Gion ja mina käisime juuli alguses Rootsis ja Norras treenimas. Reisist on küll juba üle kuu aja möödas, kuid kes see suvel ikka arvuti taga olla jaksab ja tahab – sellest ka postituse hilinemine. Mõtlen alati, et tahaks blogisse rohkem ja rohkem enda laagritest ja võistlustest kirjutada, aga tihti tulevad uued tegemised ette ja nii ta siis jääbki. Proovin nüüd ikkagi reisist mõne sõna kirja saada… väga lahe ringireis feat treeninglaager oli.
Aga enne kui ma laagri juttudeni jõuan, tahan ma siiralt tänada kaht toetajat:
Värska Vesi
Sportland
Sel kevadel kinnitasid nad, et toetavad Team Kudre ka käesoleval ettevalmistus- ja võistlushooajal. Nii Värska Vee (sõiduauto) kui Sportlandi (Madshus suusad) toetus on möödunud hooaegadel olnud meeletult oluline ja kirjeldamatult suureks abiks. Värska Vesi on andnud meile vabaduse liikuda kiiresti ja turvaliselt ning Sportland tipptasemel suusavarustuse, mis ei ole öeldud lihtsalt sõnakõlksuna, vaid ausõna – talvele mõeldes saan tänasel päeval rahul südamega öelda, et mul on olemas väike, aga kindel suusapark, kust leiab tippkonkurentsis libiseva paari igaks ilmaks. Värska Vee ega Sportlandi toetus ei ole iseenesestmõistetav ning seega olen ma ülimalt tänulik ja õnnelik, et mõlemad otsustasid Team Kudre toetamist jätkata.
Nüüd aga Rootsi ja Norra laagri juurde.
Kirjutasin eelmises postituses, et aprillist juunini olid täiesti hullud ajad. Kirjutasin ka sellest, et treenimine ei sujunud sel perioodil üldse. Proovisin, aga selle asemel, et treeningutega tugevamaks saada, läks enesetunne iga päevaga aina hullemaks. See oli juuni alguses, arvan, et pärast ülimalt masendavat Ümber Värska järve jooksuvõistust, mil olin selle kevade täielikus madalpunktis ning tundus uskumatu, et vähem kui kolm kuus tagasi võistlesin MMil esikuuiku kohtade tasemel. See oli ühtlasi aeg, mil tõmbasin treeningutele korraliku piduri ning tegelesin kõige muuga, mis elu ette tõi…
Juuli alguse reis, nn roadtrip Rootsi ja Norra oli seetõttu justkui suvise treeningperioodi uus stardipauk. Tegu oli omamoodi huvitava reisiga, mille eesmärgiks oli treenimine/Eesti kiirest elust puhkamine/uute kohtade avastamine. Treeninglaagriks on seda aga natuke naljakas kutsuda, sest tüüpilises treeninglaagris elatakse ju tavaliselt mugavustega majutuses ja keskendutakse 100% treenimisele ja puhkamisele. Meie aga elasime Gioni autos (sõna otseses mõttes), tegime ise priimusel süüa ja läksime “laagrisse” ilma konkreetse treeningplaanita – lähme kohale ja vaatame, mis tingimusi ümbruskond pakub.
Seadsin endale kohe alguses eesmärgi, et väga hulluks ma treenimisega ei lähe, eriti kuna meie reisimisstiil võtab ka rohkem energiat kui traditsioonilises treeninglaagris. Teine eesmärk oli see, et püüan hoida enam-vähem tasakaalus erialasemad treeningud (rullsuusatamine, sh kõrgema intensiivsusega intervalltrennid) ning lihtsalt tundide kogumise joostes/matkates/rattaga sõites.
Reisi marsruut oli meil enam-vähem paigas: esmalt Paldiski-Kapellskär laevaga Rootsi, kus veedame paar päeva Sälenis. Edasi juba Norra: esmalt Beitostöleni ning siis juba reisi peasihtpunkti ehk fjordide juurde.
