Juba üleelmisel nädalal, 19.-25. jaanuaril, toimusid Šveitsis Lenzerheides täiskasvanute Euroopa meistrivõistlused. Et järjekordselt saada kokku naise teatevõistkond ja muidu mäestikus tugevaid võistlusi kaardiga teha (põhiliselt ikkagi kohekohe toimuvaks MMiks valmistudes), sain ka mina võimaluse nendest võistlustest osa võtta.
Kuna olin esimest korda mägedes ning varasem kogemus puudus, siis ma ei saanud aru, miks ma suusatada ei jõua. Kas mu suusavorm oli tõesti siis niii halb? Sõita oli ikka maru raske, enesetunne läks iga päevaga aina halvemaks ja üldse kuidagi ei jõudnud olla. Juba modelil ei tundnud ennast väga värskelt, kuid lootsin, et küll järgmistel päevadel läheb paremaks. läks ta jee
Vaadates hiljem eliidi GPSi ja pannes ka oma teekonnad kaardile, nägin, et tehniline pool oli mul igal distantsil üpris hea. Enamik valikutega etappe sõitsin kiiremat varianti. Kaardilugemist võis muidugi mõjutada ka mu üpris vaevaline ja aeglane sõidukiirus, kuid ma olin igal distantsil peaaegu koguaeg ikka väga väsinud ning seetõttu ka kaardilugemine kannatas.
Pikka analüüsi iga päeva kohta tegema ei hakka, aga kuna olin kaval ja panin igal võistluspäeval enda kella GPSi stardis tööle, siis mul on iga distantsi kohta olemas enda teekond ja saan teistega võrrelda.
Esimene võistluspäev oli sprint.
Koht: 26., aeg: 16:06, kaotust võitjale: +2.56
Vaadates kaotust võitjale ja mõeldes, kuidas ma liikusin, siis see polegi niiiii palju. Ma olen ise üpris üllatunud, kuidas ma sellise ülikehva sõiduga üldse nii hea koha sain. Juba esimesse punkti kaotasin etapi võitjale 46 sekundit. Etapil 9-10 tuli kaotust 31 seki ja sealt järgmisesse minnes 16 sekundit. Ma ABSOLUUTSELT ei liikunud rajal, juba K-punkti jõudes oli raske. Ja kuna startisin üsna ees, siis polnud ‘võidulõikeid’ veel sisse tehtud ja ise ka riskile minna ei julgenud.
 |
| sinisega lisatud parim variant |
Ühisstardist tavarada
300 meetrit pärast stardijoont olin ma viimane. Täiesti viimane. Ma ei saanud aru, mis minuga toimub. Ees ootas 15-kilomeetrine võistlus. Ma olin enne esimese punkti võtmist juba väsinud.
Mõne aja möödudes läks aga asi paremaks – esimesel ringil pikalt uisurada pidi tõusu tulles möödusin kolmest juuniorist (!) ning isegi väike vahe tuli sisse. Tempo polnud jälle suurem asi, aga proovisin võimalikult palju kasutada liidrite tehtud lõikeid ja sõita vigadeta. Teise ringil tehtud vale valik põhjustas itaallase möödumise ja kahe tšehhi lähenemise, mida ma enam tasa ei suutnud sõita. Kolmandal ringil olin ma juba päris surnud ning ei suutnud järele jõudnud tšehhidega enam võistelda. Lõppkohaks jälle 26. Pärast võistlust koju jõudes läksin magama, ärkasin, et õhtusöögil käia ning pärast seda jäin uuesti magama. Väsimus oli tohutult suur.
Edasi kaks puhkepäeva – sprinditeadet mina ei sõitnud ja pärast seda oli ametlik puhkepäev. Sain kuskilt nöha. Teisel puhkepäeval käisime ka St. Moritzis.
Lühirada
Võistlus kulges tehniliselt enam-vähem vigadeta, füüsiliselt oli sõit parem, kui tavarada, kuid ikkagi oli enesetunne kahtlaselt halb. Stardinumbriks oli 3, lõpuosas jõudsin esimesi radu tegevale tüdrukule järele ning seetõttu polnud jällegi vajalikke lõikeid ees. Raja lõpuosas oli hiljem startinutel ikka tohutu eelis – mina väga lõikeid teha ei julgenud ning kaotasin sellega aega. Mõne üksiku aga ikka tegin, mida hiljem kasutasid vist suurem osa võistlejatest.
