Nädala Parim Treening #40

npt #40

Nädala Parim Treening on postituste sari, kus toon teieni nädala kõige meeldejäävama treeningu. Postituste eesmärgiks on kirjeldada lähemalt, milliseid treeninguid ma aasta jooksul teen ning tuua lugejateni erinevaid treeningutega seotud mõtteid.


Nädal 40 (30. september – 06. oktoober 2019)

Treening: testjooks
Kuupäev: 2. oktoober
Asukoht: Siat, Šveits
Treeningkaaslased: Gion

Siati testjooks on kõige raskem trenn, mida ma üldse kunagi teinud olen. Tänaseks olen ma teinud seda juba 5 korda, nii et minu elu viie kõige raskema treeningu nimekiri näeb välja umbes selline:

  1. Siati testjooks
  2. Siati testjooks
  3. Siati testjooks
  4. Siati testjooks
  5. Siati testjooks

Kindlasti on ka võistlusi, mis Siati testjooksu kõrval kõige raskema pingutuse tiitlile kandideerivad, aga ka neid ei ole just väga palju. 

Kuidas see siis välja näeb, et see nii raske on? Distantsi pikkus on kõigest 2,65 km ja selle jooksul tuleb läbida 245 tõusumeetrit – kusjuures nii, et suurem osa tõusumeetritest tuleb raja esimeses pooles ning viimasel paarisajal meetril on peamiselt lauge maa ja korraks isegi väike laskumine. Tõusunurk on kogu aeg selline, et saab ilusti-kenasti joosta, aga kogu aeg on tunne, et tempo on päris aeglane ja isegi tagasihoidlikult alustades on 1 minut pärast jooksu algust jalgadesse korralik kogus laktaati kogunenud. Jooksu start asub 1443m kõrgusel meretasapinnast ja lõpeb 1698m kõrgusel – seega väikse lisaraskuse annab ka kõrgus.

Jooksmine pole kunagi mul hästi välja tulnud ja ausalt öeldes on mul elus olnud üsna vähe neid perioode, mil ma jooksmist tõeliselt nautinud olen. Ja veel pikkade tõusude jooksmine… heh, ma valiks iga kell enne suusatamise või rattasõidu. Aga joosta tuleb ja nii lõime me Gioniga 2017. aasta suvel, mil ma aastaks Šveitsi elama kolisin, Siati selle testjooksu marsruudi, et saaks regulaarselt ühe väga tugeva trenni teha ja ka enda arengut jälgida.  Ja ega me meelega nii rasket marsruuti ei valinud – Siat lihtsalt asubki üsna järsul nõlval ja kõik teed lähevadki (üldiselt suht järsult) ülesmäge või allamäge. Üks kõige pikemaid laugeid lõikusid siinkandis ongi vast testjooksu viimased paarsada meetrit. Päris hull.

siatjpg
Testjooksu marsruut märgitud punasega ja vaheajapunktid numbritega.

Šveitsis elades tegin ma testjooksu kokku neli korda ning väga rõõmustavalt paranesid mu tulemused iga jooksuga. Ja kuidas veel! Kui 2017. aasta augustis jooksin 18.26, siis järgmise aasta septembris 16.55, mis on enam kui pooleteiseminutiline areng! Kuna eelmise aasta septembris kolisin tagasi Eestisse ning sel kevadel ja suvel ma Siati ei jõudnud, siis jäi testjooksu aastapikkune vahe ja tulemus on siin: jooksin täpselt üks minut aeglasemalt kui aasta tagasi. Huh?!? 

Siat testjooks

Jooks oli, nagu juba öeldud, mega raske. Jah, päris kindlalt selle aasta kõige raskem trenn. Kui ma seda täpsemalt kirjeldada üritan, siis jagan jooksu kurvide järgi viieks osaks: 