Päev 1. Reisi esimene treening toimus Falunis, mis jäi Sälenisse sõites teele. Falun on murdmaasuusatajatele teada-tuntud koht, aga minule üllatusena ei ole seal ühtki nn ametlikku rullsuusarada, vaid rulle sõidetakse peamiselt kergliiklusteedel/autoteedel (ja neid võimalusi on seal palju). Meie rulliraja marsruudi leidsin ma tuttava Stravast – ei tea, kas see ka kõige etem marsruut oli, aga trenn sai igatahes tehtud. Tore, peamiselt rahulik, aga 10-12 KrPga rullsuusatreening ümber – ja siis teistpidi ring tagasi – Varpan järve. Ilm oli külm ja vihmane – brrrr!
Esimese päeva õhtul jõudsime Säleni, mis oli reisimarsruudi kokku panekul Gioni valik. Mina ei olnud varem suvisel perioodil Rootsi mägedes käinud, aga kindlasti julgen seda piirkonda soovitada, sest seal oli väga ilus loodus ja eriti kaunid metsad. Kahjuks on mul Sälenist pilte vähe, sest meie sealoleku ajal oli ilm väga külm (alla 10 kraadi) ja vihmane ning minu telefoni aku pidevalt tühi. Säleni piirkonnas olime me kaks ja pool päeva ning kogu selle aja peatusime Högfjällshotellet suures parklas (ca 10km Säleni külast, mäe otsas), kus oli lisaks ilusatele vaadetele ka ICA pood, kus pakuti hommikuti tasuta kohvi. 🙂
Päev 2. Päeva esimeseks treeninguks oli 3*11-minutilised uisuimitatsiooni intervallid (anaeroobse läve all) slallinõlval. Otsustasin teha esimese intensiivse treeningu kohe laagri alguses, mil tunne oli veel hea ja värske. Õhtul käisime Gioniga koos 2-tunnisel matkal. Väljas oli endiselt väga külm ja tuuline – õnneks võtsin ka mütsi ja jope reisile kaasa. =D
Päev 3. Sel päeval tahtsin ma teha ühe pika rahuliku treeningu ning otsustasin selle teha enda maastikurattaga. Mägede singlitele ei julgenud minna, sest need tundusid üsna tehnilised (kivised) ning rahuliku treeningu jaoks liiga rasked. Seega otsustasin ühe kergema ringi kasuks, mis kulges peamiselt kruusateedel. Tõusu tuli sellegipoolest omajagu – ligi 800 meetrit. Marsruut oli küll ilus, aga tegelikult üsna igav. Treening täitis sellegipoolest enda eesmärki. Möödusin ka Säleni külas asuvast Vasaloppeti stardipaigast.
Päev 4. Hommikul alustasime pikka teekonda Norrasse, Beitostölenisse. Tegelikult oli selline lugu, et meie reisi peasihtpunktiks olid Norra läänekalda fjordid ning Beito pidi olema lihtsalt teel üks väike peatuspaik, kus saaksime kindlasti ühe rullsuusatreeningu teha. Beitostölen on ju Norra üks väga tuntud suusakeskus, kus möödunud talvel toimus ka MK etapp. Mina tahtsin selle koha ära näha, Gion ei olnud esialgu sellest mõttest väga vaimustuses… aga OK, lähme.
Enam kui 5-tunnine autosõit viis meid aga kohta, mis üllatas meid mõlemaid enda loodusega. Minu arust pildid ei suudagi väga hästi sealset atmosfääri edasi anda, aga kindel oli see, et meile mõlemale väga meeldis seal. Kuna käes oli juba pärastlõuna, siis leppisime ühe treeninguga: mina käisin mägedes jooksmas (2:22) ja Gion rattaga sõitmas. Mõlemad nautisime treeningut väga. Minule meeldis eriti see, et jooksmiseks ei olnud tingimata vaja teeradu, vaid liikuda oli mõnus iga pool üle mägede.
