Kuidas ma võistlusi analüüsin? 2019. aasta MMi sprindi näitel

Mõtlesin, et kirjutan sel korral blogisse natuke teistsuguse postituse – võib-olla on kellelgi huvitav. Nimelt räägin täpsemalt sellest, kuidas ma enda (suusa)orienteerumisvõistlusi analüüsin. Orienteerumine on selles mõttes huvitav ala, et neid aspekte, mida pärast võistlust analüüsida võib, on ülimalt palju. Kui aus olla, siis võistlusjärgne analüüs ei ole mu lemmiktegevus, aga kuna see on miski, mis aitab mul peamiselt tehniliselt ja vaimselt paremaks saada, tuleb seda ikkagi teha. Viimase paari aasta jooksul olen enda jaoks loonud süsteemi, mille põhjal võistlusi niimoodi analüüsin, et sellest reaalselt ka kasu oleks… või vähemalt nii ma loodan.

Tegelikult jaguneb mu võistlusanalüüs kolmeks, millest kaht esimest etappi läbivad ilmselt pea kõik orienteerujad. Esimeseks etapiks on vahetu finišijärgne analüüs, põhimõtteliselt esimesed emotsioonid selle kohta, et milline oli mu enesetunne, tehniline sooritus ja kas olen enda võistlusega rahul. Võimalusel ka kiire pilk kaardile, et näiteks need kohad, kus tegin viga või polnud enda teevalikus kindel, kiiresti üle vaadata. Vahetu fini­šijärgse analüüsi alla kuulub samuti finišijärgne muljetamine konkurentidega, kus teadupoolest saavad kõik keerulisemad teevalikud ja vea tegemise kohad läbi räägitud.

lühirada2_SA
Esmane analüüs 😉

Võistlusanalüüsi teine etapp toimub tavaliselt võistluspäeva õhtul – siis, kui olen rahulikult koju jõudnud ja esimesed emotsioonid on möödunud. Teiseks etapiks ongi lihtsalt etapiaegade vaatamine, konkurentidega võrdlemine ning liikumisteede analüüs GPS jälgimise põhjal. Selle põhjal hindan ma täpsemalt, kui kiirelt ma võrreldes konkurentidega liikusin, kui palju tegin ajaliselt viga ning kas tegin ka mõned valed teevalikuetapid, millest ise võistluse käigus aru ei saanud. Üles ma midagi ei kirjuta. Kui aus olla, siis on see analüüsi etapp minu jaoks alati võimalikult lühike, eriti nendel kordadel, kui järgmisel päeval on ees ootamas uus võistlus. Mingil põhjusel tekitab võistlusanalüüs minus alati natuke negatiivseid tundeid – eriti siis, kui olen võistlusega rahul, aga analüüsi käigus näen, et olen näiteks rohkem viga teinud kui arvasin. Selline teadmine tekitab alati palju „olekseid-polekseid“, millest pole minu arust muud kasu kui minu närvi ajamine. Juhul kui järgmisel päeval on samal maastikul uus võistlus, keskendun ma võistlusanalüüsil rohkem sellele, et mida võistlusel hästi tegin (nt olin allamägeetappidel kiire) ja mida paremini võiks teha (nt peaksin tegema rohkem lõikeid või et teevalikute tegemisel tasuks eelistada ringisõite) jne. Võrreldes paljude teistega on minu võistlusõhtu analüüs palju lühem, sest ausalt öeldes tahaks ma kiiresti möödunud võistluse selja taha jätta, et tulevale stardile keskenduda.

Väga mitmeid aastaid lõppeski minu võistlusanalüüs siin. Nooremana olen vahetevahel siiski ka teinud kirjalikke jutustavaid analüüse treeningpäevikusse või põhjalikumat etapiaegade analüüsi Exceli tabelisse. Veel nooremana pidin pärast võistlust alati enda liikumisteid isale näitama (nüüd enam mitte, sest ta näeb neid ise internetist 😉). Viimase kahe aasta jooksul olen aga süstemaatiliselt teinud ka nn võistlusanalüüsi kolmandat etappi, mida tahan ka siin postituses pisut lähemalt kirjeldada. See võistlusanalüüs on osaliselt inspireeritud süsteemist, mida kasutavad paljud šveitslased ja mida on ka Gion Eesti o-koondisele tutvustanud (kaotus-% võitjale), aga kogupilt on minu enda kokku pandud. Seda võistlusanalüüsi teen ma ideaalis paar päeva pärast võistlust, kuigi tihti ka nädal-kaks hiljem. Kuna selline võistlusanalüüs võtab päris palju aega, siis pean tunnistama, et kõikide võistluste järgselt seda teha ei jaksa/viitsi, kuid kindlasti pingutan nii palju, et kõik tiitlivõistlused/MK etapid ning hooaja esimese poole võistlused saaks põhjalikult analüüsitud. Analüüsi mõte on reaalselt üles leida need kohad, kus ma konkurentidega võrreldes aega võidan ja kaotan ning koguda kokku ka soovitused järgmisteks võistlusteks.