  • Asfalt – kõige pikem ja ühtlaselt nõmeda tõusunurgaga lõik, kus esimese 30 sek järel on tunne, et “oh, valisin päris hea jätkusuutliku tempo, polegi nii hull ju”, aga 1 minuti järel tunne, et “ja see kannatamine on nüüd JUBA kohal” – ka pulsiandmete järgi olen sel hetkel juba väga lähedal nn punasele tsoonile.  Ja selle jooksu peamine raskus seisnebki selles, et siin pole mingit rahulikku alustamist – KOHE hakkab mega raske ja rajal ei ole mitte ühtegi kohta, kus saaks natukenegi taastuda. Asfalteeritud lõigu lõppedes lohutan ennast sellega, et kuskil 1/3 on juba joostud.  
  • Järsk – asfalteeritud lõigu järel pööran kivisele metsateele, kus algab ka tõusu kõige järsem nukk. Õnneks tean, et see on õkige järsem koht ja oma samme või hingamist lugedes kannatan selle kuidagi ära. Teadmine, et pool on tehtud aga eriti ei aita, sest… appi, ma ei jaksa enam üldse kohe.
  • Raske – pärast järsku lõiku tuleb pisut laugem lõik ja see on lihtsalt ülimalt raske, sest 1) saan aru kui väsinud ma järsust tõusust olen; 2) lauget maad tahaks ju kiiremini joosta, aga tunne on nagu *ma*ei*liigu*ju*üldse*edasi*; 3) tegelikult polegi see lõik lauge, vaid laugem ja see arusaam on alati kui löök näkku, sest unistasin ju sellest, et kohe läheb natuke kergemaks.
  • Peaaegu – see on võib-olla isegi kõige lihtsam lõik, sest ma tean, et see on kõige lühem ja et kohe hakkab lõpuspurt.
  • Lõpukannatamine aka kolminutiline lõpuspurt, mis algab ühe väikse laskumisega, seejärel tuleb veel üks lühike, aga järsk ja rõve tõus, kus kõik laktaadilevelid lakke hüppavad ja seejärel päris pikk lauge lõpusirge, mis ei taha mitte kunagi lõppeda.

See on jooks, mille järgselt püsti saamine võtab aega vähemalt kolm minutit. Ja jooks, mille järgselt olen ma ülimalt uhke, et ma suutsin kõik need 17 või 18 minutit ikkagi vapralt ära pingutada, hoolimata sellest, et keha oleks juba ühe minuti järel tahtnud seisma jääda. Ning kindlasti on see jooks, mille järgselt tunnen ülimat heameelt, et järgmine samasugune trenn alles paari kuu pärast on; aga samal ajal juba hirmu, et ma üleüldse kunagi veel samasugust jooksu tegema pean. Aga isegi kui mul on valik seda jooksu mitte kunagi enam joosta, tean ma, et teen seda ka järgmisel korral, sest see on pingutus, millele võrdväärset on raske leida. Pingutus, mis mind kohe kindlasti õige pisut paremaks teeb ja mõnel raskel võistlusel kauem kannatada aitab. 

Olin jooksu järgselt küll natuke pettunud, et eelmise korraga võrreldes lausa 1 minuti aeglasem olin, sest kuigi enesetunne oli rõve ja raske ja vastik, siis nii on see olnud iga kord. Ma ei tunne, et ma hetkel aastatagusega võrreldes niivõrd halvemas vormis oleks. Samas olen 100% kindel, et (suur?) osa kaotusest on selgitatav sellega, et vormil ja vormil on vahe: septembris 2018 olin ma elanud Šveitsis järjest 13 kuud ja mul oligi palju parem jooksuvorm, sest Šveitsis elades oli mu jooksutreeningute osakaal kõigist treeningutest palju kõrgem kui Eestis elades – peamiselt seetõttu, et Zürichis oli rullsuusatama minek väga ajamahukas, samas kui Eestis on tingimused rullsuusatamiseks väga head. Zürichis ei olnud mul ka ratast, nii et ma lihtsalt jooksingi väga palju ja kui ennist mainisin, et “ausalt öeldes on mul elus olnud üsna vähe neid perioode, mil ma jooksmist tõeliselt nautinud olen”, siis Zürichi periood oli üks neist. Näiteks tundsin ma eelmisel suve, et ma olen küll vist elu jooksuvormis, mida ma käesoleval suvel kohe kindlasti tundnud pole – seevastu tundsin sel suvel, et olen elu paaristõukevormis =D. Lisaks jooksutreeningutele rohkusele pidin Šveitsis elades (nii Zürichis kui Siatis) igas trennis pidevalt pikki tõuse jooksma. Alguses oli see väga raske, aga paari kuuga harjusin ära. Kümne- või kahekümneminutiline tõus? No problem, võta jätkusuutlik tempo ja naudi! Tugevaks saad selles, mida treenid – tegelt ka! 

Seega nädala parim treening näitas, et mu tõusujooksuvorm on päris halb, aga mis seal siis ikka – vähemalt parem kui kaks aastat tagasi. Hea trenni sain ju niikuinii ja see ongi kõige olulisem. 

Lisa kommentaar

WordPress spam blocked by CleanTalk.