See talv on olnud teistmoodi väga mitmel põhjusel. Esiteks muidugi seetõttu, et Eestisse polegi õiget talve jõudnud. Teistmoodi on see talv olnud ka minu ettevalmistuse tõttu ning et õige pea on algamas hooaja kulminatsioon, on nüüd õige aeg hooaja algusele väike pilk heita.
Mitu aastat olen hooaja alguses võistelnud väga vähe või osalenud peamiselt kohaliku tasemega võistlustel, kus paratamatult nõrgemas konkurentsis sõitnud. Mõnikord olen läinud isegi tiitlivõistlustele nii, et mul puudub igasugune teadmine, milline on mu tase võrreldes kõige tugevamate konkurentidega, näiteks rootslaste, soomlaste ja venelastega. Nii on mul aga raske reaalseid eesmärke püstitada ning vahepeal on teadmatusest ka enesekindlus kõikuma löönud. Niisiis teadsin sel aastal juba hooaega planeerides, et tahan hooaega alustada varakult ning võimalikult palju tugevas konkurentsis võistelda. Seda toetas ka minu elukorraldus, kuna pärast ülikooli lõpetamist keskendusin ma sel sügis-talvel peaaegu täielikult spordile ning oli mul võimalus ka mitmeid nädalaid kodust eemal veeta.
Ehkki hooaja peaeesmärk – Euroopa meistrivõistlused Venemaal – toimuvad alles märtsi alguses, tahtsin ma juba detsembris olla võistlusvalmis. Seda mitmel põhjusel: esiteks on suusa-o hooaeg lühike ning olenevalt lumeseisust võib võistlusi olla üsna vähe. Kui ma kulutan hooaja alguse selleks, et endale kaardilugemist “meelde tuletada”, siis võib-olla ei olegi mul piisavalt võimalusi, et tippkonkurentsis sõitmiseks vaja minevaid oskusi harjutada (näiteks liidripositsioonil sõitmine, konkurentidele järele jõudmisega seotud aspektid, kaardilugemine harjumatult suure suusakiiruse pealt jne). Samuti võib juhtuda – nagu ka sel aastal! – et keset võistlushooaega tekib lumeseisu tõttu pikk võistluspaus ning tiitlikatele tulebki peale minna suurel määral “kuiva kaarditrenni” pealt. Hooaja esimesed võistlused on ju ideaalne koht selle oskuse proovile panekuks. Samuti tahtsin ma hooaja alguses koguda võimalikult palju maailma edetabelipunkte, et kindlustada endale nii sel hooajal kui järgmise aasta kodu-MMi hooajal võimalikult hea stardipositsioon.
Teen siinkohal lühikese kokkuvõtte, kuidas mu hooaja alguse võistlused läksid ja mida ma võistlustelt kaasa võtsin:
Ensilumen Rastit (7.-8. detsember, Soome)
Enne hooaja esimesi võistlusi oli meil esmakordne võimalus teha koondise lumelaagris väga kõrgekvaliteetseid kaarditreeninguid. Suur tänu Raulile, kes meile Äkäslompolo metsadesse põneva suusaorienteerumise võrgustiku valmistas! Seega oli hooaja avavõistlusi lausa kolm: koondisega tehtud ühisstardist sprindi treeningvõistlus ning kaks võistluspäeva Sodankyläs koos Soome koondisega.
Millele ma nendel võistlustel kinnitust sain on see, et kui mu ettevalmistusperiood on läinud hästi ning ma olen teinud kvaliteetseid treeninguid suusa-o oskuste arendamiseks (füüsilisest poolest näiteks palju paaristõuketreeninguid, tehnilisest poolest palju kaardikontakti arendavaid treeninguid planšetiga joostes/rulle sõites, vaimsest poolest sobiva võistluskontseptsiooni loomine ja läbi mõtlemine), siis ma suudan ka hooaja esimesel võistlusel teha väga hea soorituse ning tunda end suusaorienteerudes mugavalt ja mõnusalt, selmet suusaorienteerumist “meelde tuletada”. Küll aga tegin ma esimestel treeningutel mõned täielikud algaja vead, näiteks läbisin treeningvõistlusel punkte vales järjekorras ning hakkasin tavarajavõistlusel poolel rajal üle mõtlema ja erakordseid teevaliku- ja lõikevariante välja nuputama – eks see ongi põhjus, miks enne tiitlivõistlusi natuke võistelda tuleks. Oskustepagasit saab treeningutel küll võimalikult siledaks lihvida, aga mõned augud jäävad ikka sisse – eks neid auke saabki kõige paremini võistlustel üles leida.
Ensilumen Rastil olin ma mõlemal võistluspäeval kolmas, kusjuures mitte eriti suure kaotusega võitjale. See oli minu jaoks väga hea tulemus.
Sjusjoerennet (14.-15.detsember, Norra)
Järjekindlus. See oli aspekt, mis oli puudu praktiliselt ideaalsetest sooritusest. Kõik muu oli olemas: füüsilised, tehnilised, vaimsed oskused… välja arvatud järjekindlus, kus olid mõned augud. Tegin mõlemal distantsil väga keerulisel rajal väga head ja sujuvad sooritused, kuid mõlemal päeval täitsin ma enda võistluskontseptsiooni rajal vaid umbes 90% ajast. Sjusjoeni maastik oli aga selline, mis väikse ebatäpsuse korral ei halasta. Sain mõlemal võistluspäeval tihedas konkurentsis teise koha, mis näitas: mul oli kõik olemas, välja arvatud järjekindlus, mis oli mõnel teisel konkurendil nendel päevadel lausa imetlusväärselt hea. Kuidas seda treenida?
Ski-OL Val Müstair (29.-30.12, Šveits)
Šveitsis treenides ja võisteldes oli mul võimalus ja ülesanne abistada Gioni natuke treenerirollis ja viia Šveitsi koondisele läbi mõned kuivad kaardiharjutused ning võistlusanalüüsid. Eks ma olen enda kogemusi ja mõtteid jaganud ka varem – natuke Eesti koondisele, samamoodi ka ju blogis. Teisest riigist pärit konkurentidele ja tulevastele konkurentidele enda treeningute, ettevalmistuse ja analüüsi osas nippide ja mõtete jagamine oli minu puhul aga siiski esmakordne, kusjuures lisaks šveitslastele liitusid harjutustega ka mõned Austria ja Tšehhi sportlased. Mida ma aga aru sain on see, et teistele enda oskuste jagamine on veel üks võimalus, kuidas enda taset tõsta. Pikaajalises plaanis sel põhjusel, et kui tõuseb teiste tase, on see ka põhjus mu enda taseme tõstmiseks. Lühiajalises plaanis sel põhjusel, et sisimas ma tean, et isegi kui ma väga avatult enda mõtteid jagan, olen ma ikkagi oma teadmistega ühe sammu ees. Ja mitte ainult – enda teadmiste jagamine tekitab mulle endale uusi mõtteid ja uut motivatsiooni midagi paremini teha, et olla mitte vaid üks, vaid juba kaks sammu ees. Nii et kuigi ma tegin kaardiharjutusi ja analüüse ausõna siiralt eesmärgiga ka teistele uusi ideid jagada, ei jäänud ma ise nende ideede võrra vaesemaks, vaid sain just motivatsiooni juurde, et ise veel paremini teha.
Kui rääkida Šveitsis toimunud võistlustest, siis saavutasin ma seal tavarajal hooaja esimese võidu ning tegin sprindis hooaja seni kõige halvema soorituse. Mis kõige hullem – ma ei osanudki kohe järeldada, et mida ma peaks tegema, et järgmine kord sarnasel rajal paremini sõita. Tunnen, et minu senine kaardilugemisstiil sobib just väga hästi metsasele, skandinaavia- ja eestipärasele maastikule ning ma pole veel väga hästi läbi hammustanud, kuidas ma pean kaardilugemisele lähenema, et ka Kesk-Euroopa maastikel sõites end mugavalt tunda. Samal ajal ütles mulle üks šveitslane, et tema, kes teeb enda arust Šveitsis päris häid sõite, ei tunnegi end Šveitsi maastikel mugavalt, sest see maastik on lihtsalt selline suuri rütmimuutusi nõudev. Ehk ongi minu jaoks lahendus see, et ma pean mugavust leidma ebamugavusest? Kuna sel hooajal ma end Kesk-Euroopas rohkem proovile panema ei pea, siis las see mõte jäägu järgmist korda ootama.
Lisaks võistlustele toimus Šveitsis ka palju suusa-o treeninguid, näiteks öine jälitussõit ja teatevõistlus. Detsembri lõpuks olin ma niisiis teinud üle 15 kiire suusa-o treeningu või võistluse ja juhtus see, mida eriti tihti ei juhtu: mul sai sellest täiesti villand! Pidev keskendumine ja oskustepagasi aukude täitmine on minu jaoks üsna kurnav ja detsembri lõpus oli mul üksainus soov: saaks natuke suusaorienteerumisest puhata!