Järgnev näide on eelmisel hooajal toimunud maailmameistrivõistluste sprindi analüüs. Sel võistlusel saavutasin elu parima 5. koha. Enne analüüsi tegemist lisan ka siia võistluskaardi, juhul kui keegi võistlusanalüüsi väga süvitsi tahab minna. 😉

mm sprint

Analüüsi esimene osa on lihtsalt tuim võistluste ja tulemuste kirja panek, koos kaotusprotsendiga.

Võistlusanalüüs_1

Järgneb analüüsi see osa, kus kirjutan lühidalt välja, mis sel etapil toimus ja/või millele ma mõtlesin. Rõhuasetus on siin sõnal lühidalt, sest kui ma end väikse lahtriga ei piira, siis võiks ma iga etapi kohta A4 pikkuse heietuse kirjutada. Sellist analüüsi ei viitsiks ma aga enam mitte kunagi põhjalikult läbi lugeda ning pealegi, lühike kirjeldus suudab tihti sama mõtte edastada kui pikk kirjeldus. 

Samuti kirjutan välja enda etapiaja, kaotuse parimale etapiajale ning selle, kui palju tegin viga. Vea all mõtlen ma orienteerumisoskuste tõttu kaotatud aega – kas konkreetselt valele rajale keeramist, halva teevaliku tõttu kaotatud aega või siis mõnda pikka peatuspausi, kus olen näiteks järje ära kaotanud. Alla 5-sekundilisi vigu ma üldiselt vigadena ei märgi – näiteks hoo maha võtmine või väike peatus mõnes ristis on pigem seotud minu üldise kaardilugemiskiiruse ja – sujuvusega ning pole mitte viga, vaid minu tase.

Analüüs

Viimases, rohelise ja punasega märgitud veerus olen esitanud enda kaotusprotsendi parimale ajale. Roheliseks olen märkinud kõik need etapid, kus minu kaotus on “unistuste tasemel” ja punasega, kus minu kaotus on “miinimumeesmärgi tasemel”. Kollasega oleks märgitud etapid, kus ma sõitsin normaalsel tasemel, aga neid sellel võistlusel ei olnudki. 🙂 Näen selle põhjal selgelt, et raja algusosas, mis oli tehnilisem ja kulges peamiselt kitsastel radadel, sõitsin ma ülihästi. Seevastu raja teises pooles, mis kulges valdavalt laiadel uisuradadel ning laskumistel, kaotasin kiirematele väga palju.

Mis oli sel võistlusel minu unistuste, normaalne või miinimumtase, olin ma juba enne võistlust (tavaliselt võistlushooaja alguses) välja mõelnud. Toon siinkohal uuesti välja ka MMist rääkiva postituses (link postitusele) esitatud eelmise hooaja eesmärkide ja nende täitmise tabeli, kust on näha, et MMi sprindis oli minu unistuste eesmärgiks vähem kui 10%line kaotus võitjale, normaalne saavutus 10-13%line kaotus võitjale ning miinimumeesmärgiks määrustepärane tulemus. Need protsendid arvutan ma välja varasemate rahvusvaheliste võistluste tulemuste, hooaja ettevalmistuse edukuse ning kõhutunde põhjal.

eesmärgid-tulemused

Kaotusprotsentide põhjal teen ma järgnevad graafikud:

  • esiteks graafik, kus näitan enda sooritust võrreldes võitja, kolmanda ja kuuenda kohaga (ehk siis lisan ka võistluse võitja, 3. ja 6. koha protsentuaalsed kaotused etapivõitjale). Selle graafiku põhjal on MMi sprindi takeaway message’iks see, et minu üldine kiirus on 1. ja 3. kohast taseme võrra madalam, kuid tehnilisest küljest ei olnud mu sooritus neist oluliselt kehvem (ka 1. ja 3. koht tegid väikseid vigu/esineb % kõikumisi). Samuti tundub, et minu kohanemine uute oludega (kitsastelt radadelt laiadele minek) oli aeglasem kui neil. Optimismi sisendab see, et raja algusosa ründav ja enesekindel start oli medaliväärilise tasemega algus. 