Päev 5. Beitostölenis tegin laagri teise (ja viimase) intervalltreeningu, mis oli päris lahe: 40*30”/30” uisurullil (pulss kuni anaeroobse läveni). See tähendab, et pärast soojendust sõitsin 40 minutit järjest 30 sekundit kiiresti ja 30 sekundit aeglaselt. Trenni tegin Beito rullsuusarajal, mis ei avaldanud just väga suurt muljet: ring oli üsna lühike (2km) ja asfalt oli kohati päris auklik. Seevastu reljeefilt oli rada üsna mõnus ja vahelduv: üks järsem tõus, siis laugem tõus, üks kiire kurviga laskumine, siis natuke lihtsam laskumine ja seejärel laugem osa staadionil. Igal ringil tuli 3*30” kiiret osa tõusudel ja 2*30” kiiret osa laskumistel, mis tegi koormuse mõttes trenni natuke lihtsamaks, aga samas oli väga lahe harjutada laskumistel kiiresti töö tegemist, see tähendab, et peaaegu sprintimist. Üks laskumine oli üsna väljakutsuv ja pidin vaatama, et rajast välja ei sõidaks (üks kord oli päris napikas). Kuna trenni alguses oli tunne üsna halb ja motti lihtsalt rahulikuks sõiduks ei olnud, olin väga õnnelik, et just täna intervalle plaanisin teha, sest väga kindla plaaniga trennis on kergem keskenduda ja aeg läheb kiiremini.
Sama päeva õhtul käisime Gioniga matkamas, kokku 3 tundi. Olin terve matka jooksul päris väsinud, aga eriti viimasel tunnil – kõmpisin lihtsalt samm sammu haaval auto suunas, küll ühel hetkel siis see matk ka läbi saab. Väljas oli (endiselt) külm ja tuuline ning see ei andnud ka motivatsiooni juurde, sest igatsesin juulikuu päikest ja soojust, mida esimesed viis päeva pakkunud ei olnud.
Päev 6. Kuuenda päeva hommikul tahtsin teha pikka rahulikku treeningut, aga kus ja millega, seda ei suutnud otsustada. Sel hetkel tundsin väga puudust ette kirjutatud treeningplaanist, mida oleks siis kohusetundlikult täitnud. Ilmselt hakkas väsimus kehasse tulema, sest jooksma minekuks ei olnud motti, rullirada ei tõmmanud üldse ning rullidega autoteel treenimiseks oli minu jaoks seal liiga suur liiklus; matkama minna ei viitsinud, sest olin lähedal asuvad kohad ära näinud ning veidi kaugemal asuvate kaunite mäetippude vallutamine oleks võtnud liiga kaua aega ja logistiliselt suurt väljakutset, sest pidin ka arvestama Gioniga, kes läks rattatrenni. Nojah… siis jääb üle ainult kas rattasõit…. või puhkamine. Rattaga oleks võinud ju sõita, aga kus… lihtsalt asfaldil on igav, muid teid peale mägedes olevate kiviste singlite justkui ei ole ning nendel ei julgenud ma sõita. Ja üleüldse oleks ma lihtsalt tassi kohvi tahtnud, kuid kõik kohvikud olid varastel hommikutundidel veel kinni. No lihtsalt üks täiesti nullmotivatsiooniga hommik.
Rattasõit tundus tol hetkel kõikidest mitteatraktiivsetest variantidest kõige talutavam. Hakkasin siis üsna eesmärgipäratult mööda asfalti Beitostölenist põhja suunas väntama… tõus, tõus, tõus, igav ja raske ja pärast ilmatuma pikka väntamist näitas kell vaid 17 läbitud treeningminutit. Sel hetkel otsustasin, et lähen ja proovin ikkagi maastikul sõitmist. Võib-olla leian ikkagi mõned rajad, mis pole järsud ja kivised. Ja kui trenn läheb intensiivsemaks, siis mis seal ikka – vähemalt on põnevam.
