele jäid siiski pisut leebemad, ent ometi peamiselt soojad ja mõnusad ilmad. Reisi keskel toimus kaheks päevaks aga ilmastiku muutus – esmalt saabusid pilved, siis äike ning järgmisel päeval üleüldse lumi! Seda osades piirkondades alates 1500 meetri kõrgusel merepinnast. Olime just teel orienteerumise juunioride MMile ning veel 10 km enne võistluskeskust oli maas umbes 20 cm paksune lumekiht. Tundus natuke ebareaalne, et sõidame suviseid orienteerumisvõistlusi vaatama, aga mõnisada meetrit madalamal orus oli õnneks maa roheline ning võistlus täies hoos. Elasime kaasa MMi lühiraja finaalile ja teatevõistlusele. Olen väga rahul, et otsustasime minna, kuna saime mõlemad Gioniga palju positiivseid emotsioone ja motivatsiooni. Võistlused olid laitmatult korraldatud ning võistluse kulg oli ka võistluspaigas väga hästi jälgitav. Lühiraja finaali päeval käisime ka ise kaardiga metsas. Jooksin rahulikult ning suuresti tänu sellele suutsin ilusti keskenduda, kõik vajaliku kaardilt välja lugeda ja raja läbida ilma suuremate vigadeta. Orienteerumine on ikka täielik nauding!
Treeningute osas olin endale eesmärgiks seadnud võimalikult rahuliku ja madala pulsiga liikumise ja sellest rõõmu tundmise. Sellest hoolimata sain iga kord korraliku koormuse, sest pea iga treeningu sisse mahtus umbes 1000 tõusumeetrit. Üks kord vähem, teine kord rohkem. Rullidel või jalgsi. Ja nagu ma postituse alguses kirjutasin, siis treeningtunnid pole veel iialgi nii kiirelt möödunud. Eks ümbrust, seltskonda ja liikumist nautides lähebki aeg lennates.
Räägin ka lähemalt enda kahest pikemast matkast:
Greina
Greina org või platoo asub Šveitsi kantonite Graubündeni ja Ticino piirialadel u 2200 meetri kõrgusel merepinnast. Juba Rooma impeeriumi ajal kasutati Greina platood ühe olulise Alpide ületamiskohana ja lahe on see, et ka tänapäeval saab platoole ligi vaid jalgsi. Greinasse saab viit erinevat “sissepääsu” mööda ja see võimaldab päris palju erinevaid matkamarsruute kombineerida. Mina külastasin Greinat juba teist korda. Käisime siin eelmisel aastal Gioniga kahepäevasel matkal – esimesel päeval võtsime 900 tõusumeetrit, et platoole jõuda ning järgmisel päeval vallutasime Piz Terri (3149m). Gion soovis sel aastal joostes sama marsruuti tagurpidi läbida ning minul polnud uuesti Greinasse mineku vastu mitte miskit, kuna tegu on ühe tõesti ilusa ja laheda kohaga.
Päev nägi välja nii, et hommikul sõitsime autoga nii kaua kuni tee lõppes, seejärel soovisime Gioniga üksteisele mõnusat treeningut ning läksime oma teed – Gion Piz Territ vallutama, mina võtsime ette sama matkaraja, mis eelmisel aastal ehk 900 tõusumeetriga raja Greina platoole. Väljas oli ilus ilm ja oli laupäev, mis tähendas, et matkajaid oli päris palju. Kõige kõrgemasse kohta, Pass Diesruti (2428m) jõudsin veidi vähem kui kahe tunniga (kaardil number 3 juures) ning sealt avanes lõpuks vaade Greina orule. Tuttav, aga sellest hoolimata üldse mitte vähem imestamapanev!
Kui nüüd kaarti ja pilti kõrvutada, siis on näha, et edasi liikusin nõlvast alla, paremalt poolt ümber selle “väikse künkakese” oru keskel, natuke veel lauget maad mööda edasi nii kaugele kui pildil näha ning teiselt poolt tagasi. Greina puhul meeldib mulle see, et kuigi matka jooksul koguneb ka omajagu tõusumeetreid (kokku 1300 meetrit), siis platoo ise on põhimõtteliselt täiesti lauge, nii et seal on hästi mõnus ka joosta või lihtsalt vahelduseks kergemat profiili nautida.
Kokku kestis minu rahulikus tempos, aga ilma suuremate puhkepausideta matk 5 tundi ja 15 minutit. Gionil läks pisut kauem, kuna Piz Terri oli ootamatult lumine ja tuuline. Igal juhul veetsime mõlemad väga mõnusa päeva mägedes ning päeva lõpus maitsesid õhtusöögiks valmistatud kastanid igatahes ülihästi.
Vals
Vals on koht, millest ma olen siiani kuulnud palju lugusid, kuid ise ma sinna veel jõudnud ei olnud. Valsis toodetakse muideks mineraalvett, mis on Šveitsis umbes sama tuntud kui Värska Vesi Eestis. Firma logoks on Matterhorni kujuga äravahetamiseni sarnane mägi, kuid kuna Vals asub Zermattist umbes 4 tunni kaugusel, siis pole Matterhorniga neil küll mingit tegemist. Pildil on hoopis Zervreilahorn, 2898 meetri kõrgune mäeke Valsi lähedal, mida siis irooniliselt-naljatledes originaal Matterhorniks kutsutakse. Mõne turisti petab kindlasti ära!
Nii Vals kui Greina asuvad Siatist veidi enam kui pooletunnise autosõidu kaugusel, nii et mõlemad kohad olid küllaltki lähedal minna. Kui Gioni plaaniks oli koos enda suusa-o tiimikaaslase Christian Spoerryga Valsi lähedale ronima minna, siis minul oli muidugi hea meel kaasa minna ja veel üks päev mägedes veeta.
Lühidalt kirjeldades matkasin ma esmalt umbes 900 meetrit üsna järsku nõlva mööda üles, vallutasin Piz Furggelti (2712m) ja laskusin teisele poole alla. Laskumine oli päris järsk (nagu ka kaardilt näha) ja kivine. Tagasi alguspunkti tulin tasast teed mööda ümber mäe. See oli hästi lahe rajake ning lausa kutsus jooksma, mitte lihtsalt matkama. Enne lõppu hüppasin veel imeilusa sinise veega Zervreila järve, mis oli mägijärvele kohaselt jääkülm. Matka pikkus 5 tundi ja 20 minutit. Taas üks meeldejääv ja mõnus päev. Kuna hoidsin mõlemal matkal tempo kontrolli all ja pulsi aeroobses tsoonis, siis tundus, et mõlemad matkad ei kulutanud mu energiat üldse mitte nii palju kui ma neist energiat vastu sain.
Lõpetuseks ka veel mõned pildid minu reisist:
