Suvi/talv Austraalias

 

Olen nüüdseks juba üle kahe kuu tagasi kodumaal olnud ja Eesti ellu uuesti sisse elanud, aga kirjutan siiski sellest elumuutvast suvest.

Pärast bakalaureusediplomi kätte saamist selle aasta juunis pakkisin kohvri villaseid sokke ja spordiriideid täis ja lendasin terveks ülejäänuks suveks Austraaliasse. Lõuna-Austraalias Victoria osariigis, Melbourne’ist 150 km kirdes on juba paljudele Eesti suusasportlastele tuttavaks kohaks saanud mägi Mount Stirling, kus kohalik abielupaar Craig ja Barb peavad suusaperioodil (mis teisel pool maakera on meie suvel) suusalaenutust koos suusakooliga. Tänu Vahur Teppanile tekkis ka mul sel suvel võimalus Mt Stirlingule suusainstrukoriks minna.

Elamusi, uusi kogemusi, toredaid sõpru, uusi tuttavaid, entusiastlikke suusaõpilasi ja hingematvaid vaateid kogunes nende 2,5 kuu jooksul NII PALJU, et tagasi mõeldes ütleks, et olin seal terve aasta.

IMG_5312
Esimestel nädalatel juuni lõpus ja juuli alguses käisime ümbrusega tutvumas jalgsimatkadel, kuna lund polnud. Juuli teisel nädalal, pärast esimest korralikku lumesadu algas ka töö – lisaks suusa- ja muu varustuse laenutusele andsime koos teiste instruktoritega suusatunde nii peredele, üksikutele entusiastidele kui ka kooligruppidele (vanuses 5-16). Vahele ka mõned räätsamatkad ja 6-tunnised suusamatkad. Elasime ja töötasime päevast päeva Kati, Kareli, Kaarli, Sandri ja Silveriga koos ja kogu Austraalia kogemuse tegi kindlasti ka toredamaks see, et saime omavahel hästi läbi, viskasime pidevalt nalja ning aitasime ja toetasime üksteist.

IMG_6734

Uskumatult inspireeriv ja üllatav oli näha, kuidas põhikooli või gümnaasiuminoored tulid kohale, panid elus esimest korda suusad alla, vinnasid oma 10-kilogrammise seljakoti selga ja läksid kolmeks päevaks talvisele mäele matkama, ööbides… TELKIDES. Mina isiklikult olen alati telkimist vihanud, kuna mul hakkab öösiti kas külm ja niiske või siis nii palav ja umbne, et ei teagi, kumb versioon hullem on. Igatahes vaatasin ma neid õpilasi imestusega, sest sellist asja Eestis ei näe. 

IMG_6411Naeratusega mõtlen tagasi ka nendele armsatele õpilastele, kes tulid mitu päeva järjest hommikul vara terveks päevaks mäele suusatama. Esimesel päeval ei osatud isegi suusasaapaid siduda, suusatamisest ja suusakeppide käes hoidmisest rääkimata, aga juba kolmandal päeval tuldi osavalt sahatades järskudest laskumistest alla. Pikad päevad mäel väsitasid noori väga, aga pärast igat päeva oli ikkagi nende nägudel näha naeratusi. See oli ausalt mega lahe! IMG_7156

Kõige vingemad õpilased olid aga siiski eel- ja algklasside õpilased, kes käisid lähimas alevikus koolis ja käisid meie juures kuu aega järjest korra nädalas suusatunnis (mis kestis 3-4 tundi). Suurem enamus neist olid suusatanud ka juba eelmistel aastatel, aga see, kui armsad nad välja nägid, kui põnevat ja naljakat juttu nad rääkisid, kui kiirelt nad suusatama õppisid ja kui entusiastlikud nad olid, oli imetlusväärne.