Pahkan Hisu (18.-19.01.2020, Soome)
Pärast Šveitsi võistlusi jäi mu kalendrisse kolme nädala pikkune võistluspaus, mis ei olekski saanud tulla õigemal ajal. Treeningud jätkusid nagu ikka – esmalt lumises Šveitsis ning nädalake ka lumevaeses Eestis, kuid kaarditrenni tegin ma sel ajal minimaalselt. Minu jaoks on oluline, et ma säilitaksin võistlusteks vaimse värskuse, sest nii nagu ma ei taha minna võistlema füüsiliselt kurnatud kehaga, ei taga head tulemust ka vaimselt kurnatud pea.
Kui rääkida Soome võistlustest, siis kaks esikohta räägivad enda eest: tegu oli vaieldamatult senise hooaja parimate sõitudega, lühiraja järgselt olin ma lausa nii rahul, et võin seda sõitu ehk ka elu üheks parimaks võistluseks nimetada. Kõik asjad klappisid kokku ning mis kõige parem – mul oli olemas see järjekindlus, mis hooaja alguses puudus. Orienteerumisvõistlusel on väga raske teha ideaalset sooritust, sest sooritust mõjutab lihtsalt niivõrd palju aspekte. Lisaks tuleb võistluse ajal teha lihtsalt niivõrd palju otsuseid, et tõenäosus, et kõik otsused on õiged, on ilmselt väga väike. Tihtipeale pole näiteks teevaliku otsustamisel isegi mõttekas jääda seda parimat valikut otsustama, sest vahepeal ongi parim strateegia teha otsus väga kiiresti. Küll aga olen ma löönud kokku aja, kui palju ma kummalgi võimalusel orienteerumisvea või vale teevaliku tegemise tõttu kaotasin ning näiteks 66-minutilise tavaraja puhul oli see 30 sekundit ning pooletunnise lühiraja puhul 15 sekundit. Seega olid need nii lähedal ideaalsele kui veel olla võib ning ma olen täiesti kindel, et see oli suure kaarditreeningute mahu ja seejärel korraliku vaimse puhkuse teene.
Tee MK etappideni Rootsis ja Euroopa MV-ni Venemaal
Kahjuks (või õnneks) ei olnud Soomes toimunud võistlused kaugeltki hooaja olulisemad. Et jaanuaris ja veebruari alguses pidi Eestis ja Lätis palju võistlusi toimuma, veetsin ma selle perioodi Eestis. Kuna aga polnud lund, ei olnud ka võistlusi. Käesolevaks hetkeks (20. veebruar) ongi mu selja taga palju tühistatud võistlusi ja 1-kuune võistluspaus. Õige pea on algamas aga selle hooaja kulminatsioon – võistlusnädalad Rootsis ja Venemaal. Ehkki viimase kuu ettevalmistus ei ole olnud optimaalne, olen püüdnud läheneda niimoodi: kehvades oludes ei saa küll teha ideaalseid treeninguid, kuid see on minu valik, kas kaotada motivatsiooni ja fookust või justnimelt panna ektra rõhuasetus nendele olulistele aspektidele, mida mina saan mõjutada ja võimalikult hästi teha. Lisaks on mul justnimelt nüüd võimalus kasutada neid oskusi ja teadmisi, mida hooaja ajavõistlusel testisin: ma pole küll pikka aega korralikult suusaorienteeruda ja võistelda saanud, kuid ma tean, et õige füüsilise, tehnilise ja vaimse ettevalmistusega on mul olemas oskused, et ka pika võistluspausi järgselt end suusaorienteerudes mugavalt tunda. Muidugi ei tule see aga iseenesestmõistetavana ning ei tähenda, et ma nüüd kindlasti väga hästi hakkama saan – loeb ikka see, kas ja kuidas ma end konkreetsel võistlusel realiseerin.
Minu eesmärgiks on nii Rootsis kui Venemaal jõuda esikuuikusse ning kuigi see eesmärk ei ole lihtne, ei pane selle välja ütlemine mulle pingeid peale. Võistlus on pidu ja mina ootan juba väga, millal koondisekaaslastega tähistama saab hakata!
Jälgige meie võistlusnädalat Rootsis võistluse kodulehe kaudu: http://umeaok.se/wcup2020/