Võistlusanalüüs_3

  • teine graafik on võrdlus nende isikutega, kes sõitsid välja tulemuse, mis justkui vastaks minu seatud unistuste taseme (10% kaotus) ja normaalse taseme (13%) ülempiirile. Olen selle graafiku osas alati suht skeptiline, sest 10%-lise kaotusega sportlaseks võib juhtuda inimene, kes liikus medalitempos, aga tegi ühe mega suure vea ning samahästi inimene, kes liikus aeglasemalt, aga ei teinud üldse viga, mistõttu väited, et “minu üldine tempo oli kiirem ja tegin vähem viga kui minu normaalse tasemepiiri välja sõitnud sportlane” ning “liikusin samas tempos, aga tegin vähem viga kui minu unistuse tasemepiiri välja sõitnud sportlane” on küll antud kontekstis korrektsed, aga mitte alati väga kaugele üldistatavad.

Siinkohal lõpeb ka mu võistluse “statistiline analüüs” või pigem etapiaegade visuaalne kujutamine – reaalseks statistikaks on seda natuke palju kutsuda. Sarnaseid graafikuid saab tihtipeale muidugi ka lihtsamal teel, sest vähemalt Eestis panevad võistluste korraldajad tihti üles otselingi veebipõhistele graafikutele. Tiitlivõistlustel tihti aga mitte ning üleüldse meeldib mulle endale selliseid asju meisterdada – tegemise käigus toimubki pool analüüsi.

Võistlusanalüüsi viimane – ja minu arust isegi kõige põnevam ja olulisem osa – on sõnadega üles täheldamine, mis läks hästi, mis läks halvasti ja mida ma sellest võistlusest õppisin. Jällegi püüan oma mõtted võimalikult lühidalt kirja panna. Soovituste osa on eriti oluline sel põhjusel, et uue hooaja alguses on mul omaenda “soovituste pank”, kust saan mõtteid ja motivatsiooni ammutada. Ilma soovituste kirja panemata unustaks ma lihtsalt väga paljud soovitused järgmiseks aasta ära. Ütleme me ju tihti, et “see võistlus oli hea kogemus” – aga kas ikka oli, kui järgmisel aastal paljud punktid meelest läinud on? Tahan olla juba hooaja alguses võitlusvalmis ning juba esimestel võistlustel kõrgel tasemel sõita, mitte kasutada esimesi võistlusi selleks, et vanasid tõdesid meelde tuletada. Tunnen, et olen nii juba sammukese võrra ees ja saan alati uusi aspekte avastada, mitte korduvalt samadesse ämbritesse astuda. Kuigi noh… eks ma ikkagi astun vahepeal samadesse ämbritesse ka… loodetavasti lihtsalt vähem kui ilma analüüsita.

analuus1

Ja siinkohal mu võistlusanalüüs lõpeb. Vähemalt eelmisel aastal. Kui eelnevalt kirjeldatud analüüs tundus pikk, mahukas ja aeganõudev, siis nii ongi. Sel põhjusel pean ka tunnistama, et kahjuks kõiki hooaja jooksul toimunud võistlusi ma põhjalikult analüüsida ei jõudnud või viitsinudki… Ja pean ka tunnistama, et mõne võistluse analüüsi lõpetan ma alles järgmisel suvel… või uue hooaja eel. Ning Eestis ja mujal toimuvatel kohaliku tasemega võistlustel ma niivõrd suuri graafikuid ei koosta, vaid piirdun ainult kaotusprotsentide välja arvutamise ja sõnalise analüüsiga. Aga olen saavutatuga siiski väga rahul, sest postituse alguses mainisin, et tegelikult mulle analüüside tegemine eriti ei meeldi. 

Loodan, et sellest postitusest oli kellelegi kasu või see andis inspiratsiooni endalgi põhjalikema analüüside tegemiseks. Võite ka teada anda, kuidas selliste postituste lugemine on ja kas võiksin ka tulevikus rohkem võistlusanalüüsi, -ettevalmistuse või eesmärkide teemalisi postitusi teha. 🙂 

One Reply to “Kuidas ma võistlusi analüüsin? 2019. aasta MMi sprindi näitel”

  1. Raul Kudre says: Vasta

    Eesmärgi protsendid võiksid siis väiksemaks minna tuleval hooajal;) Edu!

Lisa kommentaar