Lõppude lõpuks kujunes sellest üks meeleolukamaid treeninguid. Avastasin, et suudan tegelikult sõita tehnilisemaid radu kui oskasin arvata. Ja kõige tehnilistemates kohtades oligi kõige lõbusam, sest need olid kohad, kus pidi 100% keskenduma ja hetkes olema. Nii et ei mingit aega mõtlemiseks, et igav või raske on… või et ei viitsi. Tegelikult oli väga vahva. Muidugi oli ka neid lõike, kus ma ratast käekõrval tassides lootsin, et ma üleüldse kahel jalul mäest tervelt alla jõuan, aga rohkem oli siiski neid lõike, kus olin enda üle mega uhke, sest sain jällegi hirmust võitu ja suutsin kivihunnikust omal jõul üle sõita.
Pärast meeleolukat rattatreeningut jätsime Beitostöleniga hüvasti ja sõitsime edasi fjordide suunas. Sihtpunktiks valisime ilma igasuguse eeltööta Laerdalsöyri – tundus olevat tore koht. Kohale jõudes käisime kohalikus turismipunktis, et hankida piirkonna kaart koos matkaradade infoga. Laerdalsöyri tervitas meid sooja ja päikselise ilmaga. JESS!!! Sain kohe aru, et mulle meeldib see koht!
Õhtuseks treeninguks oli seega tempokas matk mäe otsa (2:30). Siinne loodus oli hoopis teistsugune kui Beitostölenis – palju järsemad nõlvad ja lopsakam loodus. Ka ilm oli väga mõnus – soe ja suvine. Asukoha vahetus ja suvised ilmad andsid mulle koheselt ka uut hingamist ja motivatsiooni.
Päev 7. Päeva esimeseks treeninguks oli rullsuusatamine väikse liiklusega teel. Tegu oli kindlasti ühe kõige ilusama vaatega rullsuusatrenniga, mida kunagi teinud olen. Sõitsime piki fjordikallast, kesk kõrgeid mägesid. Ainuke probleem oli see, et asfalt oli palju-palju halvem kui me ette kujutasime – ebatasane ja auklik. Eriti hullult kannatas Gion, kes pidi olude sunnil kasutama reisil minu Start rullsuuski, mis kehva asfalti eriti ei kannata. Sellest lähtuvalt ei tulnud sellest eriti pikk trenn, aga igal juhul meenutan treeningut positiivsetes toonides.
Päeva teiseks treeninguks oli jooks mägedes (1:45), mis oli täitsa mõnus, sest enesetunne oli hea ning tore oli jälle uusi kohti avastada. Õhtul hakkasime ka juba tagasi Rootsi poole liikuma.
Päev 8. “Laagri” viimaseks treeninguks otsustasime teha ühe pika rattasõidu Norra kuningateel. Tegu on ajaloolise teega, mis juba 12. sajandist alates Norra ida- ja lääneosa üle Filefjell’i mägede ühendas. Tänapäeval kulgeb seal matkarada, kus saab edukalt ka rattaga sõita. Tegelikult kujunes sellest 2h 39min kestnud rattasõidust päris raske trenn, sest maastik oli mägine ning selleks, et kohati kivistest tõusudest üles saada, oli vaja korralikult pingutada. Seega ei olnud see rattasõit mitte niivõrd pikk kuivõrd kohati intensiivne trenn, mis mind väga ära väsitas.
Selle rattatreeninguga saigi treeningutele punkt pandud. Ees ootas pikk autosõit tagasi Kapellskäri, et õigeaegselt laevale jõuda. Kokkuvõttes võin öelda, et tegu oli väga laheda reisiga, kus tegin palju õnnestunuid treeninguid ilusates kohtades. Kindlasti julgen nii Säleni, Beitostöleni ja Laerdalsöyri külastamist soovitada – nii treeninguteks kui lihtsalt külastamiseks.
Kindlasti oli reis ka treeningute mõttes väga edukas, kuna võin julgelt väita, et tulin laagrist koju küll väsinult, kuid paremas vormis kui sinna minnes. Eestis ootas mind ees kaks võistlust (Eesti omavalitsuse mängud ning Kaitseliidu MV orienteerumises) ning seejärel juba kodused treeningud.