 


Austraaliasse läksin ma juba 4 nädalat pärast õlaoperatsiooni ja eks ma natuke ikka kartsin, et kuidas nii värskelt opereeritud õlaga üldse oma kohvrit ja seljakottigi tassida saan, suusatamisest rääkimata. Käsi pidi mul kaelas olema umbes 4 nädalat, seega reisile minekuks sain juba kätt normaalse inimese kombel keha kõrval hoida.

Kirjutan õlavigastusest blogisse ka eraldi postituse, aga lühidalt öeldes taastus opereeritud õlg märkamatult kiiresti. Eks suusainstruktorina ei pidanud ise niiväga kõvasti vehkima ja rabelema ka ja koormus õlale ei olnud üldsegi suur. Kui aga augustis otsustasime Silveriga Falls Creeki 42-kilomeetrisele Kangaroo Hoppeti suusamaratonile minna, siis tuli peale mäe- ja matkasuuskade natuke ka uisusuuskadega sõitmist proovida. Nädal enne maratoni sain esimest korda uisusuusad alla ja oi, see oli raske. Tundsin ja teadsin, et ülakeha on üsna nõrk ja teadlikult hoidsin õlga äkiliste liigutuste eest, aga kuna rajaprofiil oli ainult kas mäest üles või alla, siis polnudki midagi muud teha, kui rahulikult tatsata (ja ikka kannatada).

Nädalaga küll ennast võistlusvormi ei saanud, aga Kangaroo Hoppet oli siiski 100% käimist väärt. Mingil ebaselgel põhjusel paigutati mind stardiprotokollis etteotsa teiste eliitnaiste vahele, selga anti number 7 ja startima pidin esireast hilisemate võitjate vahel. Olin elu esimese suusamaratoni stardis ja ilmselgelt ei osanud midagi oodata. Aga nagu natuke kartsingi, siis alustasin liiga kiirelt, nii et pärast esimest kahte kilomeetrit olin juba täiesti surnud.. 40 km oli veel minna, jeehuu! Toitlustuspunktide jellybeansid aitasid õnneks kogu raja jooksul hädast välja. Jubedalt tugev tuul võttis raja raskeimal osal täitsa hingetuks ja kui lagedatel aladel tõusu lõpp isegi ei paistnud, siis polnudki muud teha, kui eessõitjale võimalikult lähedale hoida ja täpselt tema rütmis jalg jala ette tõsta. Rajal olin päris kaua, 2:51h ja tulemustes olin 16. naine. Keskmine pulss oli kogu maratoni ajal üsna madal, aga kuna lihased ei olnud päris suusamaratoni konditsioonis, siis kiiremini ka ei saanud. Aga tegelikult nautisin kogu maratoni VÄGA! Suusad libisesid, päike paistis, enamus rada oli lagedatel aladel, kus paistsid lahedad vaated igas suunas ja lihtsalt.. mu oma peas oli kõik omal kohal, st ei põdenud ega mõelnud midagi üle.

Pärast maratoni oli tööl juba viimane nädal ja paaril päeval sain veel nautida imelist mägede kevadilma – soe päike, soojakraadid, värske lumi (jep, powder day!) ja puude vahel oli täielik tuulevaikus. Hommikul 10 ajal välja minnes teadsin, et kiiret ei ole kuhugi, võin olla kus iganes ja teha mida iganes terve päev. Seljakotis termosega kohv, võileib ja pakk kummikomme. See on midagi, mida Eestis ei ole võimalik kogeda.

Ja need viimased päevad mägedes muutsid kogu selle 2,5 kuu pikkuse seikluse veelgi lahedamaks.

IMG_3892 

Kui jõudis kätte september, oli ka mul aeg lahkuda. Enne koju reisimist veetsin veel päeva Melbourne’is, kus tegelikult käisime Kaarliga ka juuli alguses. Esimesel korral said kõik turismiatraktsioonid üle vaadatud, nii et teisel korral käisin lihtsalt hommikujooksul Royal pargis, jalutuskäigul Melbourne’i ülikoolilinnakus ja kesklinnas 2-eurist sushit söömas.

Elu kvaliteet.

IMG_7765

Lisa kommentaar