Liustikulaagri laskumised

DCIM101GOPRO

Minu elu esimesest liustikulaagrist on möödunud juba paar nädalakest. Oktoober on minu jaoks alati kiire aeg – ülikoolis on hoog täiskiirusel sees ning sama võimsa kiirusega läheneb talv ning võistlushooaeg. Aja efektiivne planeerimine on siinkohal eriti oluline, kuna omavahel põrkuvad mitu prioriteeti: regulaarne loengutes käimine ja tähtaegadest kinni pidamine, sügisene väga oluline treeningperiood ning viimaks korralik puhkus, et energiavarusid plusspoolel hoida ning talve tulekut hea meeleolu ja kõrge energiaga tervitada. Tasakaalu hoidmine pole mõnikord üleliia kerge, eriti kui tahaks päeva mahutada ka pisut madalama prioriteediga tegevusi, sealhulgas blogisse enda möödunud tegevuste kirjutamist. 

Liustikulaagrist kirjutasin ma natuke juba ka enda eelmises postituses (link). Kirjeldasin seal üsna täpselt laagri kaht esimest päeva, mida võib tegelikult laiendada ka kogu laagrile. Seega jääb selles postituses laagri treeningute kirjedamine tagaplaanile ning sel korral soovin ma kirjutada hoopis sellisel teemal, millel ma tihti just ei peatu:

Laskumised

Sel aastal toimuvad suusaorienteerumise tiitlivõistlused Bulgaarias. Sealse maastiku iseloomustamiseks kasutaksin mina vaid ühte sõna: mäed. Kindel on see, et võistlused tulevad füüsiliselt rasked, sest oodata on pikki, mitmeid minuteid järjest kestvaid tõuse ja ühtlasi ka pikki laskumisi. Naljakas on see, et tihtipeale peame me  sellise maastiku suurimaks väljakutseks just tõuse ning unustame selle, et ka laskumistel saab aega võita või kaotada (või lihtsalt väldime seda).

Vähemalt mina küll. Šveitsis elamise plusspooleks olen ma pidanud justnimelt seda, et saan siin treenida tingimustes, kus ma pean üle kümne minuti (või üle tunni aja!) järjest ainult tõusu võtma ning seda tehes loodan edendada enda ühte nõrka külge, milleks on pikkade tõusude suusatamist. Aga mis saab laskumistest? Miks ma neile ühtviisi tähelepanu ei pööra?

DCIM101GOPRO

Üldiselt leian ma, et olen suusaorienteerujate seas üsna keskpärane laskuja. Olen kuulnud väiteid, et ma olen kitsastel, järskudel laskumistel üsna osav ja sellega mõnest konkurendist eest ära saanud; samas olen ma näinud konkurente (eriti rootslasi!), kes tunduvad rasketel laskumistel täiesti kartmatud. Olen kogenud, et ma ei kaota sellega mitte vaid sekundeid, vaid vahepeal lausa kümneid sekundeid! Ühel pikal laskumisel! Miks ma siis kipun üksnes tõusude treenimisele keskenduma ning jätan kõrvale fakti, et Šveitsis elades saan ma ka pikki, üle mitme minuti kestvaid laskumisi harjutada, olgu see siis joostes või suuskadel!?! Eks ma tean küll miks – see on tihti ebamugav ning seega ei kipu ma seda enda initsiatiivil treenima. Muidugi ei saa ma siin laskumisi vältida, aga tihti võtan ma neid enda mugavustsoonis, parajal kiirusel, et mõnus oleks. 

Liustikulaagris meil seda teha ei lastud, sest mitmesse treeningusse oli põimitud elemente, mis meid laskumise mugavustsoonist välja ajasid ning tegutsema panid. Näiteks ei lubanud treener meil ühel päeval slallinõlva tipust tõstukiga murdmaasuusarajale sõita, vaid me kõik pidime alla suusatama. Nojah, mis see slallinõlvalt alla sõitmine ikka siis ole, olen seda varemgi murdmaasuuskadega teinud? Aga 3200m kõrgusel, tingimusi teadmata (on seal jäine? on seal ikka piisavalt lund?) ning seljakott vahetusriietega seljas alla tulek polnud kindlasti see, mida ma oleks ilma treeneri innustuseta teinud. Kuidas see laskumine läks? Noh, vaadake videost.

PS! Tegelikult läks hästi. Sel hetkel läks mul lihtsalt korraks meelest, et mul on murdmaasuusad all. 

Lisaks oli meile kahel korral murdmaasuusaraja kõrvale tehtud omamoodi vigursõidurada, kus me saime laskumisoskusi ka testida ja teistega võrrelda. Järsud kurvid, mis olid tihti pidurdamisest jäiseks sõidetud, erinevate pidurdustehnikate kasutamine ja tasakaalu hoidmine kui pind jalge alt kaduda tahtis – kõik see eelnev kirjeldab üsna kenasti seda, mis meid suusaorienteerumise rajal päris tihti ees ootab. Tõenäoliselt ka Bulgaarias. Kui ma võin parimatele orienteerujatele laskumistel mitmeid (kümneid) sekundeid kaotada, siis muidugi pidin ma seda kõike harjutama. Ja siis uuesti, nüüd juba parema tehnika ja meelestatusega. Ja uuesti. Ja hiljem analüüsima.

Olen rõõmus, et Šveitsi suusa-o koondis mind nii hea meelega laagris vastu võttis ning ma nendelt õppida sain. Veendusin selles, et šveitslased, kes on üldiselt pikkadel tõusudel ja laskumistel kiired ja tugevad, pole seda mitte lihtsalt loomulikust talendist, vaid nad ka treenivad seda. Pikki tõuse. Ja ka laskumisi. 

Lõpetuseks veel Šveitsi koondise laagri mitte-šveitslaste grupipilt. Olen siin koos Bulgaaria/USA suusaorienteeruja Melaniega, kes samuti laagris osales. 

23131066_1744255872260261_1790662298_o

Lisa kommentaar

WordPress spam blocked by CleanTalk.