Palju aega on eelmisest positusest möödas ja ma päris sealt ei alusta, kus tookord pooleli jäin. Suvi läks kiirelt, alustan septembrist ja uuest kooliaastast – elan nüüd Tartus ja õpin Tartu ülikoolis majandusteadust. Paarisõnaline kommentaar oleks: “lahe, põnev ja kohati raske”, aga üldiselt olen väga-väga rahul ja juba päris mitu korda olen end loengu ajal avastanud mõtlemast, et oh, just seda ma tahangi õppida. Nüüd, oktoobri lõpus, hakkavad põhilised treeningkohad ka juba täitsa tuttavateks saama, kuigi jooksutiirudel üritan iga kord leida veel kohti, kus veel käinud ei ole.
Septembris olin ma ka peaaegu terve kuu haige. Nädal aega vaevlesin kurguvalu-köha-nohu käes ning juba terveks saades tervitasid mind vanad sõbrad nohu ja kurguvalu uue sõbraga – kõrvavaluga. Esimesel õhtul oli kõrvas kohutav valu ja järgmised 2-3 nädalat oli lihtsalt kõrv koguaeg lukus.
Septembri lõpus käisin Leedus Kaunases rattaorienteerumise MK-l. Olen varasemalt küll õe ja emaga MM-il naisteklassi teadet sõitnud, kuid varem ühelgi individuaaldistansil eliitklassis võistelnud ei olnudki. Rattavorm…. noh, Tartus mul ratast polnud, aga nädalavahetusiti sai Värskas ikka mõned treeningud ja intervallid tehtud. Kaardivorm… okei, see oli veel halvem. Viimased kaarditreeningud rattaga jäid augustisse (või isegi Portugali MM-i juulis?? ups). Kaunase võistlusmaastikud olid ikka eriti orienteerumistehnilised ja kui ma varem pidasin just orienteerumise poolt enda tugevuseks, siis piinlikkusega võin öelda, et nüüd Leedus olid mõlemad minu nõrkusteks.
Kuna enne Kaunasesse minekut olin olnud pikalt haige ja ennast mitte veel korralikult terveks ravinud, siis oli plaan minna reedest 35-kilomeetrist tavarada pigem tugeva treeninguga läbima kui pulss laes kihutama. Välja kukkus aga nii, et 3. punktis olin ma (GPS-i kandjatest) 11-nes ja 4.punkti ma ei jõudnudki. 3-ndast välja sõites hakkasin alustuseks täiesti vale rada mööda mäes üles sõitma ja kui veast aru sain, tahtsin rattalt maha saada ja ümber pöörata, kuid kukkusime koos rattaga nii õnnetult (tema ees ja mina järele), et murdsin käiguvaheti kõrva pooleks. Nojah, niipalju siis tavarajast.
Väike kõrvalepõige – sel aastal tegin ratta-os 3 tavaraja starti – EMV tava, kus ma poolel rajal üritasin ristijooksnud ketti 10 minutit korda saada, juunioride MM, kus ma kaardi teises otsas lõhkusin rehvi ja nüüd MK tavarada, kus läks käiguvaheti kõrv.
Laupäeval toimus lühirada. Nagu ka eespool mainisin, siis kaardivorm oli üsna halb. Eesootav maastik tundus aga isegi suurendatud mõõtkavaga väga tiheda teedevõrguga ning lubatud 31 kontrollpunktiga rada nõudis korralikku keskendumist. Plaan oli alustada rahulikult ja kindlalt, aga esimesed 4-5 punkti võtsin vist ikkagi liigagi aeglaselt. Vahepeal sujus, aga mitmes kohas tegin imelikke lollusi ja lõppkohaks 32. No see polegi ju mingi koht.
Viimane päev ja kõige lühem distants – sprint. Esimesse punkti tehtud 45seki viga näitas üsna hästi seda, et alates hetkest, mil ma minut enne starti kaardi sain, puudus mul täielik keskendumine ja võistlusesse sisseelamine. Tundsin rajal, et puudub see sprindi ja üldse võistlemise tung ja pingutamistahe. Ja tegelikult ka eelmistel päevadel. Sain pärast võistlusi aru, et ma läksin ka lühirada ja spirnti sõitma, mitte võistlema. Okei, sprindis olin 30., aga ega see lühiraja tulemusest väga parem ei ole.
