20. septembril (ehk praeguseks juba kuu aega tagasi) pakkisin asjad ja lendasin koos seltskonna Eesti noor- ja tippmurdmaasuusatajatega kaheks nädalaks… Bulgaariasse! Täpsemalt siis Belmekeni, kus on 2000 meetri kõrgusel merepinnast korralik treenimiskeskus. Otsus järjekordsest Suusaliidu laagrist Jaanus Teppani juhendamisel osa võtta oli paigas juba kevadel hooaja plaane tehes, aga kuna ma polnud varem keskmäestikus treeninglaagris käinud, siis olin enne minekut väga põnevil.
Belmekenis ja selle ümbruses toimuvad tuleval talvel suusaorienteerumise Euroopa meistrivõistlused ning seetõttu oli pea kogu Belmekenist lõunapoole jääv maastik keeluala. Lubatud oli põhjapool asuvad mäed, vahetult järve ääres olev väike metsatee ning läbi keeluala kulgev asfalteeritud tee, kus laagri jooksul üsna tihti nii auto kui rullsuuskadega sõitsime. Peale minu oli sel ajal Belmekenis laagris veel päris mitu välismaa suusaorienteerujat, kellega üsna tihti treeningutel kokku juhtusime. Veel oli meiega samal ajal seal treenimas Justyna Kowalczyk, kes ühe treeningu ajal meid isegi tervitas (omg). :’’’’’)
Kuna olen varem suvel mägedes käinud ainult Šveitsis, siis oli mul mingisugune ettekujutus olemas, missugune maastik mind ees võib oodata – 10-20% tõusunurgad ja joosta-rullitada saab ainult ülesse või alla. Esimene treening kohale jõudes oli 40-minutine sörk ja olin väga positiivselt üllatunud, et tee, mida mööda edasi-tagasi jooksime, oli peaaegu täiesti lame! Rullirada elukoha lähedal oli osaliselt samuti lamedal maal, nii et pulsi sai normaalsel kiirusel treenides hoida madalal, mis oli minu jaoks väga oluline. Enamik treeninguid olidki madala pulsiga ja ajaliselt pigem pikemad. Elukoha kõrval oli ka jõulinnak, mida kasutasime üsna tihti.
Kõige meeldejäävamad olid minu jaoks need treeningud, kui sõitsime bussiga alla 1400 meetri kõrgusele ning seejärel sõitsime sealt rullidega üles. Teised tegid iga paari päeva tagant all ka lävejookse, millest mina keeluala tõttu osa võtta ei saanud. Sain üksi valida endale tõusutreeninguks paraja tempo ning need kahetunnised treeningud rullidel olid minu lemmikud. Kilomeetreid tuli neil treeningutel umbes 15 ja tõusumeetreid ligikaudu 600.
3 korda käisime laagri jooksul ka lähimas suuremas linnas, Velingradis, spaas. Velingrad asub Belmekenist 37 kilomeetri kaugusel, kuid ligikaudu 1200 meetrit madalamal. Velingrad on talvel toimuvatel Euroopa meistrivõistlustel korralduslinnaks ning seetõttu vaatasin seal juba esimesest korrast alates ringi mõttega, et tulen siia juba varsti tagasi.
Velingradis oli küll mõnus mullivannis ja saunas lõõgastuda, kuid liigne üles-alla liikumine ja kuum vesi / saun tegi organismile natuke enne laagri lõppu liiga. Teise nädala 4. päeval ärkasin kohutavalt halva enesetundega – süda oli paha ja organism oli nõrk. Päeva ainukesteks liikumisteks oli hommikune testilkäik ja kontrolltreeningu ajal väikese jalutuskäigu tegemine, kuna siis oli enesetunne tablettide mõjul mõneks ajaks paremaks läinud. Päeva teises pooles lisandus eelnevatele sümptomitele veel ka 38 palavik ja ülejäänud päeva veetsin voodis magades ja pikutades. Sama haiguse (küll ilma palavikuta) põdes samal ajal läbi ka mu toakaaslane Kerstin. Õnneks juba järgmisel päeval olime mõlemad jalul ja käisime 2 korda jalutamas. Laagri viimasel päeval oli enesetunne juba nii hea, et võtsime koos teistega ette 3-tunnise matka mägede suunas. Tempo oli rahulik ja kuna ilm oli laagri lõpuks mõnusalt soojaks ja päikeseliseks läinud, siis enamasti nautisime vaateid ja tegime pilte.
Õnneks ei avaldanud laagri lõpus haigestumine organismile suuremat mõju, kuna tagasi koju jõudes tundus tervisega kõik korras olevat ja olen saanud normaalselt taastuda ja vaikselt edasi treenida. Homme aga võtan Värskast suuna põhja poole ning olen sama põnevil kui enne eelmist reisi, kuna juba homme saab Imatras kunstlumel need õiged suusad alla panna!