Uued tuuled

Pikale jäänud suvi hakkab lõpuks ometi sügisele ruumi tegema. Kargetes hommikupoolikutes ja maha langenud lehtede lõhnas on midagi, mis paneb talisportlase teistmoodi mõtlema. Järsku hakkab kuhugi kiire, iga päevaga kasvab hinges igatsustunne lume ja külma järele ning üha tihedamini tulevad pähe mõtted, et kas viimasel poolel aastal sai piisavalt targasti tegutsetud, et saaks julgelt sammukese edasi astuda järgmise hooaja suunas.

Vähemalt sellised on minu mõtted. Räägin siis möödunust natuke lähemalt ka.

2020. aasta suvi oli põnev. Erines kindlasti eelmisest kahest, kuna seekord olin suurema osa ajast Värskas, kujundasin ise oma päevakava ja pikemaid plaane ning nautisin rahulikku paikset elu. Veetsin sel suvel palju aega koos Emily ja Silviaga, kahe noorteklassi suurima konkurendiga, kellega on nii palju ühiseid huvisid, et noh.. pigem võib öelda, et erinevaid on vähe. Sportlased, nagu ikka, tegime peamiselt koos sporti (intervalle Värska staadionil, kanuuga Piusa jõel sõitmas, Xdreamil Elvas, Soomes Poris orienteerumas jms), aga veetsime ka niisama palju aega koos. Igatahes SHOUTOUT mu soojendus-tiimile, kellest 2 on juba suvel suurepäraseid tulemusi nii jooksu- kui orienteerumisvõistlustel näidanud! Loodame, et kolmas ka talvel hätta ei jää.

Kui aga suvi võtta kokku ühe küsimusega, mis mind terve suvi kummitas, siis on selleks „mida see mu kannale teeb?“. Juba aprillis-mais tundlikud kannad viisid lõpuks selleni, et kogu suve viimaseks jooksmiseks oli 5.juulil toimunud Xdream. Sealt edasi algas diagnoositud kannakõõluse põletikuga arstide külastamine, igapäevane lonkamine, laserravi Värska Sanatooriumis, nädalased sundpuhkused, teine laserravi kuur Medpointist laenutatud laseriga, valuvaigistite all treenimine ja suures osas treeningute asendamine. Mis mind selle juures aga kurvastas, oli see, et.. tegelikult ei läinud midagi paremaks. Kannavalu ei kadunud kuhugi, pigem muutus hoopis hullemaks ja lõpuks ei saanud ma ise ka aru, millal ja kust see kand kõige rohkem valutab.

208EBC90-F7E1-47E4-BFAF-0FA95D3DC171

Kuniks sain septembri alguses Eestis väga tunnustatud ortopeed Mihkel Mardna vastuvõtule. Röntgeni ja paari punktivajutusega pandi kirja uus diagnoos – kannakõõluse limapaunapõletik. Kiireimaks lahenduseks oli lokaalne süst, mis tehti ka kohe ära. Süstile järgnes 8x kõrgsageduslik magnetravi, mis oli võrreldes eelmiste laserravi kuuridega kindlasti intensiivsem, kuid kindlasti ka mõjusam. Praegu, enam kui kuu aega pärast süsti saamist võin öelda, et kannavalu on minimaalne, olen jookmist natuke proovinud, samas pole veel sõbraks saanud. Loodetavasti tuleb varsti lumi maha, niiet õnneks ei pea end talveks jooksuvormi sättima.

Suurema osa mu treeningutest moodustavadki rullsuusatamine, jõusaal ja rattasõit. Rattal veeremine annab kannale väiksema koormuse, kuigi Kõrvemaa rattamaratonil tõdesin, et ka tõusudel kannaga „surumine“ ei tekita valu. Siiski on rattasõit igal juhul kannale sõbralikum kui kõnd/jooks. Seega ratast veel niipea garaaži ära ei peida. Kindlust treenituse osas andis ka möödunud nädalavahetusel toimunud Bike Xdream, kus tunne oli kogu raja jooksul hea ning kõige kergemaks läks isegi viimasel, neljandal tunnil. Uue treeningvahendina olen enda jaoks leidnud SkiErg paaristõukemasina, mida Värska ega TÜASK jõusaalides pole mul varasemalt olnud võimalik kasutada.

Natuke ka elukorraldusest. Elan, õpin ja treenin uuest kooliaastast Tallinnas, Nõmmel. Kuigi olen siin juba üle kuu aja elanud, tunnen, et siiski võtab sisseelamine veel veidi aega. Aga ühes asjas olen küll kindel – mulle siin meeldib! Jah, kõik ei ole käe-jala juures ja linnas liikumine on täielik ajasurm, aga kõik on nii huvitav ja nii põnev! Kergliiklusteid (loe: rulliradu) on kogu Tallinna ümbrus täis, metsad/pargid on piisavalt suured, et ära eksida ja päevakule orienteeruma saab minna pea iga päev, kui ainult tuju tuleb. Lisaks toimus septembris suusaorienteerumise koondise treeningkogunemine Tallinnas, kus tegime 4 kvaliteetset rullsuusa-o treeningut Mustamäe ja Lasnamäe tänavatel.

Koolis on ka jälle tore käia. Õpin Tallinna Tehnikaülikooli magistriõppes rakenduslikku majandusteadust (teisisõnu majandusanalüüsi). Aastase pausi järel tuli õppimise ja uute teadmiste omandamise motivatsioon kahekordselt tagasi, mis on igal juhul ainult positiivne. Viiruse uus laine on viinud pooled loengud veebi ja üldiselt soodustab kogu olukord pigem inimestest eemale hoidmist, millest on mul väga kahju. Siiski tuleb ka sellest positiivseid külgi leida – näiteks võidan neil päevadel vähemalt 40 minutit lihtsalt kooli ja koju liikumises.

Kuidas aga kogu seda juttu nüüd kokku võtta, et postituse alguses välja öeldud mõtetele vastata? Tunne on okei. Tunnen, et minust võib talvel täitsa asja saada, kui külm ära ei võta. Mis tähendab, et nüüd on oluline püsida terve (nii viiruste kui vigastuste osas) ja treeningutes järjepidev. Eks ebakindlusi on ka, aga nendega tuleb edasi tegeleda. Esimese lume laagriplaanid tekitavad aga ootusärevust ja panevad päevi lugema – see on põhiline. Arvan, et sellisest seisust on hea hooajale vastu minna.

Lisa kommentaar