Teade
Viimane võistluspäev – teade. Sõitsime samas järjestuses kui eelmine aasta: Evely, Daisy, mina. Evely ja Daisy tegid head sõidud, mina sain rajale riikidest viiendana. Minut pärast Rootsi teist võistkonda, 2 minutit enne Šveitsi ja 4 minutit enne Tšehhit. Ma ei tea, kas asi oli mõtlemises, närvides või milleski muus, aga mul oli üllatavalt HEA sõita. Korraks rootslasega kokku saades ma küll tundsin, et sõidan temast aeglasemalt, aga enesetunnet ei saanud võrreldagi eelmiste võistluspäevade omaga. Sõitsin üksi – paar korda ikka kiikasin üle õla, et kas konkurendid juba paistavad, aga ükski kord ei paistnud! Sõit oli sujuv ja vigadeta – vot selline suusa-orienteerumine mulle meeldib! Pärast vaatepunkti läks raskeks – lõpuosas olid jälle kitsad ja järsud tõusud, kus tundsin, kuidas ma lihtsalt ei liigu. Mäest persili alla sõites, juba tuttavast kohast paar punkti võttes ja finiši poole liikudes ei paistnud nägemisulatuses ühtegi konkurenti. Kuna sõita oli tohutult raske, siis võtsin tempo alla ja komberdasin kuidagi finišisse. Jehhuuu, Eestile EMi teatevõistluse viies koht!
Samal õhtul alustasime kojusõitu ja järgmisel õhtul olime kodus. Nädal möödus rahulikke ja taasavaid trenne tehes, nädalavahetusel ootasid ees eestikad.Lühike pildikokkuvõte Šveitsist:
EMV lühirada
Pikalt ei oska midagi öelda – sõit sujus, kuigi valikuid oli küll vahel üsna raske teha, niiet mõtlesin pääris kaua, kuidas edasi minna. Rada oli väga huvitav ja vähese lume tõttu ka füüsiliselt kurnav. 5ndasse punkti tegin vale valiku – esimesest ristist vasakule keerates polnud mul enam ühtegi jälge ees ja libisemine oli kohe tunduvalt kehvem. Ülejäänud etapid olid oma klassi parimad, tasuks EMV kuld.
EMV tavarada
Esimest (ja loodetavasti ka viimast) korda elus mõtlesin ma finišeerides, et “mis asi see oli” ja “miks ma seda suusa-orienteerumist küll teen”. Kui keegi suudaks mõtteid kustutada, siis selle võistluse laseks küll peast välja võtta. j u b e
Nädalavahetuse päevad olid täielikult üksteise vastandid – pühapäeval puudus sujuvus, ma ei suutnud teha etapivalikuid, ei jõudnud ette lugeda, panin teeotsadest mööda, sõita ei jõudnud ja läksin iga korraga järjest rohkem närvi, kui suusk puu/oksa/…… taha kinni jäi. . Väikse sahmimise ja kiirustamise tõttu oleks ma üldse medalist ilma jäänud (kuldsest rääkimata), sest võtsin punkt number 53 asemel hoopis 54, sest olin üsna kindel, et see on minu oma. Natuke edasi sõites hakkas aga ees paistma uus tähis. Ruttu pilgu kaardile heites sain õnneks aru, et olin võtnud vale punkti. Etapi 12-13 läbisin joostes, sest arvasin, et suuskadega sambla peal jooksmine on aeglasem kui suusasaabastega – eksisin
Üldarvestuses kaotasin 2:52 venelanna Anna Petrovale, kes samuti tuleb Norra MMile. Eestlastest olin esimene ehk autasustamisel riputati mulle jälle kaela EMV kuldmedal.
Nüüd on ainult 3 päeva jäänud hooaja tippsündmuseni – juunioride MMini. Täna sai Värska suusaetapil tehtud 6-kilomeetrine kontrollvõistlus ja peale kahel olümpiaadil käimist ongi aeg minna.
Programm:
- 9.02 – saabumine
- 10.02 – model
- 11.02 – sprint
- 12.02 – tavarada
- 13.02 – puhkepäev
- 14.02 – lühirada (ühisstart)
- 15.02 – teade
Pöidlad ja varbad pihku!