Aga kui ma ise tundsin nende päevade jooksul ennast natuke haigena, tüdinuna ja üldse kuidagi imelikult, siis Lauri ja emme kahekordsed võidud esimestel päevadel ja sprindi teised kohad rõõmustasid tõeliselt.
Nädal hiljem toimus aga Eesti loodenurgas Nõval Bike Xdream, kus olin tiimis kahe Eesti megakõva naissportlasega – Janelle Uibokandi ja Sille Puhuga. Kui ma kuni nädal enne võistlust kartsin, et 15 minutit pärast starti on mu jalad kui pakud ja pilt hakkab silme ees virvendama, siis pärast MK-d kartsin veel rohkem õige valiku tegemist, kuna kogu vastutus oli minu peal. Stardikoridorisse sisenemisel tekkis juba esimene paanikahoog, järgmine tuli kaarti lahti rullides. 15 minutit oli aega valikut teha, aga mu pea oli täiesti tühi ja mitu minutit ei saanud üldse midagi aru, vaatasin ainult ümberringi, lootes vist kelleltki abi saada. Natukese aja pärast ilmusid ka mu tiimikaaslased ja minut enne starti sai kaart planšetile, peas mõte „no ei saanud hea valik“. See mõte aga kinnistus iga järgmise punktiga. Esimese tunni lahendasime valikuliselt väga halvasti, seda oli näha ka gpsi järelvaatamisest. Teisel tunnil hakkasime järele jõudma tiimidele, kellega meil olid võetud täpselt samad punktid, aga erinevas järjekorras. Edasi läks täitsa nauditavaks – tempo valiti minu järgi, süüa anti tihedamalt kui punkte võtsime (ok tegelt mitte aga peaaegu), maastik ja kaart enamasti klappisid. Pärast pea 3 ja poolt tundi aga hakkasin vigu tegema – tundsin, et mõte hakkas juba väsima ja keskendumine hajuma. Õnneks hakkas aga aeg peale pressima ja kui ühel punktist tagasisõidul nägin kahte väga tugevat tiimi meiega samas maastikuosas, siis mõtlesin, et kui nemad ka siit sama rajaplaneeringuga finišisse lähevad ja pingutavad, et aega jõuda, siis meie küll ei jõua. Viimased 10 minutit olid hullud – sõitsime õigest teeotsast mööda, keerasime ümber, läksime punkti võtma ja punktis kella vaadates oli alla 5 minuti kontrollajani. Aga jäi veel varugi – jõudsime üle finišijoone 13 sekundit enne 4 tunni täitumist. Naistest saime kolmanda koha, meh. Ise aga autasustamisele ei jõudnudki jääda, kuna kiirustasime isaga teise Eesti nurka, Jõhvi, Eestimaa õpib ja tänab galale.
Aitäh toreda seltskonna ja laheda võistluse eest, Janelle ja Sille!
Nagu näha, siis huvitavat juhtub ainult nädalavahetusiti. Ka eelmine nädalavahetus oli põnev – Raivo Rõõm oli Ihastes ette valmistanud rulliorienteerumise treeningud. Laupäevaks oli planeeritud 3-vahetuseline ühemeheteade – kolm 20-25 minutilist ringi, mis sõitsin pigem kiiremas tempos. Lahe, tegin issile ära! Pühapäeval oli 2 erineva pikkusega rada, millest üks oli u 15 km ja teine 9. Need läbisin üsna rahuliku tempoga, kuid pärast 2-tunnist orienteerumist olin vist ikkagi üsna väsinud, kuna kukkusin teise ringi viimases punktis nii kobalt ja õnnetult, et lõhkusin mõlema püksipaari põlvekohad ja põlve ka täiega veriseks (ups, aga õnneks polnud ainuke). Ajavõtt koos vaheaegade ja rajajoonistamisega treeningute analüüsiks oli ainult boonuseks.
Nüüd ongi juba järgmine nädalalõpp käes ja ka see pole kõikidest eelmistest kehvem. Nimelt sõidan koos teiste Tartu suusaklubikatega nädalaks Soome Jämile suusatunnelisse treeninglaagrisse. Uskumatu, et juba tulebki talv!
